LIISA OJANGU tõi ostjad Leesi poodi tagasi

5150

Leesi poe kolm suve suletuna seisnud uksed on alates juunist taas avatud ning oste tehakse päevas umbes 200.
Kollaste välisseintega külapoes tehti viimane ost 2009. aasta suve lõpus, seejärel pood suleti. Ruumid jäid tühjaks ja lagunema. Leesi poeke ei jaganud aga paljude teiste külapoodide kurba saatust ning elanikud ja suvitajad pidid ootama vaid selle suve alguseni. Kauplusele andis uue elu Liisa Ojangu (23), kes ostis lapsepõlves Leesil suvitades sageli poest külma limonaadi ja jäätist.


Leesi poe perenaine LIISA OJANGU töötab ka Harju maakohtus ametnikuna.

Ta jutustab, et pärast Tartu ülikoolis juura eriala lõpetamist läks Saksamaale. Sealne elu aga ei istunud ning naasis koju. Leesi poe avamine oli plaanis olnud juba varem, seega mõtles nüüd, et milleks veel oodata. Ruumid üüris poemaja omanikult ja eelmiselt kauplusepidajalt Are Ruusilt.

Möödunud aastal käis Liisa Ojangu ettevõtluskoolitusel ning kirjutas äriplaani. Selle aasta märtsis hakkas poe avamisega tõsisemalt tegelema – käis ruume vaatamas ja otsis ehitajaid. Lepingute mõistmisel ja sõlmimisel aitas teda juristiharidus.

Eelmise poe sulgemise üks põhjus oli, et põrand ei vastanud enam nõuetele. „Laudpõrand oli nii vana, et kui joogikapid olid täis pandud, vajusid ettepoole kaldu. Põrand remonditi küll ära, kuid kõik muu jäi pooleli,“ rääkis Liisa Ojangu.


Leesi kauplus oli avatud 101 aastat ning alates 2009. aastast neli aastat su­letud.          Foto Liisa Ojangu

Tööd oli palju ja alustamine tundus talle keeruline: „Ruumid olid väga kehvas seisus, polnud õieti seinugi. Noored käisid seal pidutsemas ning kõik lagunes. Tuli teha põhjalik remont, mis vastaks veterinaar- ja toiduameti nõuetele. Lisaks tuli hankida kassasüsteem ning poe sisustus. Sisekujundajat me appi ei kutsunud ja tegime kõik ise, et saaks võimalikult odavalt. Arved ja palk on makstud, aga esimese aastaga me kasumit kindlasti ei teeni.“

Rahalist toetust algaja poepidaja ei saanud: „EAS jaemüüki ei toeta. Töötukassa eeldab seda, et peaksin olema töötu. Aga  mul on Tallinnas töökoht, millest loobuda ei tahtnud. Leader-programmist oleks ehk raha saanud, kuid ei suutnud nende nõudeid ja tingimusi endale lõplikult selgeks teha.“

Pood on avatud iga päev hommikust õhtuni
Selle aasta juuni alguseks said ettevalmistustööd tehtud ning kaubad riiulitele ostjaid ootama. Pood on avatud iga päev pikalt – kella 10st 22ni. Osturõõmu jätkub aga suve lõpuni, sest septembris sulgeb peamiselt suvitajate najal tegutsev pood taas uksed. Avatakse perenaise sõnul taas järgmise aasta juunis.

„Enne jaanipäeva oli vaiksem, kõige rohkem rahvast käib juulis. Augustis on ostjaid ilmselt jälle vähem ning siis vähendame poe lahtiolekuaega paari tunni võrra,“ rääkis Liisa Ojangu ja lisas, et on ostjate praeguse hulgaga väga rahul.

Liisa Ojangu on üks kolmest, kes seisab pikad päevad leti taga ning lööb klientide oste kassa­aparaadist läbi. Teda aitavad Kea Ruus ning Kuusalu valla aasta kaluriks kuulutatud Theo Kehlmann, kes on Liisa Ojangu koolivend.

„Teeme kordamööda vahetusi ja lubame üksteisele pause. Vahel on küll väsitav, aga saame hakkama. Keast on palju abi nii kauba ladustamisel kui ka kõiges muus. Ta on asjadega hästi kursis, sest tema isa oli varem poe omanik ning ema Lea Ruus pikalt poe juhataja,“ lausus Liisa Ojangu.

Kui ostjaid parajasti poes pole, saavad noored müüjad jalgu puhata poe akna alla paigutatud puhkenurgas. Pingid on ka õues, kus ostjad jäätise või joogiga istuvad ning poodi uue järele tulevad. Kõige rohkem ostetaksegi poerahva sõnul jäätist ja õlut.

Valik täieneb ostjate abil
„Jäätisekülmiku peal on meil soovide raamat, kuhu saab kirjutada, mis poes veel võiks müügil olla. Näiteks taheti tumedat šokolaadi, ma läksin ja tõin. Täiendanud oleme ka lihavalikut ja pannud müügile Hapsi hapupiimajoogi. Kui soov on vähegi täidetav, siis me selle kauba ka hangime,“ sõnas Liisa Ojangu.

Lisaks söögikaubale saab Leesi poest ka muud hädavajalikku – hügieenitarvetest sääsetõrjevahenditeni. Siiski päris kõike müügil pole. „Värsket kala küsitakse ilmselt kõige rohkem, aga seda me ei müü. Tahan panna poe seinale sildi kontaktandmetega, kust saab erinevaid värskeid talutooteid tellida,“ kommenteeris ta.

Kohalikud toovad müügile ka oma kaupa. Aive Sarjas Jumindalt viis poodi müügile raamatuid ja kingi. Asjade omanik paneb ise kaubale hinnasildid ning käib rahapurki tühjendamas.

Leesil surnuaias käinud ja esimest korda poodi sattunud Jaanika, kes oma perekonnanime öelda ei soovinud, kirjeldas, kuidas oli meeldiv üllatus, et sai sealt jäätist osta: „Toetan väga iga külapoe avamist, neid on maapiirkondadesse väga vaja.“

Alli Paadimeister kõneles, kuidas käib Leesi poes tihti, sest suvila on siin, ise elab Kohtla-Järvel: „Mul on nii hea meel, et jälle saab siin poes käia. Varem tõime kõik söögikraami ise kaasa, see oli päris tüütu. Nuriseda võib muidugi alati, näiteks kohupiima eelistan teistsugust kui siin müügil on. Samas saab kõik kätte, isegi õli ja äädika.“

Nagu külapoodides ikka, on hinnad Leesil veidi kallimad kui suurtes kauplustes. Kõige odavama kilepiima saab kätte 63 sendiga, mis on teiste poodidega sarnane hind. Pooleliitrine Saku Originaal, mis Kuusalu Konsumis maksab 85 senti, on Leesil müügil 1,12 euroga.

„Muidugi püüame hoida hinnad võimalikult madalal, kuid alkoholi hinda väga alla ei lase. Selle arvelt saame me teenida, et kõik kulud katta,“ selgitas Liisa Ojangu.

„Tootjatega on hea läbisaamine, toovad meile kauba ning me ei pea ise palju muretsema. See on ka hea, et poes on palju ruumi ja valgust, mis on aidanud vältida näppamisi.“

Poe tegemisi kajastab omanik internetis Facebookis – jagab uudiseid kaubavaliku kohta ning postitab pilte. Leesi poe lehekülg on suhtlusvõrgustikus kogunud üle 240 jälgija.

Kui Leesi pood sügisel ajutiselt uksed sulgeb, on lähimad poed taas Loksal ja Kolgas. Mõlemale poole tuleb sõita umbes 16 kilomeetrit.