Leesi endine külavanem LIISA OJANGU kandideeris kirjastuse Petrone Print konkursil ning võitis raamatu avaldamise õiguse.
Möödunud nädalal tuli trükist raamat „Minu Lahemaa. Seitse suve külapoes“, mille on kirjutanud Liisa Ojangu. Aastatel 2013-2019 pidas ta suveti Leesil poodi, ligi neli aastat oli ka Leesi külavanema ametis. Raamatu esitlus oli pühapäeva, 21. juuli pärastlõunal Leesi poe hoovis. Liisa Ojangut küsitles kirjastuse Petrone Print omanik ja kirjastaja Epp Petrone. Kuulamas ja raamatut ostmas oli umbes 70 inimest – Juminda poolsaare rahvast ning autori sõpru ja tuttavaid ka kaugemalt.
Liisa Ojangu rääkis, et hakkas seda raamatut kirjutama, sest kandideeris konkursil ja võitis. Ta täpsustas, et konkursist rääkis talle sõbranna Maarja Lainevoog, kellega töötas koos Leesi poes ja olid arutanud ideed, et poepidamisel on olnud palju juhtumisi, mida võiks kirja panna. Konkursile tuli esitada proovitöö ning kohe ka raamatu kontseptsioon. Proovitööna sai kirja lugu, kui nastik poodi külastas.
Raamatus kirjeldas autor ka seda, kuidas läks lapsena esimest korda Leesi poodi jäätis ostma, raha jäi puudu ja poemüüja kinkis talle jäätise: „Ma ise tegin poes sama – kui lapsel jäi mõni sent puudu, sai ta ikka jäätise, et omapäi tehtud esimestest poekülastusest ei jääks halba kogemust.“
Epp Petrone kommenteeris, et paljud külapoed on jäänud tühjaks. Liisa Ojangu päästis 23aastasena poemaja, kui avas seal uuesti kaupluse, mis oli kaks aastat varem keeruliste majandusolude tõttu suletud. Hiljem asus Juminda poolsaare kogukond kauplusehoonet remontima ja peab seal nüüd poodi edasi.
„Minu Lahemaa“ raamatu kohta sõnas kirjastaja, et selles on koos mitu lugu: Leesi poe pidamisest, Kolga mõisas restorani pidamisest ja maal elamisest. Nii-öelda garneering on Lahemaa teema ja autori identiteet.
Liisa Ojangu kirjeldab raamatus, kuidas ta Tallinnas sündinud ja seal elava lapsena oli suveti Leesil Terneme talus, kus elas emapoolne vanavanaema Albiine, hiljem ka vanaonu Oskar, vanaema Leida ja vanaisa Raul.
Lisaks enda noorepõlve tegemistele on raamatus lood pere ajaloost alates Põhjasõja ajast, talupidamisest, nõukogude okupatsiooni eest pagemistest ja siiajäänute elust kolhoosiajal.
Lugeda saab piiritusevedamise perioodist, Juminda poolsaare küladest ja turismikohtadest ning autori kokkupuudetest Lahemaa teiste külade ja mõisate, samuti Kuusalu valla läänepoolsema rannapiirkonnaga väljaspool Lahemaad.
Leesi poe pidamisele on pühendatud mitu lugu alates selle avamisest, töötajate leidmisest ja kaupade hankimisest, burgerite valmistamisest ja väikesest välikohvikust kuni poe sulgemise, poemaja müüki paneku ja poepidamise lõpetamise ning Leesi poe ühisuse loomiseni. Ka Liisa Ojangu on MTÜ Leesi Tarwitajate Ühisus liige.
Ühe aasta pidas Liisa Ojangu koos Kairi Kõrvega Kolga mõisas restorani Kolck. Teisel aastal jätkas Kairi Kõrve seda üksi. Raamatus on kirjeldatud restorani avamises ja pidamises ette tulnud raskustest ja lahenduste otsimisest ning mõisaga seotud legendidest ja kummitustest. On ka kirjeldus, kuidas Kolga restoraniruumi põranda remondi ajal oli neil ainus kokkupuude mõisa peahoone kummitusega.
„Legend räägib, et saatan saabub keskööl Kolga mõisa peahoonesse õhtusöögile. Töötasime öösel kolmekesi, kell hakkas jõudma südaööni, kui kuulsime õues kolinat ja samme teisele korrusele. Kui läksime õue vaatama, polnud seal kedagi,“ jutustas Liisa Ojangu.
Veel on peatükid elamisest Lahemaa rahvuspargis, elust Terneme talus ka talveoludes, rannakeelest ehk pohiranna murrakust, külavanema ametist ja kohalikust poliitikast. Juristi diplomiga Liisa Ojangu oli mõned kuud Kuusalu vallasekretär, kuni vahetunud vallavõim jäi taas opositsiooni ja vana koalitsioon tuli uuesti võimule.
Tänavu kevadeni töötas ta andmekaitse inspektsioonis. Aprillis võttis raamatu kirjutamiseks palgata puhkuse, valmiskirjutatud peatükid saatis edasi kirjastuse sisutoimetajale.
„Kõik päevad tegelesin kirjutamisega. See kirjutamiskuu andis järelemõtlemise aja ja sain aru, et on aeg ametnikutöölt edasi liikuda. Olen vabakutseline andmekaitsespetsialist, praegu osalen Eesti Rahvusvahelise Arengu Koostööskeskuse projektis, mille ülesanne on aidata Ukraina riigil andmekaitse akte korrastada. Maikuus olime nädal aega Kiievis, saime ettekujutuse, mis seal andmekaitse valdkonnas olemas on. Suve lõpus tulevad ukrainlased Eestisse tutvuma meie institutsioonidega,“ rääkis Liisa Ojangu Sõnumitoojale ning tõdes, et pärast selle projekti lõppu vaatab, mida võiks tööalaselt edasi teha.
Tema suur hobi on sõitmine SUP-laua ehk aerulauaga ja on üksi ette võtnud pikki sõite merel mööda rannikut. Raamatus on lugusid supitamisest Lahemaa lahtedes ning ümber kolme poolsaare, samuti purjelauaga sõitma õppimisest Andineeme rannas.
„Loodan, et mu kirjutatu sütitab lugejas peale Lahemaa avastamise soovi ka julguse teha oma seni veel edasilükatud natuke hullud südamesoovid – on see siis kolimine, elukutse vahetamine või kas või uue hobiga alustamine,“ märgib autor „Minu Lahemaa“ viimases lõigus.
Liisa Ojangu ütles Sõnumitoojale, et raamatut saab osta Petrone Print kodulehe kaudu, suurematest raamatupoodidest ning loodetavasti varsti Leesi poest ning Hara sadamast.