Maa­li­kunst­nik UNO ROOS­VALT 80

46
UNO ROOS­VALT hoiab käes oma isa Al­bert Roos­val­ti päe­vi­kuid, mis tu­lid päe­va­val­ge­le aia­ma­ja üm­be­re­hi­tu­se käi­gus.

SVEN-OLAV PAA­VEL

Uno Roos­valt on Kuu­sa­lust pä­rit Ees­ti maa­li­kunst­nik, kes tä­his­tab au­gus­tis 80. sün­ni­päe­va. Uno Roos­val­ti isa Al­bert Roos­valt oli esi­me­ne eest­la­sest pas­tor Kuu­sa­lus. Uno Roos­val­ti juu­be­li­ga seo­ses ava­tak­se 20. au­gus­til Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas te­ma maa­li­de ja joo­nis­tus­te näi­tus „Mõt­te­käik“. Kuu­sa­lu ki­ri­kus­se pan­di juu­lis üles Uno Roos­val­ti mo­saiik „Pü­hak“ (1965), mis jääb pü­si­valt kau­nis­ta­ma ki­ri­ku in­ter­jöö­ri.

Uno Roos­val­ti vä­ga isi­ku­pä­ra­sest ja vil­ja­kast loo­min­gust on le­he­veer­gu­del ras­ke kõi­ke­hõl­ma­vat üle­vaa­det an­da – ta on osa­le­nud ar­vu­ka­tel näi­tu­sel ju­ba pool sa­jan­dit, päl­vi­des aas­ta­te jook­sul ni­me­kaid au­hin­du. Kunst­nik elab Tal­lin­nas Maar­ja­mäel, kuid peab en­nast en­di­selt Kuu­sa­lu-poi­siks, kel­le esi­me­sed 12 eluaas­tat möö­du­sid Kuu­sa­lus.

Mi­da te mä­le­ta­te Kuu­sa­lus vee­de­tud lap­se­põl­vest?
„Ela­si­me Kuu­sa­lu ki­rik­las. Ki­rik ja suur pas­to­raat koos ilu­sa aia­ga oli meie kau­nis lap­se­põl­veko­du. Pea­le mei­e elas pas­to­raa­dis veel kant­se­leia­met­nik, va­na koo­li­di­rek­tor Tõ­nis Pe­re oma nai­se­ga. Ki­rik­la tei­se kor­ra peal oli ka suur kor­ter. Va­nas lee­ri­ma­jas elas ki­ri­ku­mees Ree­mets oma pe­re­ga. Mä­le­tan ka va­ra­se­mat ki­ri­ku­meest Tal­ba­kit, kes oli hea töö­mees ja te­gi mul­le­gi ilu­sa kel­gu.

Pas­to­raa­di ta­ga oli kar­jaaed. Pi­da­si­me leh­mi, si­gu ja ka­nu. Ema ar­mas­tas eri­ti ka­nu pi­da­da. Neid oli va­hest paa­ri­küm­ne rin­gis. Ka­nu pi­da­si­me ku­ni Kuu­sa­lust lah­ku­mi­se­ni. Me ise­gi vii­si­me küm­me­kond ka­na 1953. aas­tal Pär­nus­se kaa­sa, aga lin­na tin­gi­mus­tes ei tul­nud nen­de pi­da­mi­sest mi­da­gi väl­ja.

Pas­to­raa­ti köe­ti puu­de­ga, isa ik­ka igal hom­mi­kult tõi suu­red sü­le­täied. Küt­mi­ne oli te­ma töö. 1941. aas­ta külm võt­tis ära ko­gu ki­ri­ku­mõi­sa õu­na­puuaia, jä­re­le jäid vaid üks õu­na­puu ja üks suur pir­ni­puu. Ra­ja­si­me uue aia ale­vi poo­le ja is­tu­ta­si­me uued puud, sest öel­dak­se, et õu­na­puud va­na ko­ha peal ei ta­ha kas­va­da. Isu­ta­si­me ka ki­rik­la juur­de elu­puual­lee. Aias oli väl­ja­ku­ju­ne­nud töö­jao­tus: isa te­ge­les aia­tee­de ja hek­ki­de­ga, ema­pool­ne va­nai­sa, kes meil su­vi­ti elas, aga juur­vil­jaaia­ga. Ema hoo­leks olid lil­led ja triip­hoo­ned.

Ki­ri­ku­tiik oli siis veel vett täis ja suu­red le­hed kas­va­sid üm­ber tii­gi. Al­li­kad hoid­sid tii­gis vee ja­he­da. Aia pool tii­gis olid puust pealt lah­ti­käi­vad ka­pid sü­ven­da­tud vee­võt­mi­seks ja pii­ma ja­hu­ta­mi­seks. Tii­gis olid suu­red fo­rel­lid. Mä­le­tan, kui õh­tu­ne vaik­ne päi­ke­se­loo­jan­gu aeg oli, kui­das suu­red ka­lad hüp­pa­sid tii­gi­veest väl­ja. Neid ka­lu pee­ti ilu pä­rast, aga sak­sa sõ­du­rid te­gid ka­na­de traa­taia võr­gust püü­ni­se ja sõid neid tii­gi ka­lu küll. Tii­gi sau­na­ma­ja kõr­val oli tamm ja sealt kul­ges oja tee alt lä­bi. Hil­jem läks tii­gi vee­ta­se al­la. Ki­ri­ku pool suur­te ki­vi­de jär­gi oli nä­ha, kui kõr­ge vee ni­voo oli ku­na­gi ol­nud.“

Te ole­te sün­di­nud 1941. aas­ta au­gus­tis ke­set sõ­ja­möl­lu?
„Kuu­sa­lus an­ti käsk rah­va eva­kuee­ri­mi­seks 10. au­gus­til. Isa läks pe­re­ga 17. au­gus­til Tal­lin­na. Ema poolt su­gu­la­sed ela­sid Tal­lin­nas. Lin­na sõi­de­ti veoau­to­ga, mil­le­ga eva­kuee­ri­ti koo­pe­ra­tii­vi kau­pu. Saks­la­sed jõud­sid Kuu­sal­lu väl­ja 20. au­gus­til. Sün­di­sin 22. au­gus­til Tal­lin­na kesk­haig­las. Võit­lus Tal­lin­na pä­rast al­gas 24. au­gus­til. Isa kir­ju­tab oma päe­vi­kus, et ke­set sõ­ja­mü­ra läks ema ne­li päe­va pä­rast sün­ni­tust la­hin­gu ajaks var­jen­dis­se. Tal­linn val­lu­ta­ti kaks päe­va hil­jem, 28. au­gus­til. Nii et ma olen la­hin­gu­te ajal sün­di­nud.

Mä­le­tan 1944. aas­ta Tal­lin­na põ­le­mist. Meie ma­ga­mis­tu­ba oli isa töö­toa kõr­val, nen­de tu­ba­de ak­nad jäid ki­ri­ku poo­le. Ema ära­tas üles, ki­ri­ku ta­gu­ne tae­vas oli kõik pu­na­ne. Tal­lin­na tu­le­kah­ju ku­ma pais­tis ise­gi Kuu­sal­lu ära. 1944. aas­ta la­hin­gu­te ajal oli­me var­jul ki­rik­la keld­ris.

Veel mä­le­tan 1949. aas­ta küü­di­ta­mist. Ro­ni­sin ale­vi­pool­se aia nur­ga pea­le ja nä­gin, kui­das veoau­to­de­ga vee­ti rah­vast Kuu­sa­lu rah­va­maj­ja kok­ku. Ema hoi­dis ka meil kaks väik­se­mat kohv­rit riie­te ja tar­be­kau­pa­de­ga val­mis ju­huks, kui peaks va­ja mi­ne­ma. Aga sel­le­ga läks meil õn­neks. Isa ei ol­nud ka po­lii­ti­li­selt eri­ti ak­tiiv­ne. Tal oli see ise­loo­mu­joon, et sai ko­ha­li­ku rah­va­ga häs­ti lä­bi. Oleks pii­sa­nud ju väi­ke­sest pea­le­kae­ba­mi­sest. Puu­dust ja näl­ga me sõ­ja ajal eri­ti ei kan­na­ta­nud, sest pi­da­si­me loo­mi.

Mi­nu ris­tis Jõe­läht­me ko­gu­du­se õpe­ta­ja El­mar Pe­ter­soo, kes hil­jem emig­ree­rus Root­si ja sealt eda­si Kan­a­das­se, oli kut­su­nud ka meie isa kaa­sa. Kui mul ju­ba koo­li­mi­ne­ku aeg kät­te jõu­dis, siis esiot­sa sain va­na toh­tri Kop­pe­li va­bas­tus­kir­ja­de­ga pi­ken­dust, sest ter­vis oli mul kehv. Kuu­sa­lu koo­li oli ka pikk tee min­na. Kok­ku ma käi­sin Kuu­sa­lus ära kolm klas­si. Va­nem õde käis kõik seit­se klas­si Kuu­sa­lus lõ­pu­ni.“

Kas esi­me­ne kok­ku­puu­de ja hu­vi kuns­ti vas­tu tek­kis ju­ba Kuu­sa­lus?
„Kuu­sa­lu ki­ri­ku­tii­gi mo­tii­vi käi­sid meil mit­med kunst­ni­kud joo­nis­ta­mas. Mä­le­tan Pee­ter Sin­ki, kes oli kuns­ti õp­pi­nud. Ta te­gi pal­ju pas­tel­li. Mul oli ka ema kin­gi­tud komp­lekt pas­tel­li. Mä­le­tan, kui Sink maa­lis ki­ri­ku­tii­gi mo­tii­vi, olin ta sel­ja ta­ga ja vaa­ta­sin. Ta te­gi esi­me­se ki­hi, nüh­kis nä­pu­ga laia­li ja li­sas he­le­du­sed ja tu­me­du­sed. Hak­ka­sin ka te­ma jär­gi laia­li­nüh­ki­mist kat­se­ta­ma. Te­ma maa­li­mi­se­ga seos­tub veel sel­li­ne seik, et mind saa­de­ti väi­ke­se aia­kä­ru­ga toh­ter Kop­pe­li juur­de, kel oli ka ilm­selt maa­li­mi­se hu­vi, et tuua te­ma juu­rest spet­siaal­ne maa­li­mi­se sta­fe­lei, et Sink saaks joo­nis­ta­da.

Meil oli kok­ku­puu­de ka Lud­vig Os­ka­ri­ga, kel­le käest isa tel­lis sõ­ja lõ­pul suu­re õli­maa­li ki­ri­ku vaa­te­ga. Ema ju­tu jär­gi ta­su­ti maa­li eest sea­li­ha­ga. Ma mä­le­tan Os­ka­rit, oli šikk mees, ki­ki­lip­su ja kikk­ha­be­me­ga. Kas ta Kuu­sa­lus oma ma­jas üld­se elas, ma ei tea­gi. Maal sai peaae­gu val­mis, ai­nult sig­na­tuur jäi pa­ne­ma­ta.“

Kas Te isa jär­gi ki­ri­kuõ­pe­ta­jaks ei taht­nud saa­da?
„Kui oli elu­kut­se va­li­mi­ne, siis pal­jud teo­loo­gid üt­le­sid, et hak­ka ka ik­ka teo­loo­giks isa jäl­ge­des. Mul oli aga põ­hi­li­ne ik­ka­gi kuns­ti­hu­vi. Kui Pär­nus isa hai­geks jäi, siis tu­li tal­le ase­täit­jaks Evald Saag. Te­ma üt­les, et ta ei ku­ju­ta et­te, et üh­te keelt ei saaks ka­he kuu­ga sel­geks. Mul­le aga keel­te õp­pi­mi­ne ei is­tu­nud.

Pär­nus õp­pi­sin Koi­du­la koo­lis, kus lõ­pe­ta­sin 7 klas­si ja sealt läk­sin eda­si Tar­tus­se kuns­ti­koo­li. Pär­nus olid vä­ga ak­tiiv­sed joo­nis­tu­sõ­pe­ta­jad, or­ga­ni­see­ri­ti iga­pü­ha­päe­va­seid joo­nis­tus­rin­ge. Sel ajal ha­ka­ti kor­ral­da­ma üle-ees­ti­li­si õpi­las­töö­de näi­tu­seid. Üks 1954. aas­tal Tal­lin­nas väl­jas ol­nud las­te oma­loo­min­gu joo­nis­tus saa­de­ti ka Mosk­vas­se. Üks mi­nu tol­la­ne õpi­las­töö aval­da­ti aja­kir­jas Pio­neer.

Ma olen muu­si­kast ka vä­ga hu­vi­ta­tud ol­nud. Isal oli kla­ve­ri-ha­sart, ta ise­gi kaa­lus ku­na­gi pia­nis­tiks saa­da. Kui ma Tar­tus kuns­ti­koo­lis õp­pi­sin, siis ela­si­me õe­ga koos, ta õp­pis üli­koo­lis far­maat­siat. Üli­koo­li au­las kor­ral­da­ti peaae­gu iga nä­dal kont­ser­te, mi­da me sa­ge­li kü­las­ta­si­me. Seal müü­di oda­vaid seis­ukoh­ta­de­ga pi­le­teid. Kuns­ti­koo­li di­rekt­sioon an­dis mul­le veel ko­hus­tu­se või või­ma­lu­se oda­vaid rõ­du sei­su­pi­le­teid kuns­ti­koo­li õpi­las­te­le eda­si müüa. Paa­r aas­tat hil­jem, kui kok­ku­võt­teid teh­ti, siis öel­di, et kuns­ti­koo­lirah­vas käib roh­kem kont­ser­ti­del kui muu­si­ka­koo­lirah­vas. Mi­nu kuns­ti­koo­li lõ­pu­töö oli ka muu­si­ka-tee­ma­li­ne – „Kont­sert“.

Mi­na taht­sin eda­si min­na Tal­lin­nas­se kuns­tiins­ti­tuu­ti. Tar­tu kuns­ti­koo­lis oli kaks põ­hi­list suun­da: kuns­ti pe­da­goo­gi­li­ne ha­ru ja pui­te­his­töö. Aga mind hu­vi­tas eel­kõi­ge maa­li­mi­ne ja joo­nis­ta­mi­ne. Kuns­tiins­ti­tuu­ti sis­se saa­mi­ne ei ol­nud ker­ge, sest vas­tu võe­ti vä­he kor­ra­ga. Ega ma al­gul ko­he saa­nud­ki.

Ük­si­kuid töid sain ju­ba ins­ti­tuu­di ajal ava­li­kult väl­ja pan­na. Üks va­ra­se­maid ühis­näi­tu­seid oli koos Tiit Pää­su­ke­se­ga kuns­ti­hoo­nes. Esi­me­ne eral­di näi­tus oli mul 1975. aas­tal kuns­ti­hoo­ne ga­le­riis, mi­da kut­su­ti kuns­ti­sa­lon­giks. Tol­lal oli sel­li­ne kord, et mui­du Kunst­ni­ke Lii­tu ei võe­tud, kui pi­di ole­ma kor­ra­lik näi­tus. See­tõt­tu oli näi­tu­se saa­mi­ne suur trü­gi­mi­ne. Kuns­ti­rüh­mi­tus­test oli tol­lal eri­ti po­pu­laar­ne ANK, aga mi­na rüh­mi­tus­tes­se ei kuu­lu­nud, sest mul­le meel­dis roh­kem ük­si tööd te­ha ning mit­te nii­võrd teis­test sõl­tu­da.“

Kust pä­ri­neb Teie hu­vi loo­du­se ja ran­na­maas­ti­ke vas­tu?
„Eks Kuu­sa­lu ole ka ran­naäär­ne koht. Tar­tu kuns­ti­koo­lis olid su­vi­ti mit­me­nä­da­la­sed kuns­ti­laag­rid. Neid laag­reid kor­ral­da­ti üle Ees­ti, aga põ­hi­li­selt oli­me Lõu­na-Ees­tis: Alats­ki­vil, Värs­kas, Rõu­ges. Ju­ba sel­lest ajast pea­le on mul hu­vi loo­du­se maa­li­mi­se vas­tu. Õpe­ta­jad olid suu­red en­tu­sias­tid, va­hel mars­si­si­me ko­gu päe­va loo­du­ses rin­gi. Ka hil­jem kuns­tiins­ti­tuu­dis õp­pi­des oli sa­ma süs­teem. Kaa­sa­jal enam loo­du­se joo­nis­ta­mi­se pea­le nii suurt rõh­ku ei pan­da, le­vi­nud on abst­rakt­sem suund. Kõi­ge pi­kem prak­ti­ka kuns­tiins­ti­tuu­dis oli 5-6 nä­da­lat. Prak­ti­ka­ko­had sai kõik lä­bi mat­ka­tud. To­hu­tut mõ­ju aval­das mul­le prak­ti­ka Kih­nu saa­rel, seal­ne loo­dus ja kü­lae­lu. Sel ajal kan­ti veel rah­va­rii­deid.

On paar Kih­nu mo­tii­vi, mi­da ma siia­maa­ni olen kor­du­valt ka­su­ta­nud: üks hiig­la­suur ran­na­pa­ju ja tei­ne mo­tiiv on Kih­nu paat. Mu maa­li­des ja joo­nis­tus­tes lei­dub veel Vii­nis­tu, Mu­hu, Prang­li, Got­lan­di, Soo­me ja Nor­ra mo­tii­ve.

Mul on veel see ho­bi, et olen kor­ja­nud va­nu ka­la­püü­giese­meid: puust tor­mi­la­tern, vee­küh­vel ja köiest pu­nu­tud punt­rad, mis pan­nak­se paa­ti­de va­he­le, ja muud. Ma sain Kih­nust ühe vai­ba, aga vaip hak­kas ve­ran­da peal koi­ta­ma ja siis lõi­ka­sin selle tük­ki­deks. Neid Kih­nu vai­ba tük­ki­de mo­tii­ve ma olen kül­lal­ti pal­ju ka­su­ta­nud.

Joo­nis­tus­te osa on mul maa­li­mi­se kõr­val ol­nud sa­ma olu­li­ne. Mul­le pa­kub hu­vi joo­nis­tus kui de­tail ja maa­lis roh­kem ül­dis­ta­tum osa. Plaa­nin ka Kuu­sa­lus näitusele tuua mõ­ned ran­na­tee­ma­li­sed joo­nis­tu­sed.“

Teid pee­tak­se krist­li­kuks kunst­ni­kuks, kee­le loo­min­gus on tun­tav ee­ti­li­ne hoiak.
„Krist­lus mi­nu loo­min­gus on seo­tud ko­du­se mõ­ju­ga. Mind hu­vi­tab et­nog­raa­fia ja loo­du­se kok­ku­pa­nek. Loo­du­se ja ürg­se inim­käe koos­kõ­la, põlv­kon­da­deva­he­li­ne si­de, aga lä­bi ese­me­te vaa­da­tu­na. Veel hu­vi­tab mind rah­vus ja rah­va mee­lsus, sel­le oma­moo­di ole­mu­se ta­ba­mi­ne.

Üks ho­bi on mul veel ju­ba noo­rest peas, see on puust krut­si­fik­si­de te­ge­mi­ne. 26. juu­lil ava­tak­se Jaa­ni ki­ri­ku ga­le­riis väi­ke üle­vaa­te­näi­tus „Tä­hen­dus“, kus on ka mõ­ned krut­si­fik­sid. Mind on hu­vi­ta­nud si­de va­na kuns­ti­ga, olen jäl­gi­nud eri­ti just va­nu puus­kulp­tuu­re. Mul oli või­ma­lus kuu ae­ga Itaa­lias ol­la, seal rän­na­tes pil­dis­ta­sin va­nu krut­si­fik­se nii loo­du­ses kui lin­na­pil­dis. Olen tei­nud ka ühe al­ta­ri­maa­li Mär­ja­maa ki­ri­ku­le. Selle süžee oli mu end väl­ja mõel­dud, aga sain ins­pi­rat­sioo­ni ühelt Soo­me kunst­ni­kult. Eks igal pil­dil ole oma mõ­ju­tu­si.“
Te ole­te tun­tud ka raa­ma­tu­ku­jun­da­ja­na.

„Raa­ma­tuid olen ku­jun­da­nud li­gi 50. Ees­ti Raa­ma­tus ha­ka­ti pak­ku­ma mul­le al­gu­ses kaa­neil­lust­rat­sioo­ne, hil­jem ka si­se­mi­si il­lust­rat­sioone. Esi­me­ne raa­mat, mi­da il­lust­ree­ri­sin, oli Mats Traa­di „Pom­me­ri aed“ aas­tal 1973. Üle­lii­du­li­se au­hin­na sai Pab­lo Ne­ru­da luu­le­ko­gu „Ki­vid ja lin­nud“ aas­tal 1977. Mul­le oli see tol­lal suur tun­nus­tus, sest mul oli maa­li­mi­se taust ja graa­fi­kat olin vil­je­le­nud roh­kem ho­bi­kor­ras. Ma took­sin veel väl­ja kih­nu­keel­se aa­bit­sa aas­tast 2008. See oli Mark Soo­saa­re or­ga­ni­see­ri­tud trü­kis, mil­les­se Kih­nu koo­liõ­pe­ta­jad koos­ta­sid kih­nu mur­des teks­tid. Sin­na raa­ma­tus­se püüd­sin koon­da­da kõik oma ran­na­mo­tii­vid.

1969. aas­tal kin­ki­sin ema­le isa jut­lus­te ko­gu, mil­le tekst on goo­ti teks­tuur­kir­jas. Raa­mat on kä­si­kir­jas, va­rus­ta­tud il­lust­rat­sioo­ni­de­ga ja Jaan Kii­vit see­nio­ri ees­sõ­na­ga. Ma pean ise sel­lest teks­tuur­kir­jast kõi­ge roh­kem lu­gu. Te­gin neid teks­te umbes kolm­vee­rand aas­tat õh­tu­ti. Sain õi­ge rüt­mi kät­te. Jut­lu­se teks­tid on mu en­da va­lik, aga mind ai­tas teo­loog Evald Saag. Raa­ma­tu köi­te te­gi na­ha­kunst­nik Ina­ra Õun.

23. au­gus­til ava­tak­se Tal­lin­na Teh­ni­kaü­li­koo­li raa­ma­tu­ko­gus mi­nu raa­ma­tug­raa­fi­ka näi­tus.“

Kuivõrd ole­te jää­nud seo­tuks Kuu­sa­lu­ga?
„Meil säi­li­sid pä­rast Pär­nus­se mi­ne­kut head suh­ted Kuu­sa­lu ini­mes­te­ga. Kui isa veel elas, oli plaa­nis, et pen­sio­ni­le min­nes ko­li­tak­se Kuu­sal­lu ta­ga­si, sest sealt olid head mä­les­tu­sed. Isa käis 1959. aas­tal Kuu­sa­lus, tut­vus ki­ri­kus­se ra­ja­tud kesk­küt­te­ga. Meie pe­re hauap­lats on sa­mu­ti Kuu­sa­lus. Ma olen ka Kuu­sa­lu ko­gu­du­se lii­ge.“

Al­bert Roos­valt (1903-1963)

Maal Al­bert Roos­val­tist. „Isa port­ree“. Pas­tell. 1961. Uno Roos­valt.

Al­bert Roos­valt sün­dis 1903. aas­tal Vi­ru­maal Tu­du­lin­na val­las põl­lu­me­he po­ja­na. 1925. aas­tal lõ­pe­tas ta Rak­ve­re Õpe­ta­ja­te se­mi­na­ri. Ku­ni 1928. aas­ta­ni töö­tas Jär­va-Jaa­nis õpe­ta­ja­na.

Roos­val­ti pae­lus muu­si­ka ja ta plaa­nis pia­nis­tiks saa­da, kuid Jär­va-Jaa­nis küp­ses ot­sus ha­ka­ta vai­mu­li­kuks ja min­na Tar­tu Üli­koo­li usu­tea­dust õp­pi­ma. Pä­rast üli­koo­li lõ­pe­ta­mist 1935. aas­tal töö­tas ta proo­viaas­tal Hel­me ko­gu­du­se juu­res. 1935. aas­tal Roos­valt abiel­lus koo­liõ­pe­ta­ja Ly­dia Vol­me­ri­ga. 1936. aas­tal or­di­nee­ri­ti Roos­valt Tal­lin­nas vi­kaa­rõ­pe­ta­jaks. See­jä­rel töö­tas ta Hal­lis­te ja Pär­nu Elii­sa­be­ti ko­gu­dus­te juu­res.

1939. aas­tal täi­tus Roos­val­ti unis­tus – ta sai Kuu­sa­lus pä­ris oma ko­gu­du­se, sest saks­las­te üm­be­ra­su­mi­se tõt­tu lah­kus Kurt Kent­mann Sak­sa­maa­le ja Kuu­sa­lu koht jäi va­kant­seks.

Kuu­sa­lu ko­gu­du­se õpe­ta­jaks kin­ni­ta­ti Roos­valt 1940. aas­ta ke­va­del. Te­ma ame­tiaeg väl­tas Kuu­sa­lus 13. aas­tat, ent lan­ges po­lii­ti­li­selt vä­ga kee­ru­li­se­le aja­le. Roos­valt sai 1948. aas­tal Ida-Har­ju praos­tiks. 1953. aas­tal mää­ra­ti ta Pär­nu praost­kon­na praos­tiks ja Pär­nu Elii­sa­be­ti ko­gu­du­se õpe­ta­jaks. Kolm kor­da on ta ol­nud ka EELK kon­sis­too­riu­mi as­ses­sor. 1962. aas­tal ta ter­vis hal­ve­nes ja 1963. aas­ta al­gu­ses Al­bert Roos­valt su­ri. Tema ja abikaasa on mae­tud Kuu­sa­lu kal­mis­tu­le.