MAI ERBE jätkab Aruküla ajaloo uurimist

1511

Raasiku valla aukodanik MAI ERBE töötas Aruküla koolis 35 aastat.

Mai Erbe on pärit Järvamaalt piiritusemeistri perest. Kooliteed alustas Vodja algkoolis, 1953. aastal kolis vanematega Paidesse ning jätkas õpinguid keskkoolis.

„Meil oli tugev klass, laulsime, tegime sporti, olime aktiivsed kõiges. Ka klassijuhataja oli vahva, Priit Aimla isa Ruudu Aimla. Tema soovis, et oleksime mitmekülgsed ning pani meid kõike tegema,“ jutustab Mai Erbe.

Pärast keskkooli lõpetamist 1962 jäi ta aastaks kodukooli pioneerijuhiks: „Õpetajad andsid nõu, et tee aasta aega tööd, siis läheb edasine kooliaeg töö­staaži hulka. Kuna tegelesin koolis paljude asjadega, siis ei teadnud ka, mida õppima minna.“

Aasta pärast oli ta taas valiku ees – kas Tartu Ülikool ja astronoomia või pedagoogikaülikool Tallinnas. Mai Erbe valis pealinna ning läks õppima joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse õpetajaks.

„Olin koolis käinud kunstiringis, teinud Paide kultuurimajas dekoratsioone,“ sõnab ta.

Tallinnas sattus ta enda sõnul väga tugevasse gruppi. Näiteks õppis ta koos kunstnik Jüri Keremi, laulja ja hilisema saatejuhi Reet Linnaga.

„Ajutised“ 35 aastat
Kõrgkooli esimesel kursusel võttis Mai Erbe koos kaaslastega Aruküla kolhoosis kartuleid ning tutvus seal kohaliku noormehega, kellega viimasel kursusel õppides abiellus.

Pärast kõrgkooli lõpetamist suunati ta tööle ühte pealinna lasteaeda ning töötas seal kuni poeg Raivo sünnini 1968. aastal. Poolteist aastat hiljem sündis tütar Eda. Väikeste laste kõrvalt oli Tallinasse tööle sõitmine keeruline ning Mai Erbe läks Endla Koitla kutsel Aruküla rahvamajja tegema plakateid ja kuulutusi.

1975. aastal kutsuti ta kaheks nädalaks asendama Aruküla kooli algklasside õpetajat. Kaks nädalat venis aastakümnete pikkuseks. Selle aja jooksul jõudis Mai Erbe lastele õpetada väga palju erinevaid aineid ning olla 15 aastat pioneerijuht.

„Olin selles ametis vabariigis esimene metoodik,“ märgib ta.

Lastega õpiti morset, korraldati luuremänge, lõkkeõhtuid, konkursse ja palju muud, suviti käidi pioneerilaagrites.

Mai Erbe ei pea pioneeritööd sugugi „punaseks“ – selle sildi all tehti kõike, mida praegu nimetatakse huvitegevuseks, ka ELO liikumine võttis pioneerinduselt palju üle: „Võib-olla selja taga keegi sosistab, aga kooli aastapäevadel räägivad kunagised õpilased, kui vahvad olid meie lõkkeõhtud, maastikumängud või kokkutulekud.“

1990ndatest alates töötas Mai Erbe peamiselt ajalooõpetajana ning hiljem mõnda aega õppe­alajuhatajana.

Õpitud erialal ehk joonistamise õpetajana ei töötanud: „Algul ei julgenud. Koolis oli Helvi Vilippus, kes oli omaette tase. Hiljem enam ei tihanud, polnud seda aastaid praktiseerinud. Kuid käsitööõpetaja olin teiste ainete kõrvalt küll vähemalt paarkümmend aastat. Minu käsitööklass oli nagu kooli esindusruum – kõik külalised toodi kõigepealt sinna.“

Nüüd on Mai Erbe teist aastat koolist ära, pensionil: „On mingi piir, kui kaua võid koolis töötada. Mina tundsin viimastel aastatel, et ei saa enam lastest aru. Nad on väga palju muutunud. Kui varem lastel silmad särasid ja nad tulid kõigega õhinal kaasa, siis lõpuks püüdsin tundi ükskõik kui põnevaks teha, neid ei huvitanud. Mulle tundub, et arvutimaailm on teinud lapsed murelikumaks, nad ei ole enam nii rõõmsad.“

Huvi ajaloo ja muusika vastu
Kui Mai Erbe asendas Aruküla koolis ajalooõpetajat, tekkis selle aine vastu sügavam huvi. Tegelikult oli huvi veel varem – kõrgkooli kunstiajaloo loengutes jõudis isegi mõelda, miks ei läinud seda õppima.

1988. aastal loodi Aruküla Muinsuskaitse Selts. Mai Erbe oli selle asutajate seas. Selts hakkas korraldama memme-taadi õhtuid, kus pandi kirja inimeste mälestusi, alustas Aruküla juubelite tähistamist, tegi heakorratalguid, matkasid, jüriööjooksu.

Seltsi protokolliraamatu viimased sissekanded on 1997. aastast. Mai Erbe sõnul siis tegevus ammendus, talguid teha ei saanud, paljud korrastamist vajavad hooned ja õued olid läinud erakätesse.

Pensionärina süvenes ta ise veel rohkem Aruküla ajalukku. Eelmise aasta lõpus andis koos endise õpilase Henri Reederiga Aruküla juubeliks välja raamatu „Aruküla lugu 1291-2011“. Kuna selle tegemisega läks lõpuks väga kiireks, tuli ka vigu ning palju olulist jäi välja.

„Õnneks on kogu materjal alles ning soovin, et saaks edaspidi välja anda täiendatud trüki. Praegu kogun infot Aruküla asutuste kohta,“ räägib Mai Erbe.

Kapellis Arutäht mängib ta saatekannelt. 1985. aastal tuli Aruküla rahvamajja tööle Ingla Leis ning kutsus rahvatantsurühmade saatmiseks kokku kapelli.
Käidi palju esinemas, näiteks Mustpeade Majas ning Raekoja platsi õlletelgis. Vahepeal puudus kapellis akordionist ning viis-kuus aastat Arutäht ei tegutsenud, nüüd käiakse jälle koos.

Esimene kokkupuude pillimänguga oli Mai Erbel lapsepõlves. Kodus oli klaver, millel õppis koolitüdrukuna kuulmise järgi mängima. Keskkooli ajal tegeles laulmisega ning mängis rahvamuusikaorkestris kannelt.

Kõrgkooli ajal oli ta oma kursuse klaverimängija ning läks üliõpilassegakoori. Kuna seal oli vaja laulda noodist, tuli ka noodikiri selgeks õppida: „Käisime esinemas teistes liiduvabariikides ning Soomes ja Ungaris. Koorist tulin ära, kui lapsed olid väikesed. Läksin Aruküla rahvamaja segakoori ja ansamblisse, tantsisin ka rahvatantsu.“