Laie­ne­nud Kol­ga muu­seu­mis on kor­ra­ga küm­me­kond väl­ja­pa­ne­kut

Käeo­le­vast nä­da­last Har­ju­maal lee­ven­da­tud ko­roo­na­pii­ran­gud an­na­vad taas või­ma­lu­se kü­las­ta­da muu­seu­me, ar­ves­ta­da tu­leb 2+2 reeg­lit ja ku­ni 50prot­sen­di­list täi­tu­must.

Kolga muuseum avab külastajatele uksed täiendatud väljapanekutega – äratundmisrõõmu ja eri ajastutele iseloomulikku pakuvad teemanurkadesse seatud mannekeenid. Siiani olid muuseumis mõned üksikud mannekeenid, jaanuari alguses toodi rõivafirmast Baltika juurde 11 mannekeeni, kuu lõpus saadakse veel mõned.

Kol­ga muu­seu­mi ju­ha­ta­ja Ul­vi Meier kir­jel­dab man­ne­kee­ni­de saa­mis­lu­gu: „Man­ne­kee­ne soo­vi­tas Baltikalt kü­si­da Tor­mi­se-selt­si te­gev­juht Ul­vi Rand. Meie muu­seu­mi fon­di­hoid­ja Ne­le Reial he­lis­tas ja öel­di, et ee­lis­jär­je­kor­ras saa­vad man­ne­kee­ne need, kes os­ta­vad. Muuseumile siiski annetati mannekeenid tasuta. Kui saatsime pildid meie muuseumi väljapanekust, kus ühel mannekeenil on seljas 60ndate aastate kasukas ja näha Baltika logo, oldi meeldivalt üllatunud.“

Kir­jel­da­tud ka­su­kas on üks osa uuest väl­ja­pa­ne­kust – Ote­pää kan­di en­di­se õpe­ta­jan­na gar­de­roo­bist, mis jõu­dis Kol­ga muu­seu­mis­se te­ma ris­ti­lap­se kau­du. Ul­vi Meier ju­tus­tab, et õpe­ta­ja oli sün­di­nud aas­tal 1932, ol­nud abie­lus, kuid jää­nud ük­si­kuks, lap­si pol­nud: „Ta oli tõe­li­ne daam, proua­lik. Te­ma gar­de­roob, kos­mee­ti­ka ja muud­ki pi­sias­jad an­na­vad vah­va pil­di 1950nda­te, 1960nda­te, 1970nda­te ja ka 1980nda­te aas­ta­te rõi­va­moest ja too­de­test Nõu­ko­gu­de Ees­tis.“

Tä­nu sel­le­le, et Kol­ga muu­seum sai en­da ka­su­tus­se ka osa va­lit­se­ja­ma­ja keld­ri­kor­ru­sest, kus va­rem oli noor­te­kes­kus, on te­maa­ti­li­si väl­ja­pa­ne­kuid ka­he kor­ru­se pea­le kok­ku küm­me­kond.

„Muuseum on väljast väike, seest suur,“ lausub juhataja ja loetleb teemad: muuseumi senistes ruumides näitused poiste mänguasjadest ja nukkudest-kirjandustegelastest, mõisa-aega tutvustav väljapanek, koolituba, kihelkonnatuba ning keldris 50ndate ja 60ndate aastate elutoamööbel, 70ndate köök, lisaks vanaema nurgake ja mehe (töö)kamber ja väljapanekud talurahva tööriistadest.

50 ki­lo vat­ti ja 120 vol­ti
Ul­vi Meier: „Kas tea­te, mis on 50 ki­lo vat­ti ja 120 vol­ti? See on Nõu­ko­gu­de-aeg­ne puh­vai­ka. Kü­sin se­da muu­seu­mi kü­la­lis­telt ja näi­tan tre­pi­kot­ta sea­tud vai­ba­näi­tu­se juu­res seis­vat man­ne­kee­ni, kel­lel on sel­ga pan­dud puh­vai­ka ja pul­dan­pük­sid. Va­ti­jo­pe sai­me Kuu­sa­lu las­teaia Jus­si­ke õpe­ta­jalt Mai­la Tam­melt. On to­re, et mei­le pa­ku­tak­se as­ju, ja soo­vi­me, et annetusel oleks lu­gu, mi­da kü­las­ta­ja­te­le rää­ki­da. Nõu­ko­gu­de-aeg­se­te ese­me­te tee­ma­tu­ba on pa­ra­ta­ma­tu, vä­lis­maa­las­te­le tu­leb tut­vus­ta­da, sest as­ja­de ja nen­de­ga seo­tud lu­gu­de kau­du ava­neb meie aja­lu­gu. Kui­gi me oma­dest ini­mes­test osad suh­tu­vad krii­ti­li­selt Nõu­ko­gu­de ae­ga ka­jas­ta­va­te eks­po­naa­ti­de ko­gu­mis­se.“

Ta tõ­deb, et kõi­ge hirm­sam lau­se, mis muu­seu­mi­rah­vast kur­vas­tab, on: „Me ole­me te muu­seu­mis ju­ba käi­nud.“: „Va­nas­ti tä­hen­das muu­seum ta­lu­töö­riis­ta­de ko­gu, kuid tä­na­päe­val on muu­seum pi­de­vas muu­tu­mi­ses. Meie eks­po­sit­sioon põ­hi­neb lu­gu­del, kin­gi­me kü­las­tu­se­la­must, rää­gi­me ka ta­va­li­se lei­va­la­bi­da hu­vi­ta­vaks.“

On ol­nud ju­hu­seid, kus buss sõi­dab eks­kur­sioo­ni­rah­va­ga uk­se et­te, mõ­ned ei viit­si väl­ja tul­la, sest ar­va­vad, muu­seu­mis on igav.

Ulvi Meier jutustab, et siis pakub, tulgu ja kuulaku giidi juttu, pileti eest võib maksta pärast muuseumis tehtud ringkäiku: „Sageli tunnistatakse hiljem, et tegelikult oli põnev ja on seni suhtunud muuseumisse eelarvamusega. Seegi on muuseumitöö väike võlu – teha väljapanek külastaja jaoks huvitavaks, korraldada otsekui väike etendus. Muuseumitöötaja kõige tähtsam omadus on suhtlemisoskus – osata märgata, mis külastajat huvitab, ja rääkida väljapanek põnevaks.“

Üks lä­hia­ja plaan on te­ha põl­le­de näi­tus – ala­tes pu­di­põl­le­dest ku­ni köö­gi­põl­le­de ja mit­me­su­gus­te ame­ti­te­ga seo­tud põl­le­de­ni. Muu­seum võ­tab te­ma kin­ni­tu­sel rõõ­mu­ga vas­tu eri­su­gu­seid põl­le­sid, kui ko­du­des on, mi­da näi­tu­se­le tuua.

„Ol­gu või va­na nä­ru, aga kui on eri­li­ne põll, se­da on ka­su­ta­tud mõ­ne eri­li­se töö te­ge­mi­sel või on seo­tud vah­va loo­ga, and­ke tea­da,“ är­gi­tab ju­ha­ta­ja ja li­sab, et tal on tei­ne­gi üles­kut­se: „Ehk on kel­lel­gi ole­mas ja saab muu­seu­mi­le an­da Nõu­ko­gu­de-ajast me­he spor­di­riie­tu­se – 1970nda­test ja 1980nda­test aas­ta­test. Ta­ha­me nii pik­ka kui ka lü­hi­kest spor­di­riie­tust. Eri­ti uh­ke oleks, kui olek­sid seo­tud mõ­ne Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na sport­la­se­ga.“

Kui muu­seum pi­di mul­lu ke­va­del ja ka aas­ta lõ­pus ko­roo­na­pii­ran­gu­te tõt­tu kü­las­ta­ja­te­le uk­sed sul­ge­ma, said muu­seu­mi ju­ha­ta­ja ja fon­di­hoid­ja ae­ga an­ne­ta­tud ese­meid üle vaa­da­ta, need ar­ve­le võt­ta, tee­ma­nur­ki si­sus­ta­da.

Ul­vi Meier too­ni­tab, kui os­te­tak­se va­na ta­lu ja pu­has­ta­tak­se va­na­dest as­ja­dest, siis kind­las­ti mit­te fo­to­sid ja dokumente ära vi­sa­ta, pi­gem tuua muu­seu­mi­le. Vii­ma­sel ajal pa­ku­vad eri­ti hu­vi Nõu­ko­gu­de-aeg­sed ja­la­nõud, ka vil­did, mit­me­su­gu­sed sel­leaeg­sed do­ku­men­did ku­ni pii­rit­soo­ni lu­ba­de, ka­lu­ri­tun­nis­tus­te ja sõ­ja­väe­pi­le­ti­ni.

„Se­da ae­ga vi­ha­tak­se, ja õi­gu­se­ga vi­ha­tak­se, aga me ei saa sel­lest üle ega üm­ber, see on meie aja lu­gu,“ sõ­nab ta.

Kol­ga muu­seum – pä­rand­kul­tuu­ri en­tu­siast­lik tut­vus­ta­ja
Muin­sus­kait­sea­me­ti Har­ju­maa nõu­nik Ly Ren­ter on esi­ta­nud Kol­ga muu­seu­mi pä­ran­di­hoid­ja pree­mia kan­di­daa­diks: „Se­ni on kah­juks jää­nud tee­ni­ma­tult tä­he­le­pa­nu­ta, ko­mis­jon on ee­lis­ta­nud tei­si. Kol­ga muu­seum on oma gii­di­tuu­ri­de ja mõi­sas teh­tud ring­käi­ku­de­ga aas­taid tut­vus­ta­nud piir­kon­na kul­tuu­ri­pä­ran­dit en­da kan­di ini­mes­te­le ja kau­ge­malt kü­la­lis­te­le. Muu­seu­mi on nüüd laien­da­tud ja lei­tud uu­si vald­kon­di, mi­da ka­jas­ta­da. Ala­ti on väl­ja­pa­ne­kud ke­nas­ti ja leid­li­kult sä­ti­tud, li­sa­tud teks­tid. On suur õnn, kui val­las on sel­li­ne muu­seum ja seal töö­ta­vad nii­su­gu­sed ini­me­sed, kes pea­vad piir­kon­na kul­tuu­ri­pä­ran­dit au sees ning tut­vus­ta­vad se­da teis­te­le.“

Kol­ga muu­seum kuu­lub Kuu­sa­lu val­la­le, avas uk­sed Kol­ga va­lit­se­ja­ma­jas 1987. aas­tal. Vald ta­sub muu­seu­mi ruu­mi­de eest mõi­sa oma­ni­ku­le ren­ti ja ka­tab kom­mu­naal­ku­lud.

Ul­vi Meier, kes ha­ri­du­selt on ag­ro­noom, asus muu­seu­mis fon­di­hoid­ja­na töö­le li­gi 14 aas­tat ta­ga­si, märt­sis 2007. Ju­ha­ta­ja ame­tis on ta au­gus­tist 2017.

Ta mee­nu­tab, et töö­tas põl­lu­ma­jan­du­ses, kuid siis läks Kol­gas ava­tud kü­la­lis­te­ma­ja va­ne­mad­mi­nist­raa­to­ri­ks: „Too­kord mõi­sa pea­hoo­nes res­tau­ree­ri­mis­töid tei­nud Cor­ne­lius Tam­melt ja mõi­sa ta­ga­si saa­nud Jarl Sten­boc­kilt kuul­sin mõi­sa koh­ta lu­gu­sid. Omaet­te ela­mus oli, kui mõi­sa­här­ra Jarl te­gi mul­le eks­kur­sioo­ne oma esi­va­ne­ma­telt kuul­dud le­gen­di­de põh­jal. Sel­lest ajast sai al­gu­se mu hu­vi Kol­ga mõi­sa ja ko­du­kan­di aja­loo vas­tu.“

Kol­ga muu­seu­mi fon­di­hoid­ja­na töö­tab mul­lu su­vest Ne­le Reial, kes kii­dab, et see töö tä­hen­dab pal­ju ena­mat, kui os­kas kan­di­dee­ri­des loo­ta: „Nau­din nu­pu­ta­mist va­ja­vaid väl­ja­kut­seid ja ka selts­kon­da, kel­le­ga tee­me koos­tööd. Näe­me, kui­das me muu­seum väi­kes­te sam­mu­de haa­val kas­vab ja are­neb.“