ELSA MARIA RENTSEL on pärit Loksa ühest suuremast talust – Miku talust.
ELSA MARIA RENTSEL.
Need, kes on õppinud 1953-1977 Loksa keskkoolis, peaksid mäletama koristajat ja koolikella helistajat Elsa Maria Rentselit. Ta töötas koolis 24 aastat ning ütleb, et see oli tema ainus palgaline töökoht.
„Kui oled tööga harjunud, milleks mujale joosta. Alguses oli Tähiste koolidirektor, tema järel tuli Adamson. Mina lastega ei riielnud, ikka müratakse ja tehakse ulakusi. Mõni koristaja kippus laste peale karjuma, Adamson teatas, et neil pole õigust lastega pahandada, kui on probleeme, tema ise räägib nendega,“ meenutab ta.
Laupäeval, 18. jaanuaril tähistas kunagine koolitädi 100. sünnipäeva, õnnitlemas käisid Loksa gümnaasiumi juhtkonnast direktor Õnnela Tedrekin ja Galina Nikitina ning endine kolleeg, õpetaja Vaike Kivil. Päev varem, reedel külastasid teda Loksa linnavolikogu esimees Rein Heina, sotsiaalnõunik Tiina Murdvee ja lastekaitsetöötaja Tatjana Boitsova. President Ilves saatis luuletusega õnnitluskaardi.
1914. aastal sündinud Elsa Maria Rentsel elab Rahu tänaval oma kodumajas, mille ehitas koos abikaasa Alfred Rentseliga. Nii Rahu kui ka Ranna tänava majad, mis jäävad kirikust Hara poole minnes paremat kätt, on tema vanematele kuulunud Miku talu maadel. Elumaja asus Loksal Oldi poe vastas, kus praegu on Ehituse ABC kauplus. Talu oli suur, heinamaad ulatusid üle maantee Vihasoo poole, põllud olid taluõue taga teisel pool jõge. Ka koolistaadion jääb Miku endistele maadele. Miku talu perenaisel-peremehel Anna ja Jaagup Tambergil oli kaks last – tütar Elsa Maria ja poeg Adolf.
Rahu tänavale kolis juubilar oma abikaasa ja emaga siis, kui vend Adolf Tamberg end metsavennana üles andis ning nad sunniti kodust lahkuma. Vend oli soomepoiss, kui tuli Eestisse tagasi, varjas end Kolgaküla ja Kolga vahele metsa tehtud punkris. Elsa Maria käis talle Loksalt süüa viimas, kõndis jala läbi metsade. Nüüd tõdeb, et ei meenu enam, kellega koos vend punkris elas või oli seal üksi ja milline see punker oli. Vend oli pikalt redus, lõpuks tuli ise välja ning viidi Siberisse. Kui tagasi sai, siis abiellus Kolgast neiuga, kes oli aidanud teda varjata ja käinud samuti talle metsa süüa viimas.
„Kommunistid tõstsid meid Miku talust välja, asju kaasa võtta ei saanud, ka riided jäid. Tehti kulakuks, väljatõstjad müüsid Miku talu varandust veel mitmel aastal. Saime elukoha oma talu maal olnud sauna, siiasamasse Rahu tänava äärde. Elasime seal mehe ja mu emaga. Mis sest kasu oleks olnud, kui oleksime aina kodu ja vara taga nutnud. Mida teha saime. Küll kunagi elu ise tasub,“ sõnab juubilar.
Koolis käis Elsa Maria Loksal 6 klassi, edasi õppima ei läinud. Räägib, et õppida ei viitsinud, oli vilets õpilane. Pärast kooli jäi kodutallu tööle. Ta mäletab, kuidas nende majast edasi tellisetehase ja doki poole olid tänava ääres kauplused – Mankini pood, Reesalu pood, pagariäri. Söök saadi oma talust, oli viis lehma, kolm mullikat ja kolm siga, hobune. Poodi mindi ostma soola ja petrooleumi.
Abikaasa Alfrediga kohtus ta Tallinnas, kui käis tuttavatel külas. Mees tuli Loksale Miku tallu elama. „Olen mõelnud, et tänu mu mehele saime kodutalust lahkumise järel hakkama, ta oli dokis katelsepp, tegi ka uksi ja aknaid. Ema elas me juures, aitas sauna kõrvale ehitada seda maja, kus nüüd aastaid olen elanud.“
Koolitädi ameti kohta jutustab juubilar, et esialgu töötas vanas majas. Koolikellaks tõi oma kodust lehmakella, kõlistas seda. Siis hakati ehitama uut koolimaja. Tundidesse ja vahetundi helistati hiljem elektrikellaga. Koolitädi-koristaja päevad olid pikad. Kell 6 hommikul pidi olema kohal. Pärast eesti koolilapsi saabusid vene õpilased, ka nende järel tuli koristada. Hiljem oli veel õhtukool, osad klassid jõudis alles hommikul korda teha.
Elsa Maria Rentsel on viimased 30 aastat elanud pimedana. Esmalt jäi ilma ühest silmast, kui kukkus redelilt reha peale. Juhtus nii, et teise silma tuli põletik ja ka see enam ei näinud. Abikaasa suri ning ta pidi pimedana ise hakkama saama. Abistama asus Vaike Pikerpõld, kes elab nüüd üle tee naabruses. Naabrinaine kiidab, et pimedana tegi Elsa Maria Rentsel endale aastaid ise süüa, pani tule pliidi alla. Ka kartulid kooris, need tulid väga puhtad, tema imestas, et kuidas see küll õnnestub. „Hoolimata saatuselöökidest on ta olnud elujõuline ja rõõmsa meelega,“ ütleb hooldaja.
