OÜ Mäeväli Orelitöökoda juht TOOMAS MÄEVÄLI ja Kuusalu kogudus tellisid Kuusalu kiriku saksakeelse kroonika tõlkimise ning andsid selle välja raamatuna.
Kuusalu orelimeister Toomas Mäeväli sai „Kuusalu kiriku kroonika 1837-1914“ trükikojast kätte üle-eelmisel nädalal. Ta usub, et kuna ajalugu on raamatusse talletatud nii eesti kui saksa keeles, tuntakse teose vastu huvi ka Saksamaal. Raamatu esitluse plaanib ta teha Kuusalus lauritsapäeval, kuhu on lubanud tulla käsikirja transkribeerija, sakslane Albrecht Rost.
Toomas Mäeväli jutustas, et kroonika käsikiri on Tartus Ajalooarhiivis, kuhu see viidi Kuusalust 1920. aastate alguses: „Tänu arhiveerimisele on käsikiri digiteeritud ning internetist kättesaadav, ajaloolased on seda oma töös kasutanud. See on aga keeruline, sest saksa gooti šriftis käsikirja on kohati väga raske lugeda.“
Ta alustas kroonikaraamatu projektiga 2010. aastal: „Mul on hea kontakt orelikunstniku Martin Rostiga, kelle vana-vana-vanaisa oli alates 1863. aastast Kuusalus kirikuõpetaja. Ta oli oma vanematega viis aastat tagasi Kuusalus ja nad soovisid koguduse toetuseks mõnes projektis osaleda. Hankisime kirikukellad, milleks saime raha PRIAst ning Kentmannide perefondilt. Kui kellad said torni, pakkusin välja kirikukroonika transkribeerimise ja tõlkimise.“
Martin Rosti isa Albrecht Rost alustas kroonika ümber kirjutamist 2011. aastal. Selleks kulus 1,5 aastat. Seejärel asus teksti eesti keelde tõlkima Maria Strauss, kes on Kuusalu koguduse endise õpetaja Eduard Salumäe pojatütar. Tõlkimine võttis aega aasta, küljendamine ja trükkimine pool aastat. Esimene osa raamatust on käsikirja saksakeelne transkriptsioon, teine pool selle eestikeelne tõlge.
Kroonika on neljas osas, selle on algselt kirja pannud Kuusalu pastorid Eduard Ahrens, Woldemar Friedrich Kentmann, Woldemar Reinhold Kentmann ja Carl Eduard Ney.
Orelimeister lausus, et käsikirja ümber kirjutanud sakslased olid teksti mõistmisega üsna hädas, seetõttu venis ka raamatu väljaandmine: „Esialgu oli plaanis esitleda möödunud aasta lauritsapäeval, teksti kallal pusimine võttis aga planeeritust kauem aega. Tõlkija saatis mulle kui kohaliku elu tundjale lõike, vaatasin üle ning saatsin tagasi.“
Kroonika tõlkimisel andsid nõu Rein Vingal Kosu külast, Tartu ajalooarhiivi uurija Kalev Jaago, Kuusalu elanik Menda Kirsmaa ning Toomas Mäevälja kunstiajaloolasest isa.
Ta kirjeldas, et kuigi Kuusalus on kroonikat peetud 17. sajandist kuni 1985. aastani, said raamatukaante vahele kõige põhjalikumalt talletatud periood ehk Kuusalu nelja kirikuõpetaja märkmed aastatest 1837-1914: „Edaspidi on plaanis raamatuks teha ka hilisemad osad, mis on hoiul Kuusalu kirikus.“
Eesti Kultuurkapital andis kroonika tõlkimise jaoks 800 eurot, Kentmanni perefond ning Knüpfferi pere maksid küljendamise eest: „Raamatu müük peab trükkimise kulud tasa tegema, mis üle jääb, tuleb Kuusalu koguduse toetuseks. Trükist tuli 500 raamatut.“
Toomas Mäeväli otsustas jätta raamatust välja lisakommentaarid: „Ei tahtnud midagi ümber lükata ega kirjeldada. Järgmiste uurijate töö on tõlgendada, kas kirjutatu on õige või vale, sest kusagil pole kirjutatud puhast kulda.“
Küll aga lisas ta tekstile mõned terminite selgitused, teistest ürikutest juurde otsitud kaardid ja plaanid, mõõtühikute tabeli ning rohkelt fotosid: „Käsikirja juures oli ainult üks foto Eduard Ahrensist. Teksti rikastamiseks tegin käsikirjas kirjeldatud objektidest möödunud sügisel fotosid. Lehekülgede servas jookseb Kuusalu rahvariidevöö muster.“
Orelimeister loodab, et kirikukroonikat on huvitav lugeda kogu kihelkonna rahval: „Kuusalu kiriku piirkond ehk kihelkond hõlmas paljusid ümberkaudseid külasid, mis olid kirikuga rohkem seotud – näiteks Loksa lähedal asuvad rannakülad ja Kosu küla, kus tehti kirikule teopäevi.“
Toomas Mäeväli lausus, et raamatust saab rohkelt koduloolisi andmeid: „Lugeda võib huvitavaid olukirjeldusi, ilmavaatlusi, kartulisaagist, piirkonna koolide ja apteegi asutamisest ning mõisatest. Huvitav on näha, kuidas kohalik rahvas raamatu vastu võtab.“
Ta rõõmustab, et üks Saksamaa poeke on kroonikaraamatu vastu juba huvi tundnud: „Raamat on kakskeelne ning seega on avatud ka välismaine turg. Saksamaal on palju nii eesti juurtega inimesi kui ka lihtsalt ajaloohuvilisi.“
