Käeolevast nädalast Harjumaal leevendatud koroonapiirangud annavad taas võimaluse külastada muuseume, arvestada tuleb 2+2 reeglit ja kuni 50protsendilist täitumust.
Kolga muuseum avab külastajatele uksed täiendatud väljapanekutega – äratundmisrõõmu ja eri ajastutele iseloomulikku pakuvad teemanurkadesse seatud mannekeenid. Siiani olid muuseumis mõned üksikud mannekeenid, jaanuari alguses toodi rõivafirmast Baltika juurde 11 mannekeeni, kuu lõpus saadakse veel mõned.

Kolga muuseumi juhataja Ulvi Meier kirjeldab mannekeenide saamislugu: „Mannekeene soovitas Baltikalt küsida Tormise-seltsi tegevjuht Ulvi Rand. Meie muuseumi fondihoidja Nele Reial helistas ja öeldi, et eelisjärjekorras saavad mannekeene need, kes ostavad. Muuseumile siiski annetati mannekeenid tasuta. Kui saatsime pildid meie muuseumi väljapanekust, kus ühel mannekeenil on seljas 60ndate aastate kasukas ja näha Baltika logo, oldi meeldivalt üllatunud.“
Kirjeldatud kasukas on üks osa uuest väljapanekust – Otepää kandi endise õpetajanna garderoobist, mis jõudis Kolga muuseumisse tema ristilapse kaudu. Ulvi Meier jutustab, et õpetaja oli sündinud aastal 1932, olnud abielus, kuid jäänud üksikuks, lapsi polnud: „Ta oli tõeline daam, proualik. Tema garderoob, kosmeetika ja muudki pisiasjad annavad vahva pildi 1950ndate, 1960ndate, 1970ndate ja ka 1980ndate aastate rõivamoest ja toodetest Nõukogude Eestis.“
Tänu sellele, et Kolga muuseum sai enda kasutusse ka osa valitsejamaja keldrikorrusest, kus varem oli noortekeskus, on temaatilisi väljapanekuid kahe korruse peale kokku kümmekond.
„Muuseum on väljast väike, seest suur,“ lausub juhataja ja loetleb teemad: muuseumi senistes ruumides näitused poiste mänguasjadest ja nukkudest-kirjandustegelastest, mõisa-aega tutvustav väljapanek, koolituba, kihelkonnatuba ning keldris 50ndate ja 60ndate aastate elutoamööbel, 70ndate köök, lisaks vanaema nurgake ja mehe (töö)kamber ja väljapanekud talurahva tööriistadest.
50 kilo vatti ja 120 volti
Ulvi Meier: „Kas teate, mis on 50 kilo vatti ja 120 volti? See on Nõukogude-aegne puhvaika. Küsin seda muuseumi külalistelt ja näitan trepikotta seatud vaibanäituse juures seisvat mannekeeni, kellel on selga pandud puhvaika ja puldanpüksid. Vatijope saime Kuusalu lasteaia Jussike õpetajalt Maila Tammelt. On tore, et meile pakutakse asju, ja soovime, et annetusel oleks lugu, mida külastajatele rääkida. Nõukogude-aegsete esemete teematuba on paratamatu, välismaalastele tuleb tutvustada, sest asjade ja nendega seotud lugude kaudu avaneb meie ajalugu. Kuigi me omadest inimestest osad suhtuvad kriitiliselt Nõukogude aega kajastavate eksponaatide kogumisse.“
Ta tõdeb, et kõige hirmsam lause, mis muuseumirahvast kurvastab, on: „Me oleme te muuseumis juba käinud.“: „Vanasti tähendas muuseum talutööriistade kogu, kuid tänapäeval on muuseum pidevas muutumises. Meie ekspositsioon põhineb lugudel, kingime külastuselamust, räägime ka tavalise leivalabida huvitavaks.“
On olnud juhuseid, kus buss sõidab ekskursioonirahvaga ukse ette, mõned ei viitsi välja tulla, sest arvavad, muuseumis on igav.
Ulvi Meier jutustab, et siis pakub, tulgu ja kuulaku giidi juttu, pileti eest võib maksta pärast muuseumis tehtud ringkäiku: „Sageli tunnistatakse hiljem, et tegelikult oli põnev ja on seni suhtunud muuseumisse eelarvamusega. Seegi on muuseumitöö väike võlu – teha väljapanek külastaja jaoks huvitavaks, korraldada otsekui väike etendus. Muuseumitöötaja kõige tähtsam omadus on suhtlemisoskus – osata märgata, mis külastajat huvitab, ja rääkida väljapanek põnevaks.“
Üks lähiaja plaan on teha põllede näitus – alates pudipõlledest kuni köögipõllede ja mitmesuguste ametitega seotud põlledeni. Muuseum võtab tema kinnitusel rõõmuga vastu erisuguseid põllesid, kui kodudes on, mida näitusele tuua.
„Olgu või vana näru, aga kui on eriline põll, seda on kasutatud mõne erilise töö tegemisel või on seotud vahva looga, andke teada,“ ärgitab juhataja ja lisab, et tal on teinegi üleskutse: „Ehk on kellelgi olemas ja saab muuseumile anda Nõukogude-ajast mehe spordiriietuse – 1970ndatest ja 1980ndatest aastatest. Tahame nii pikka kui ka lühikest spordiriietust. Eriti uhke oleks, kui oleksid seotud mõne Kuusalu kihelkonna sportlasega.“
Kui muuseum pidi mullu kevadel ja ka aasta lõpus koroonapiirangute tõttu külastajatele uksed sulgema, said muuseumi juhataja ja fondihoidja aega annetatud esemeid üle vaadata, need arvele võtta, teemanurki sisustada.
Ulvi Meier toonitab, kui ostetakse vana talu ja puhastatakse vanadest asjadest, siis kindlasti mitte fotosid ja dokumente ära visata, pigem tuua muuseumile. Viimasel ajal pakuvad eriti huvi Nõukogude-aegsed jalanõud, ka vildid, mitmesugused selleaegsed dokumendid kuni piiritsooni lubade, kaluritunnistuste ja sõjaväepiletini.
„Seda aega vihatakse, ja õigusega vihatakse, aga me ei saa sellest üle ega ümber, see on meie aja lugu,“ sõnab ta.

Kolga muuseum – pärandkultuuri entusiastlik tutvustaja
Muinsuskaitseameti Harjumaa nõunik Ly Renter on esitanud Kolga muuseumi pärandihoidja preemia kandidaadiks: „Seni on kahjuks jäänud teenimatult tähelepanuta, komisjon on eelistanud teisi. Kolga muuseum on oma giidituuride ja mõisas tehtud ringkäikudega aastaid tutvustanud piirkonna kultuuripärandit enda kandi inimestele ja kaugemalt külalistele. Muuseumi on nüüd laiendatud ja leitud uusi valdkondi, mida kajastada. Alati on väljapanekud kenasti ja leidlikult sätitud, lisatud tekstid. On suur õnn, kui vallas on selline muuseum ja seal töötavad niisugused inimesed, kes peavad piirkonna kultuuripärandit au sees ning tutvustavad seda teistele.“
Kolga muuseum kuulub Kuusalu vallale, avas uksed Kolga valitsejamajas 1987. aastal. Vald tasub muuseumi ruumide eest mõisa omanikule renti ja katab kommunaalkulud.
Ulvi Meier, kes hariduselt on agronoom, asus muuseumis fondihoidjana tööle ligi 14 aastat tagasi, märtsis 2007. Juhataja ametis on ta augustist 2017.
Ta meenutab, et töötas põllumajanduses, kuid siis läks Kolgas avatud külalistemaja vanemadministraatoriks: „Tookord mõisa peahoones restaureerimistöid teinud Cornelius Tammelt ja mõisa tagasi saanud Jarl Stenbockilt kuulsin mõisa kohta lugusid. Omaette elamus oli, kui mõisahärra Jarl tegi mulle ekskursioone oma esivanematelt kuuldud legendide põhjal. Sellest ajast sai alguse mu huvi Kolga mõisa ja kodukandi ajaloo vastu.“
Kolga muuseumi fondihoidjana töötab mullu suvest Nele Reial, kes kiidab, et see töö tähendab palju enamat, kui oskas kandideerides loota: „Naudin nuputamist vajavaid väljakutseid ja ka seltskonda, kellega teeme koostööd. Näeme, kuidas me muuseum väikeste sammude haaval kasvab ja areneb.“