
SVEN-OLAV PAAVEL
Uno Roosvalt on Kuusalust pärit Eesti maalikunstnik, kes tähistab augustis 80. sünnipäeva. Uno Roosvalti isa Albert Roosvalt oli esimene eestlasest pastor Kuusalus. Uno Roosvalti juubeliga seoses avatakse 20. augustil Kuusalu rahvamajas tema maalide ja joonistuste näitus „Mõttekäik“. Kuusalu kirikusse pandi juulis üles Uno Roosvalti mosaiik „Pühak“ (1965), mis jääb püsivalt kaunistama kiriku interjööri.
Uno Roosvalti väga isikupärasest ja viljakast loomingust on leheveergudel raske kõikehõlmavat ülevaadet anda – ta on osalenud arvukatel näitusel juba pool sajandit, pälvides aastate jooksul nimekaid auhindu. Kunstnik elab Tallinnas Maarjamäel, kuid peab ennast endiselt Kuusalu-poisiks, kelle esimesed 12 eluaastat möödusid Kuusalus.
Mida te mäletate Kuusalus veedetud lapsepõlvest?
„Elasime Kuusalu kiriklas. Kirik ja suur pastoraat koos ilusa aiaga oli meie kaunis lapsepõlvekodu. Peale meie elas pastoraadis veel kantseleiametnik, vana koolidirektor Tõnis Pere oma naisega. Kirikla teise korra peal oli ka suur korter. Vanas leerimajas elas kirikumees Reemets oma perega. Mäletan ka varasemat kirikumeest Talbakit, kes oli hea töömees ja tegi mullegi ilusa kelgu.
Pastoraadi taga oli karjaaed. Pidasime lehmi, sigu ja kanu. Ema armastas eriti kanu pidada. Neid oli vahest paarikümne ringis. Kanu pidasime kuni Kuusalust lahkumiseni. Me isegi viisime kümmekond kana 1953. aastal Pärnusse kaasa, aga linna tingimustes ei tulnud nende pidamisest midagi välja.
Pastoraati köeti puudega, isa ikka igal hommikult tõi suured sületäied. Kütmine oli tema töö. 1941. aasta külm võttis ära kogu kirikumõisa õunapuuaia, järele jäid vaid üks õunapuu ja üks suur pirnipuu. Rajasime uue aia alevi poole ja istutasime uued puud, sest öeldakse, et õunapuud vana koha peal ei taha kasvada. Isutasime ka kirikla juurde elupuuallee. Aias oli väljakujunenud tööjaotus: isa tegeles aiateede ja hekkidega, emapoolne vanaisa, kes meil suviti elas, aga juurviljaaiaga. Ema hooleks olid lilled ja triiphooned.
Kirikutiik oli siis veel vett täis ja suured lehed kasvasid ümber tiigi. Allikad hoidsid tiigis vee jaheda. Aia pool tiigis olid puust pealt lahtikäivad kapid süvendatud veevõtmiseks ja piima jahutamiseks. Tiigis olid suured forellid. Mäletan, kui õhtune vaikne päikeseloojangu aeg oli, kuidas suured kalad hüppasid tiigiveest välja. Neid kalu peeti ilu pärast, aga saksa sõdurid tegid kanade traataia võrgust püünise ja sõid neid tiigi kalu küll. Tiigi saunamaja kõrval oli tamm ja sealt kulges oja tee alt läbi. Hiljem läks tiigi veetase alla. Kiriku pool suurte kivide järgi oli näha, kui kõrge vee nivoo oli kunagi olnud.“
Te olete sündinud 1941. aasta augustis keset sõjamöllu?
„Kuusalus anti käsk rahva evakueerimiseks 10. augustil. Isa läks perega 17. augustil Tallinna. Ema poolt sugulased elasid Tallinnas. Linna sõideti veoautoga, millega evakueeriti kooperatiivi kaupu. Sakslased jõudsid Kuusallu välja 20. augustil. Sündisin 22. augustil Tallinna keskhaiglas. Võitlus Tallinna pärast algas 24. augustil. Isa kirjutab oma päevikus, et keset sõjamüra läks ema neli päeva pärast sünnitust lahingu ajaks varjendisse. Tallinn vallutati kaks päeva hiljem, 28. augustil. Nii et ma olen lahingute ajal sündinud.
Mäletan 1944. aasta Tallinna põlemist. Meie magamistuba oli isa töötoa kõrval, nende tubade aknad jäid kiriku poole. Ema äratas üles, kiriku tagune taevas oli kõik punane. Tallinna tulekahju kuma paistis isegi Kuusallu ära. 1944. aasta lahingute ajal olime varjul kirikla keldris.
Veel mäletan 1949. aasta küüditamist. Ronisin alevipoolse aia nurga peale ja nägin, kuidas veoautodega veeti rahvast Kuusalu rahvamajja kokku. Ema hoidis ka meil kaks väiksemat kohvrit riiete ja tarbekaupadega valmis juhuks, kui peaks vaja minema. Aga sellega läks meil õnneks. Isa ei olnud ka poliitiliselt eriti aktiivne. Tal oli see iseloomujoon, et sai kohaliku rahvaga hästi läbi. Oleks piisanud ju väikesest pealekaebamisest. Puudust ja nälga me sõja ajal eriti ei kannatanud, sest pidasime loomi.
Minu ristis Jõelähtme koguduse õpetaja Elmar Petersoo, kes hiljem emigreerus Rootsi ja sealt edasi Kanadasse, oli kutsunud ka meie isa kaasa. Kui mul juba koolimineku aeg kätte jõudis, siis esiotsa sain vana tohtri Koppeli vabastuskirjadega pikendust, sest tervis oli mul kehv. Kuusalu kooli oli ka pikk tee minna. Kokku ma käisin Kuusalus ära kolm klassi. Vanem õde käis kõik seitse klassi Kuusalus lõpuni.“
Kas esimene kokkupuude ja huvi kunsti vastu tekkis juba Kuusalus?
„Kuusalu kirikutiigi motiivi käisid meil mitmed kunstnikud joonistamas. Mäletan Peeter Sinki, kes oli kunsti õppinud. Ta tegi palju pastelli. Mul oli ka ema kingitud komplekt pastelli. Mäletan, kui Sink maalis kirikutiigi motiivi, olin ta selja taga ja vaatasin. Ta tegi esimese kihi, nühkis näpuga laiali ja lisas heledused ja tumedused. Hakkasin ka tema järgi laialinühkimist katsetama. Tema maalimisega seostub veel selline seik, et mind saadeti väikese aiakäruga tohter Koppeli juurde, kel oli ka ilmselt maalimise huvi, et tuua tema juurest spetsiaalne maalimise stafelei, et Sink saaks joonistada.
Meil oli kokkupuude ka Ludvig Oskariga, kelle käest isa tellis sõja lõpul suure õlimaali kiriku vaatega. Ema jutu järgi tasuti maali eest sealihaga. Ma mäletan Oskarit, oli šikk mees, kikilipsu ja kikkhabemega. Kas ta Kuusalus oma majas üldse elas, ma ei teagi. Maal sai peaaegu valmis, ainult signatuur jäi panemata.“
Kas Te isa järgi kirikuõpetajaks ei tahtnud saada?
„Kui oli elukutse valimine, siis paljud teoloogid ütlesid, et hakka ka ikka teoloogiks isa jälgedes. Mul oli aga põhiline ikkagi kunstihuvi. Kui Pärnus isa haigeks jäi, siis tuli talle asetäitjaks Evald Saag. Tema ütles, et ta ei kujuta ette, et ühte keelt ei saaks kahe kuuga selgeks. Mulle aga keelte õppimine ei istunud.
Pärnus õppisin Koidula koolis, kus lõpetasin 7 klassi ja sealt läksin edasi Tartusse kunstikooli. Pärnus olid väga aktiivsed joonistusõpetajad, organiseeriti igapühapäevaseid joonistusringe. Sel ajal hakati korraldama üle-eestilisi õpilastööde näituseid. Üks 1954. aastal Tallinnas väljas olnud laste omaloomingu joonistus saadeti ka Moskvasse. Üks minu tollane õpilastöö avaldati ajakirjas Pioneer.
Ma olen muusikast ka väga huvitatud olnud. Isal oli klaveri-hasart, ta isegi kaalus kunagi pianistiks saada. Kui ma Tartus kunstikoolis õppisin, siis elasime õega koos, ta õppis ülikoolis farmaatsiat. Ülikooli aulas korraldati peaaegu iga nädal kontserte, mida me sageli külastasime. Seal müüdi odavaid seisukohtadega pileteid. Kunstikooli direktsioon andis mulle veel kohustuse või võimaluse odavaid rõdu seisupileteid kunstikooli õpilastele edasi müüa. Paar aastat hiljem, kui kokkuvõtteid tehti, siis öeldi, et kunstikoolirahvas käib rohkem kontsertidel kui muusikakoolirahvas. Minu kunstikooli lõputöö oli ka muusika-teemaline – „Kontsert“.
Mina tahtsin edasi minna Tallinnasse kunstiinstituuti. Tartu kunstikoolis oli kaks põhilist suunda: kunsti pedagoogiline haru ja puitehistöö. Aga mind huvitas eelkõige maalimine ja joonistamine. Kunstiinstituuti sisse saamine ei olnud kerge, sest vastu võeti vähe korraga. Ega ma algul kohe saanudki.
Üksikuid töid sain juba instituudi ajal avalikult välja panna. Üks varasemaid ühisnäituseid oli koos Tiit Pääsukesega kunstihoones. Esimene eraldi näitus oli mul 1975. aastal kunstihoone galeriis, mida kutsuti kunstisalongiks. Tollal oli selline kord, et muidu Kunstnike Liitu ei võetud, kui pidi olema korralik näitus. Seetõttu oli näituse saamine suur trügimine. Kunstirühmitustest oli tollal eriti populaarne ANK, aga mina rühmitustesse ei kuulunud, sest mulle meeldis rohkem üksi tööd teha ning mitte niivõrd teistest sõltuda.“
Kust pärineb Teie huvi looduse ja rannamaastike vastu?
„Eks Kuusalu ole ka rannaäärne koht. Tartu kunstikoolis olid suviti mitmenädalased kunstilaagrid. Neid laagreid korraldati üle Eesti, aga põhiliselt olime Lõuna-Eestis: Alatskivil, Värskas, Rõuges. Juba sellest ajast peale on mul huvi looduse maalimise vastu. Õpetajad olid suured entusiastid, vahel marssisime kogu päeva looduses ringi. Ka hiljem kunstiinstituudis õppides oli sama süsteem. Kaasajal enam looduse joonistamise peale nii suurt rõhku ei panda, levinud on abstraktsem suund. Kõige pikem praktika kunstiinstituudis oli 5-6 nädalat. Praktikakohad sai kõik läbi matkatud. Tohutut mõju avaldas mulle praktika Kihnu saarel, sealne loodus ja külaelu. Sel ajal kanti veel rahvariideid.
On paar Kihnu motiivi, mida ma siiamaani olen korduvalt kasutanud: üks hiiglasuur rannapaju ja teine motiiv on Kihnu paat. Mu maalides ja joonistustes leidub veel Viinistu, Muhu, Prangli, Gotlandi, Soome ja Norra motiive.
Mul on veel see hobi, et olen korjanud vanu kalapüügiesemeid: puust tormilatern, veekühvel ja köiest punutud puntrad, mis pannakse paatide vahele, ja muud. Ma sain Kihnust ühe vaiba, aga vaip hakkas veranda peal koitama ja siis lõikasin selle tükkideks. Neid Kihnu vaiba tükkide motiive ma olen küllalti palju kasutanud.
Joonistuste osa on mul maalimise kõrval olnud sama oluline. Mulle pakub huvi joonistus kui detail ja maalis rohkem üldistatum osa. Plaanin ka Kuusalus näitusele tuua mõned rannateemalised joonistused.“
Teid peetakse kristlikuks kunstnikuks, keele loomingus on tuntav eetiline hoiak.
„Kristlus minu loomingus on seotud koduse mõjuga. Mind huvitab etnograafia ja looduse kokkupanek. Looduse ja ürgse inimkäe kooskõla, põlvkondadevaheline side, aga läbi esemete vaadatuna. Veel huvitab mind rahvus ja rahva meelsus, selle omamoodi olemuse tabamine.
Üks hobi on mul veel juba noorest peas, see on puust krutsifikside tegemine. 26. juulil avatakse Jaani kiriku galeriis väike ülevaatenäitus „Tähendus“, kus on ka mõned krutsifiksid. Mind on huvitanud side vana kunstiga, olen jälginud eriti just vanu puuskulptuure. Mul oli võimalus kuu aega Itaalias olla, seal rännates pildistasin vanu krutsifikse nii looduses kui linnapildis. Olen teinud ka ühe altarimaali Märjamaa kirikule. Selle süžee oli mu end välja mõeldud, aga sain inspiratsiooni ühelt Soome kunstnikult. Eks igal pildil ole oma mõjutusi.“
Te olete tuntud ka raamatukujundajana.
„Raamatuid olen kujundanud ligi 50. Eesti Raamatus hakati pakkuma mulle alguses kaaneillustratsioone, hiljem ka sisemisi illustratsioone. Esimene raamat, mida illustreerisin, oli Mats Traadi „Pommeri aed“ aastal 1973. Üleliidulise auhinna sai Pablo Neruda luulekogu „Kivid ja linnud“ aastal 1977. Mulle oli see tollal suur tunnustus, sest mul oli maalimise taust ja graafikat olin viljelenud rohkem hobikorras. Ma tooksin veel välja kihnukeelse aabitsa aastast 2008. See oli Mark Soosaare organiseeritud trükis, millesse Kihnu kooliõpetajad koostasid kihnu murdes tekstid. Sinna raamatusse püüdsin koondada kõik oma rannamotiivid.
1969. aastal kinkisin emale isa jutluste kogu, mille tekst on gooti tekstuurkirjas. Raamat on käsikirjas, varustatud illustratsioonidega ja Jaan Kiivit seeniori eessõnaga. Ma pean ise sellest tekstuurkirjast kõige rohkem lugu. Tegin neid tekste umbes kolmveerand aastat õhtuti. Sain õige rütmi kätte. Jutluse tekstid on mu enda valik, aga mind aitas teoloog Evald Saag. Raamatu köite tegi nahakunstnik Inara Õun.
23. augustil avatakse Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogus minu raamatugraafika näitus.“
Kuivõrd olete jäänud seotuks Kuusaluga?
„Meil säilisid pärast Pärnusse minekut head suhted Kuusalu inimestega. Kui isa veel elas, oli plaanis, et pensionile minnes kolitakse Kuusallu tagasi, sest sealt olid head mälestused. Isa käis 1959. aastal Kuusalus, tutvus kirikusse rajatud keskküttega. Meie pere hauaplats on samuti Kuusalus. Ma olen ka Kuusalu koguduse liige.“
Albert Roosvalt (1903-1963)

Albert Roosvalt sündis 1903. aastal Virumaal Tudulinna vallas põllumehe pojana. 1925. aastal lõpetas ta Rakvere Õpetajate seminari. Kuni 1928. aastani töötas Järva-Jaanis õpetajana.
Roosvalti paelus muusika ja ta plaanis pianistiks saada, kuid Järva-Jaanis küpses otsus hakata vaimulikuks ja minna Tartu Ülikooli usuteadust õppima. Pärast ülikooli lõpetamist 1935. aastal töötas ta prooviaastal Helme koguduse juures. 1935. aastal Roosvalt abiellus kooliõpetaja Lydia Volmeriga. 1936. aastal ordineeriti Roosvalt Tallinnas vikaarõpetajaks. Seejärel töötas ta Halliste ja Pärnu Eliisabeti koguduste juures.
1939. aastal täitus Roosvalti unistus – ta sai Kuusalus päris oma koguduse, sest sakslaste ümberasumise tõttu lahkus Kurt Kentmann Saksamaale ja Kuusalu koht jäi vakantseks.
Kuusalu koguduse õpetajaks kinnitati Roosvalt 1940. aasta kevadel. Tema ametiaeg vältas Kuusalus 13. aastat, ent langes poliitiliselt väga keerulisele ajale. Roosvalt sai 1948. aastal Ida-Harju praostiks. 1953. aastal määrati ta Pärnu praostkonna praostiks ja Pärnu Eliisabeti koguduse õpetajaks. Kolm korda on ta olnud ka EELK konsistooriumi assessor. 1962. aastal ta tervis halvenes ja 1963. aasta alguses Albert Roosvalt suri. Tema ja abikaasa on maetud Kuusalu kalmistule.