Tuleval laupäeval möödub 145 aastat päevast, kui Loksal hakkas tööles tellisetehas – 3. augustil 1874. Tehas töötas kokku 109 aastat, 1983. aastani, siis telliste tootmine lõpetati. Samas kohas on nüüd Loksa laevatehase territoorium – 1980ndatel aastatel rajati sellele alale tellisetehase asemele lihtrite tehas, kuhu töötajaid tuli mitmelt poolt üle Nõukogude Liidu.
Tellisetehase hoonetest on laevatehase juures näha kunagine söökla – punastest tellistest maja, mis paikneb Suurpeale viiva maantee ääres Kalurite teel. Veel on seal endne sissekäik tehasesse ja kõrge korsten, eemal veetorn, mere pool üks tootmishoone. Alles on ka mõned punastest tellistest elumajad töötajatele. Loksa tuntuim kohalikest tellistest hoone on endine bussijaam.
Enne sõda olid Loksa tellised hinnatud ehitusmaterjal, mida viidi laevadegaTallinnasse, Soome ja paljudesse teistesse kohtadesse. Tuntud väide on, et pool Helsingi linna on ehitatud Loksa tellistest, samuti Kotka linna paljud majad. Loksa tellistest olla tehtud ka Tondi kasarmud ning samuti Loksal Uuelinna majad Posti tänaval, ehkki need pole punased, vaid üle krohvitud. Ehituskive veetud Loksalt ka Kroonlinna ja Jekaterinburgi.
Neli kunagist töötajat meenutavad
Seoses tehase asutamise aastapäevaga kogunesid Loksa linnavolikogu liikme Ilmi Ternovskaja eestvedamisel tellisetehases töötanud neli kohalikku elanikku vestlusringi, et meenutada, kuidas nende töötamise ajal Loksal telliseid toodeti. Vestlusringis olid 91aastane Harri Viirand, 90aastane Artur Kodusaaar ning 87aastased Ervin Viirand ja Silvi Vares.
Nad nimetavad tellisetehast Kirpitšaks – nii kutsuti seda rahvasuus Nõukogude ajal ja ka hiljem, kirpitš tähendab vene keeles tellist. Pärast tehase kinnipanekut pole nende teada endisi töötajaid kokku kutsutud. Viimane suurim pidu oli 1974. aastal, kui tehas sai sajaastaseks.
Harri Viirand hakkas tehases tööle 1945. aastal, esialgu vedas hobustega hoburaudteed mööda valmistoodangut sadamasse laevadele. Laevad olid Juhani ja Juku, pärastpoole sai Jukust aurulaev Loksa. Juhani oli kolmemastiline purjekas, mäletab ta. Oli ka kolmas laev, kahe mastiga, nimi ei meenu.
Tema vend Ervin Viirand alustas tehases 1947. aastal ja töötas kuni viimase telliskivi valmistamiseni 1983. aastal, nagu ka vend Harri. Vennad olid suurema osa tehases töötatud ajast Kolgaküla savikarjääris kopajuhid, endi sõnul niiöelda savisõnnid. Tehase kinniminekust mäletavad nad vähe, sest siis kuulus Loksa tellisetehas Tallinna keraamikatehasele. Neid ei koondatud, jätkasid tööd Kolgaküla savikarjääris, mis jäi keraamikatehasele.
Silvi Vares oli tellisetehases tööl aastatel 1953-1974. Tema meenutab, et töö oli füüsiliselt raske, töölisi suunati parasjagu sinna, kuhu oli vaja – kivipressile, ka vagunipoisiks või kuivatisse: „Ikka orjatöö oli see. Kui toortelliseid ladusime, maksti tükitöö järgi. Kõik naised ei jaksanudki neid laduda, mehed tõstsid korraga ka 16 toortellist. Eriti raske oli ja hakkas tervisele telliseahjus töötamine. Seal oli kuum ja tahmas hirmsasti, ahjumehed olid aluspesu väel, nõgised.“
Ta nendib, kuna palk jäi järjest kehvemaks, hakati minema kergemale ja samas paremini tasustatud tööle. Nii ka tema. Tehasesse toodi uusi töötajaid.
Artur Kodusaar läks tehasesse 1958. aastal. Oli direktorite autojuht ning sõidutas töötajaid. Direktoreid tuli sõidutada esmalt veoautoga, siis Moskvitš 408ga, edasi tulid Volgad, mida järjest uuendati. Töötajaid vedas alguses GAZ 51 baasil tehtud 20kohalise bussiga. Ka Artur Kodusaar jäi tööle keraamikatehasesse, kui tellisetootmine lõpetati – sõidutas bussiga töötajad Kolgakülla, seal ehitati karjääri juurde kontrihoonet-garaaži.
Plaanimajandus mõjutas tellise kvaliteeti
Ervin Viirand jutustab, et nende pere elas Ida-Virus. Tema mäletab Loksat esmalt viieaastasena, 1937. aastast, kui tulid tädile ja tädimehele külla. Tädimees oli Loksa tellisetehase mehhaanik, võttis sinna kaasa. Elektrit polnud, kaks mootorit valgustasid kivipressi ruumi. Tehase vastas asuvate elumajade kohal oli siis kiigeplats – Loksa inimeste kooskäimiskoht.
„Sama kivipress töötas tehases kuni selle kinnipanekuni,“ lausub ta. Tehases oli kolm telliseahju.
Savi kaevandati Turbuneemest, veeti hoburaudteega Loksale. Hobustele olid tehasel oma tallid. Suvel töötasid hobused savivedajatena, talvel veeti nendega puid metsast. Suvel töötas tellisevabrik, talvel saekaater. Loksa tehase suur kahekorruseline saekaater oli üks tolle aja moodsamaid.
Hiljem hakati savi Turbuneemest vedama veduriga – suslaga, mis toodi Saksamaalt. Raudtee kulges teisel pool teed, kui susla vedas vaguneid ükshaaval üle tee, liiklus seisis. Hiljem ehitati vagunite jaoks üle tee estakaad. Loksa oma savis oli liiga palju vett. Parema savi sai Kolgakülast, sealt veeti savi juba autodega.
Valmis pressitud kivid pandi esmalt kuivama riiulitele pikkadesse ladudesse ehk saradesse. Sealt viidi edasi ahju. Kui kunstkuivati valmis sai, hakkas tehas tööle ka talvel.
Telliste kvaliteet hakkas langema, sest plaane aina suurendati. Harri Viirand kirjeldab, et telliste tootmise protsess muutus järjest kiiremaks, ahjus hoiti kive vähem aega. Esimese Eesti Vabariigi ajal köeti ahjusid kivisöega, ENSV ajal hakati kütma põlevkiviga, ka see mõjutas meeste sõnul kvaliteeti. Kui tootmisvõimsus aeti suureks, töötati mitmes vahetuses.
Juhatajad vahetusid, mingi aeg oldi Kohtla-Järve tehase alluvuses, siis Aseri tehase, lõpuks läks tellisetehas üle keraamikatehasele. Töö oli telliste tootmisel jätkuvalt füüsiliselt raske, tööliste kaader ei olnud püsiv. Kuna telliste kvaliteet langes, jäi tellimusi vähemaks, tootmise maht vähenes. Kuidas tehas lõpetas, kui paljud töötajad said koondamisteate, sellega vestlusringi kogunenud kokku ei puutunud.
Loksa tellisetehas
Loksa tellisetehase ehitas Kolga krahv Nikolai Stenbock (1804-1885). Enne tehti telliseid Hara külas, kus savi sai otsa. Ligi aasta oli väike tellisevabrik ka Vihasoo lähedal Ristil. Loksal oli toodangu transportimise võimalused paremad. Telliste väljaveoks ehitas krahv Valgejõe suudmesse sadama, tehasest kulges sinna hoburaudtee.
Telliseid vormiti Loksal esmalt käsitsi, savisegajat aeti ringi hobusega. Hoburaudtee Turbuneeme savikarjääridest Loksale ehitati 1900. aastal. Aastatel 1913-1914 oli tehases 200 töölist, toodeti 6 miljonit tellist aastas. 1935. aastast hakati savi vedama auruveduriga.