Linnakse külavanem URVE KÜLV tegi elus kannapöörde – audiitorist taluperenaiseks

3899

Kuus aastat tagasi jättis ligi 15 aastat Tallinnas peamiselt pangakontorites töötanud URVE KÜLV pealinnaelu ning hakkas Anija valla Linnakse külas üles ehitama saja-aastast talu.
Pärast Tallinna Tehnikaülikooli lõpetamist töötas Urve Külv siseaudiitorina erinevates pankades ja Hüvitusfondis.
„Siseaudiitor on sisuliselt firma nõukogu käepikendus, kes jälgib igapäevaselt, et töö käiks nii, nagu ette nähtud. Selle kõrvalt tegin veidi ka raamatupidamist,“ sõnab ta.
Urve Külv kinnitab, et töö oli huvitav ja arendav, 2003. aastal kaitses ta magistritööd, milles käsitles samuti siseaudiitori tegevust.
„Kuid paar aastat hiljem sündisid lapsed ning siis hakkasin mõtlema: päev otsa olen kontoris, õhtul lähen jõusaali, lapsi õieti ei näegi. Siis hakkasin tundma, et midagi tuleb muuta,“ räägib ta.
Tegelikult oli Urve Külvil juba ammu soov ja unistus katsetada, kuidas saaks ta hakkama maal. Kuigi tema ise on sündinud-kasvanud Tallinnas ja IT-valdkonnas töötav abikaasa Tartus, on mõlemal perel olnud oma aed ja peenramaa: „Jäin mõtlema, kuidas ma oma poegi linnas kasvatan. Minu eesmärk ei ole teha neist põllumehi, kuid arvan, et mees peab oskama pliidi alla tuld teha ja maad kaevata, teadma, kuidas loomade eest hoolitseda.“
Vanavanemate kodukanti
Kui otsus kolida maale oli tehtud, hakati otsima, kuhu minna. Kuna Urve Külvi lapsepõlve mängumaad ehk vanavanemate talu oli Raasiku-mail Kiviloo külas, otsiti selle ümbruskonnast. Kuni leiti kuulutus, et Raasiku külje all Linnakse külas on müüa vana talumaja koos 23 hektari maaga.
„Tegime kaupa ja hakkasime vaikselt renoveerima. Kõigepealt võtsime ette elumaja, tegime selliseks, et saaks juba sees elada. Siis hakkasime lauta ja talli ehitama,“ meenutab Urve Külv ja lisab, et abikaasa on kõva aiapidaja: „Kõik tomatid-kurgid ja porgandid on tema töö, mina käin vaid assisteerimas, kui vaja, siis rohin.“
Ta ise peab end suureks hobuste sõbraks ning unistas juba varem, et tahab maale kolides saada endale hobuseid.
„Aga ma ei julgenud nii suurtest loomadest alustada, seetõttu võtsin alguses küülikud. Neid olin ka vanemate juures pidanud, käisin parkides ja metsaalustes heina korjamas ja kuivatasin seda,“ lausub Urve Külv.
Eelmisest sügisest on talus lambad. Neid on praegu neli ning perenaine loodab tuleval kevadel saada esimesed talled. Sellest sügisest on Naerismäe talus ka kaks hobust: „Esialgu ma rohkem loomi ei planeeri, võibolla vaid mõne lamba ja hobuse võtame juurde.“
Urve Külv räägib, et tal pole kedagi, kes ütleks, mida ja kuidas teha. Seetõttu õpib ta nüüd teist aastat Säreveres Järvamaa Kutsehariduskeskuses hobumajandust.
„Koolist olen saanud palju enesekindlust ja teadmisi, mille peale esmalt ei mõtle, aga mille kõigega pead tegelema, kui võtad endale hobused,“ ütleb ta.
Õppimine ja talumajapidamine võtavad praegu suure osa perenaise ajast, raha teenimiseks teeb ta raamatupidamist, sest talu on esialgu veel üksnes hobiprojekt. Tulevikus peaks sellest saama ka äri, kuid see võtab aega: „Kui linnas saab elamise valmis aastaga: paned kipsplaadi seina, võtad koera kuuti ning ongi valmis, siis vanast mädanenud seintega hoonest talu ülesehitamisel on kümme aastat täiesti normaalne aeg.“
Millega peaks talu end kord hakkama ära majandama, Urve Külv päris täpselt ei tea, võibolla põllumajandustoodete kasvatamisega, võibolla loomakasvatusega, kuid võibolla hoopis turismindusega. Küll aga on ta kindel, et sinnani kulub veel palju aega ja raha.
Külaliider
Linnakse küla asub Anija valla ääremaal, seal on 71 elanikku. Urve Külv on Linnakse esimene külavanem.
„Küla on laiali, ega siinsed inimesed üksteist eriti tundnud. Minul oli selles suhtes lihtne – kuna külatee läheb koduõuest läbi, pidasin auto kinni, teretasin ja küsisin, kas tegu on võõra või oma küla inimesega,“ jutustab ta.
Oma küla rahvaga tutvumisele aitas kaasa ka see, et möödunud sügisel kandideeris Urve Külv Anija vallavolikokku.
„Valimisliidust Anija Ühendus kutsuti. Tundus, et seal on kõik väga ettevõtlikud inimesed, nende meelsus sobis mulle. Mõtlesin – miks mitte, seda enam, et üks nende prioriteet oli kogukonna arendamine, mis on minu jaoks väga tähtis. Maal peavad inimesed teadma, kes ümberringi elavad ja mida teevad. Kui abi vajad, julged helistada,“ arvab ta.
Kuigi volikokku ei pääsenud, oli külarahvas tuttav ning omavahel hakati aktiivsemalt suhtlema. Üsna loogilise jätkuna valiti Urve Külv tänavu suvel külavanemaks.
„On välja pakutud mõte teha koos talguid. Kevadel jäi see mõte veidi hilja peale, eks talvel võtame teema uuesti üles. Külaplatsile on ilmselt praegu veel liiga vara mõelda, inimesed on alles aastakese olnud tuttavad ega tunne veel nii suurt vajadust läbi käia. Suur asi on juba see, kui saame nii kaugele, et kõik tunnevad kõiki ja teavad kontakte,“ leiab ta.
Urve Külv nendib, et vallakeskusesse Kehrasse Linnakse inimene naljalt ei satu. Nende jaoks on tõmbekeskus Tallinn või Raasiku: „Külas on palju inimesi, kes on tulnud Tallinnast ning nende sõidusuund on sinna tagasi. Poes käiakse Raasikul, Kehrasse minnakse vaid siis, kui on vaja vallamajas asju ajada. Aga kuna nüüd on kõik võimalik teha internetis, siis on mul tunne, et meie küla rahvas Kehrasse ei satugi. Ka tööl-koolis käiakse Tallinnas või Raasikul.“
Külavanem on seetõttu ise soovitanud inimestel minna Kehrasse ja Anijale: „Kehra on ilus koht ja seda tuleb teha veel kenamaks. Olen propageerinud: minge käige Kehras suvel suplemas ja külastage Anija mõisa. Just mõisas toimuv on mingil määral tõmmanud meie inimeste tähelepanu vaatama Kehra suunas. Pooldan väga, et mõis oleks hoitud ja seal toimuks üht-teist, see tekitaks oma valla tunnet.“
Kahetsenud ei ole
Väga rasketel hetkedel on Urve Külv mõelnud, miks ta küll linnast ära tuli. Aga kui seejärel küsib endalt, kas tahaks tagasi minna, on kindel vastus: „Ei.“
Ta kinnitab, et ületab hea meelega pigem maaeluga kaasnevad raskused ja ebamugavused, kui kolib tagasi linna.
„Maale tulles panin enda jaoks piiriks: kui viis aastat saab täis, vaatan, kas tahan siin edasi tegutseda või on nii raske, et keeran otsa ringi. Kui viis aastat sai täis, mõtlesin – vaatame, kas kümne aastaga saame nii kaugele, et on kindlustunne,“ kõneleb Urve Külv.
„Tegelikult on mu eesmärk panna talus kõik tööd ja protsessid niimoodi toimima, et jääks ilma süümepiinadeta aega puhkamiseks. Viimase kahe aasta jooksul pole seda olnud. Rannas oleme ikka käinud ja teinud paar reisi, aga seni on siis olnud süümepiinad, et see või teine asi jäi tegemata.,“ tõdeb ta.