Leesi rahvamaja saal oli laupäeval, 2. novembril rahvast täis. Hingedepäeval tuldi kuulama ja ka kaasa rääkima paadipõgenemisest 75 aastat tagasi.
Meenutuste päeva „Läänemeri meid ühendas – Läänemeri meid lahutas“ korraldasid Maila Velström, Tiina Viirna ja Meeli Lehis MTÜst Pohiranna. Päeva juht oli Väino Esken. Ta tõdes, et Eesti põhjarannikul pole ilmselt peret, kes ei oleks paadipõgenemisega kokku puutunud. Paatidega põgeneti Nõukogude okupatsiooni eest üle lahe Soome, suurem väljaränne toimus augustis-septembris 1944, viimased minejad läksid hilissügisel. Paljud lootsid mõne aja pärast tulla, kuid oodata tuli ligi 50 aastat.
Maila Velström rääkis Sõnumitoojale, et mälestuspäeva korraldamise mõte küpses aasta tagasi. Sellest kõneles Loksa volikoguliige Ilmi Ternovskaja, kes vahendas üleskutset meenutada 75 aasta möödumist sundpõgenemisest. Artikkel üleskutsega ilmus Rootsis Eesti Päevalehes. Ajalehe tõi Loksale Wilma Mankin Bergström. Tema isa Johannes Mankin pidas Loksal kauplusi, isa ja tütar pääsesid 1944 septembris paadiga Soome, sealt edasi Rootsi.
Meenutuste päeval esinesid kaks soomlast – vabakutseline ajakirjanik Eero Haapanen ja filmimees Mikael Matikainen. Nad on kogunud materjali paadipõgenemise kohta. Aasta pärast ilmub Eero Haapanenil sellest raamat, Mikael Matikainen teeb samal teemal filmi. Nad koguvad infot ka Eestist ning on tänulikud, kui saaksid veel fotosid ja meenutusi.
Eesti meremuuseumi külastusjuht Mall Ruiso tutvustas Leesil noortele suunatud programmi paadipõgenemisest „Jõuluks oleme tagasi“. Meeli Lehis luges ette sugulaste mälestusi paadipõgenemisest. Hilja Väravas Eesti vabaõhumuuseumist tegi ülevaate tädi pere põgenemisloost. Enda väljarändamisest rääkis Kolga-Aabla juurtega Lille Orlov Madsen Rootsist. Musitseerisid Sirje-Linda Halman ja Rein Sagar. Päev lõppes Kuusalu meeskoori kontserdiga.
Aktiivsemad ülevedajad
Eero Haapanen jutustas, et seoses raamatu „Sörkan rysakeisarit“ kirjutamisega puutus kokku salapiirituse ja paadipõgenike üle lahe vedamise teemaga. Soomes Porvoo ja Sipoo piirkonna saartel elas eesti juurtega kalureid, käis koostöö Eesti põhjaranniku poolsaarte ja saarte kaluritega, piiritusevedajatest said 1940ndate aastate alguses põgenike üleviijad.
Ta rääkis ja näitas fotosid aktiivsematest ülevedajatest. Andmeid on saanud Soome politseiarhiivist ja Rootsi riigiarhiivist, ka kunagistelt ülevedajatelt. Infot on kokku 50 ülevedaja kohta.
Üks legendaarne ülevedaja oli Jakob Vaarmann, kes põgenes Nõukogude okupatsiooni eest perega 1940. aasta novembris Soome Porvoo lähedale Pirttisaarele. Aastal 1944 viis koos poegadega raha eest Soome põgenikke Tallinnast ja Viinistult. Vaarmannid said üle lahe vedamise põhilisteks korraldajateks, neil oli oma organisatsioon.
Prangli lähedal Aksi saarel elas Aksbergide suguvõsa. Mehed olid piiritusevedajad, hiljem tõid Soome palju põgenikke. Eestiluoto saarel Sipoo saaristus oli Rootsi-Eesti juurtega Liljebergi pere kodu, needki vennad vedasid väljarännanuid. Herbert Liljeberg kirjutab oma mälestustes, et ei tundnud inimesi, kes olid paatides. Nimekirjadest on näha, et nende abil jõudsid Soome ka Jaan Tõnissoni lesk ja lapsed.
HERBERT ja ALICE
Herbert Liljebergist kõneles samuti Mikael Matikainen, kelle suvekodu on Pirttisaare naabersaarel. Ta kuulis ühelt sõbralt Herberti ja Alice Kikajooni uskumatuna tunduva loo. Sellest sündis eelmisel aastal rootsikeelne dokumentaalfilm „Herbert ja Alice“.
Mikael Matikainen näitas 28minutilist filmi ka Leesil. Herbert oli Soome rannavalves, koostöös sakslastega koordineeriti suurtükitule liini Naissaare ja Porkkala vahel. Enne Eestist lahkumist kohtus Tallinnas tänaval Alicega, jutuajamine ja neiu jäid Herberti südamesse. Alice meenutab filmis, kuidas Herbert tuli Nõukogude okupatsiooni ajal 1946. aastal, kui kaht riiki lahutas raudne eesriie, endatehtud paadiga Soomest Eestisse. Ta saabus Jõelähtme kanti Koljunukile, läks oma kolhoosiesimehest tädipoja juurde. Alice elas Läänemaal, Herberti tulek ta kodukülla oli ootamatu, kuid otsustas minna kaasa, koos jõuti paadiga Soome.
„Eesti on mu südames“
Lille Orlov Madsen kirjeldas, kuidas tema isa Boris otsustas koos naise ja kolme lapsega rännata Kolga-Aablast mobiliseerimise eest Rootsi. Ema oli Pranglilt, nõudis, et viidaks lastega sinna. Isa tegi Soomest neli sõitu Pranglile enne, kui naine nõustus kaasa minema. „Eesti on ja jääb mu südamesse,“ lausus kõneleja.
Ta lisas Sõnumitoojale, kui pere jõudis Rootsi, pidi minema kooli. Vanuse järgi pandi 4. klassi, kuigi seni polnud koolis käinud, pere oli elanud Soomes mitmel pool – metsas väikeses majas, vanadekodus. Rootsi keelt ei osanud, koolis tekkis šokk, kaks aastat ei suutnud rääkida, õpetaja oli mõistev, pani hindeks „rahuldava“, nii sai järgmisesse klassi edasi.
„Palju on läbi elatud, võõrsil oli esialgu raske, aga pole kibestunud,“ lausus ta.
