Esimestest proovidest tänini on kaasa teinud VÄINO ESKEN.
Novembri viimasel pühapäeval oli Kuusalu rahvamajas näiteringi päev, millega tähistati 15 aasta möödumist tegevuse algusest. Esmalt mängiti lastele Eneli Sepa „Kadunud muinasjuttu” ning õhtul täiskasvanutele Jaan Võõramaa „Mammat”. Kahe etenduse vahel oli trupil Kännu kohvikus pidulik lõunasöök.
Näitering tuli kokku 1995. aasta sügisel. Kolm esimest aastat oli lavastaja näitleja Ellu Puudist. Pärast tema surma paluti 1998. aasta sügisest lavastama Vendo Peebo. 15 aasta jooksul on näitering lavale toonud 22 lavastust. Truppi on näitlejaid juurde tulnud ning ka ära mindud, kaasa on teinud eri aegadel ligi 30 inimest.
Praegu osalevad näitlejad Väino Esken, Viive Marnat, Elvi Reinvald, Terje Multer, Tiia Kumm, Mart Almers, Kaupo Rüütsalu, Marek Pispea, Paula Siilak ja Kristel Eensoo, helipuldis on muusika autor Külli-Katri Esken, valgustab Tiit Luhari.
Kuusalu näiteringil on oma dramaturg – Eneli Sepp on kirjutanud trupi jaoks mitu näidendit.
VÄINO ESKEN Lauritsana.
VÄINO ESKEN, pildil Lauritsa rollis lauritsapäeva peol (2009) on pärit Leesi külast. Peale näitlemise hoolitseb ta ka dekoratsioonide valmistamise, ülesseadmise ning transportimise eest. Ametilt on pottsepp, tal on firma Esken ja Pojad.
Ta meenutab, et Leesi koolis tehti näitemängu vähe, kuid 5.-11. klassini õppis Loksa keskkoolis ja seal osales nii deklamaatorite konkurssidel kui ka lavastustes: „Mu isapoolne vanaema Anna Esken oli rahvalaulik, mäletan, kuidas Eesti Raadio käis ta laule lindistamas. Küllap temalt sain esinemispisiku. Kui keskkooli lõpetasin, oli soov minna õppima lavakunstikateedrisse, aga mul pole lauluhäält ja sellega põrusin katsetel. Siis ei teinud paarkümmend aastat näitemängu, uude näiteringi kutsus mind Kuusalu rahvamaja tookordne juhataja Julian Patrak – oli mind näinud näärivana, hiljem jõuluvana ametis ning mõnd oksjonit läbi viimas. Enne seda polnud Kuusalus 8 aastat näiteringi tehtud, kui Endel Vaherma näitetrupp lõpetas kooskäimise.”
Ellu Puudist tegi näitlejakandidaatidele katsed, oli ka neid, keda uude näiteringi ei võetud. Esimene lavastus oli „Iga varas pole suli”.
„Meid ühendab koos tegemise rõõm. Kuigi olen teinekord mõelnud loobuda, ei saa jätta. Läheme ennast laadima, see on suurepärane emotsioon. Äsja käisime Raasikul esinemas – kõigepealt tuli lund kühveldada oma õues, siis rahvamaja juures, asjad autosse, sõit, esinemine, kokkupanek, kojusõit, kogu päev läks ära, kell viis õhtul olime tagasi. Aga see kõik annab endale nii palju.”
VIIVE MARNAT Unemati rollis.
VIIVE MARNAT, pildil Unematina lavastusest „Kadunud muinasjutt” (2010), on sündinud Lihula kandis, üles kasvanud Tallinnas. Kuusallu tuli elama ligi 30 aastat tagasi. Ta on Kännu lillepoe juhataja ja omanik.
„Mu vanemad olid harrastusnäitlejad ning olen luuletusi esitanud, laulnud ja tantsinud alates lasteaiast. Kui õppisin Tallinnas 20. keskkoolis, tegime klassiõdedega käpiknukulavastuse „Kolm põrsakest”. Ka Kuusalu lasteaias töötades sai käpiknukkudega esinetud. Mulle meeldib näidelda, kehastun ruttu ümber. Peale näiteringi käin lasteüritustel, ka sünnipäevadel, mängin Karlssoni, Pipit, hiir Nipsut, oleneb, kuidas soovitakse. Panen kostüümi kodus selga, sõidan ja olen juba selles rollis. Lapsed on siirad, inspireerivad. Paljud lapsed juba teavad hiir Nipsut ja seda, et ta ei oska lugeda. Meil on Kännu lillepeos nüüd postkast, kuhu lapsed saavad panna Nipsu õpetamiseks joonistusi,” jutustab Viive Marnat.
Tema liitus Kuusalu näitetrupiga kolmandast lavastusest ja märgib, et kui ka ei tee lavastuses kaasa, käib ikka etendustel, sest see annab palju. Näiteks „Vedelvorstiga” – tal ei olnud osa, kuid saatis truppi kõigil 21 etendusel ja iga kord olid need tema jaoks erinevad.
ELVI REINVALD ranna-mammana.
ELVI REINVALD, pildil mamma rollis lavastusest „Latern” (2007) elas lapsena Uuri koolimajas. Ema oli kooli kokk, kirjutas luuletusi ning noorena oli osalenud Suru küla näiteringis. Elvi Reinvald ütleb, et tahtis juba väiksena näitlejaks saada, laulis ja tantsis kogu aeg. Kolga kooli ajast mäletab ta näitemängu, kus laulis jaaniussi kostüümis. Kolga rahvamajas tegi kaasa estraadiringis. 1971. aastal läks Viljandi kultuurikooli õppima näitejuhtimist. Neli aastat tegi klubitööd Vihula kultuurimajas. Aastaid aitas läbi viia Valgejõe küla- ning laste nääripidusid. Ta elab üle 30 aasta Kemba külas. Kuusalu näiteringiga liitus 1998. aastal.
„Läksin ja jäin. Mulle väga meeldib, annab loomingulisust ja palju hingele,” kiidab ta. „Saab ennast proovile panna, kannan rolle endaga kaasas. Mida raskem, seda huvitavam. Kollektiiv on tore.”
Elvi Reinvaldit teatakse ka kui head luulelugejat. Ta sõnab, et kui südamest kutsutakse ja on midagi edasi anda, siis läheb ja esitab, on sedasi käinud ka juubelitel ning asutuste pidudel.
„Minu meelest on kaks eri asja luuletuste lugemine ehk teksti ettekandmine ja luule esitamine peast. Mulle meeldib esitada peast, siis saan luuletusse rohkem süveneda.”
TERJE MULTER nõia rollis.
TERJE MULTER, pildil nõiana „Kadunud muinasjutust” (2010), käis koolis Elvas, ema tegi kaasa Rõngu külateatris, tema ise mitmesugustes koolilavastustes. 1979. aastal, kui Terje Multer lõpetas keskkooli, kolis ta emaga elama Valgejõele. On õppinud hooldusõeks, töötab Lasnamäel sotsiaaltöötajana ning on Valgejõel EMHI ilmavaatleja.
Ta meenutab, et aastatel 1996 ja 1997 oli Valgejõel kohalik näitetrupp, juhendas Elvi Reinvald, kellega koos käidi esinemas ka luulekavadega: „Vihjasin Kuusalus kellelegi õpetajatest, et olen näiteringist huvitatud. Samal ajal kutsuti ka Elvit ja nii me Kuusalu truppi sattusime. Meil on väga tore kollektiiv, pikaks ajaks on jäänud samad inimesed.”
