
Möödunud reedel, 28. märtsil oli Kuusalu rahvamajas Kuusalu kihelkonna viies ajalookonverents, mille korraldasid Kolgaküla Selts, Veljo Tormise Kultuuriselts ja Kolga muuseum, rahaliselt toetas Kuusalu vald. Teema oli elu piiritsoonis – Kuusalu kihelkonnas on merepiiri üle saja kilomeetri, nõukogude ajal olid rannakülad kinnises tsoonis, kuhu pääses lubadega. Arutelu juhtis ajaloolane Ott Sandrak Kolgast.
Korraldustiimis olid mõlema seltsi tegevjuhid Kaisa Linno ja Ulvi Rand, muuseumi juhataja Ulvi Meier ning koduloo uurijad Sven-Olav Paavel ja Allan Alaküla. Koos publikuga oli konverentsil osalejaid üle 70.
Kallaspapid ja randrüütlid
Käsmu muuseumi asutaja ja juht Aarne Vaik rääkis piirivalvest Vene tsaari ajal ja vabariigi algusajal ning märkis, et ka Käsmu muuseum asub endises piirivalvekordonis.
„Piirivalvur on hilisem sõna, 18. sajandil oli kallaspapp ehk kaldavalvur, kes pidi vaatama, kas merelt tuleb vaenlase- või kaubalaev. Kui mõisnik andis mereäärsele rahvale kalapüügiõiguse, siis jälgis andami ehk osa kalasaagi mõisnikule andmist rannakubjas. Mõõkadega randrüütlite ehk rannavalvurite ülesanne oli keisririigi ajal tõkestada salakaubandust,“ kõneles ta ning tõdes, et piirivalvur oli kohalike elanike silmis põlatud inimene. Alates 19. sajandi teisest poolest, pärast Krimmi sõda, algas Põhja-Eestis salakauba vahetus üle mere Soomega – Eestist viidi rukist, Soomest toodi soola. Hiljem tuli salaviina vedu. Rannakülade elanike uhked majad ehitati ja laevad osteti enamasti salakauba abil.
Tuumalõhkepead Tõõrakõrves
Sõjaajaloolane Robert Treufeldt tutvustas nõukogudeaegseid sõjaväe- ja piirivalveehitisi kihelkonnas alates Kaberneeme kordonist kuni Turbuneemes asunud suure kordoni ja mereäärsete välikindlustusteni.
Pikemalt kõneles ta oma meelisteemal – Suurpea mereväebaasist, millel oli Suurpeal instituudihoone ja linnak ning Haras laevade demagnetiseerimissadam. Baas hõlmas kogu Hara lahte, merepõhi oli täis kaableid, Hara küla rannas asusid hüdrodünaamika stendid ja stendihooned. Sõjaväerajatistest oli see baas sõjaajaloolase hinnangul nõukogudemaa viie suurema seas.
Ta tegi ülevaate ka õhutõrje raketibaasidest Jumindal, Tõõrakõrves, Kupul. Tõõrakõrves paiknenud kaugmaa õhutõrjeraketid olid varustatud tuumalõhkepeadega ning Robert Treufeldt tõdes, et Kuusalu valla lähedal on olnud tuumarelv, mida näiteks Soomes pole kunagi olnud.
Ta teatas veel, et nõukogude ajal oli esmalt plaan põhjaranniku inimesed ümber asustada, kuid 1955. aastal viidi ära rannikusuurtükid, jäid õhukaitse ja piirivalve ning inimesed elasid külades edasi.
Piirivalvekordon Tsitre suvitusmõisas
Tsitre küla elanik Toomas Tammemäe kõneles tema kodu lähedale nõukogude piirivalvekordoni rajamisest.
Ta kirjeldas, kuidas 1949. aastal tehti Tsitre endine parunimaja elanikest tühjaks ja sinna toodi piirivalvurid. Oli antud suunis, et kohalikega tuleb hästi läbi saada, üks sõdur oli eestlane, kes aitas suhelda. Sõdurite käsutuses olid esmalt kolm-neli hobust ning peeti lehma, kitse ja sigu. Kui algas ehitustegevus, tehti laut, katlamaja, pumbamaja, ohvitseride jaoks paar puumaja ja kivist kordonihoone. Lasketiir asus Toomas Tammemäe kodumajast 400 meetri kaugusel.
Kuna oli piiritsoon, asus Tsitre tee otsas Leesi teel tõkkepuu, kus sõduritele tuli näidata piiritsooni luba või passi. Kuni 1955. aastani pidi linna minekul ja tagasi tulekul end registreerima.
Ta rääkis ka nii-öelda Lääne ideoloogilisest diversioonist, kui kilepakkides jõudsid randa piiblid ja ikoonipildid. Sõdurid kogusid neid seljakottidega. Karli Lambot Jumindalt lisas, et nende külas koguti siis piibleid rannast kokku 8 tonni.
Ott Sandrak sõnas pärast Toomas Tammemäe esinemist: „Kuulsite kirjeldust, kuidas sisuliselt hävisid Eesti suurim suvitusmõis ja park.“
Militaarhoonete praegusest seisust konverentsil rääkinud Urmas Kirtsi ütles, et Tsitre endise kordoni maa on eraomandis, hooned lammutatud ja paigaldatud suurte akendega konteinerid, mida renditakse puhkajatele. Rannikul asunud mõned endised piirivalverajatised on ümber ehitatud suvilateks, Turbuneeme kordoni maja on samuti eraomandis ja korrastatud, kuid enamik kunagisi militaarhooneid külades lagunevad.
Päevakava väliselt võttis sõna Margus Soom, kes oli konverentsile toonud ja rahvamaja lava äärele seadnud kaks piirivalvega seotud silti ja maali. Sildid on talle kingitud sünnipäevaks. Piirivalve silt on pärit Pudisoo ristist, teine Tallinnast kunagise sõjakomissariaadi seinalt.
Maali leidis ta pärast nõukogude sõjaväe lahkumist Tsitre kordoni kuurist, enne oli rippunud sealsele libakangelasele Pjotr Rodionovile pühendatud toas.
Ekskursioonibussid poolsaartel peatuda ei tohtinud
Lahemaa staažikas giid Anne Kurepalu jutustas ekskursioonigruppide vastuvõtmisest Lahemaal nõukogude ajal. Asutused pidid esitama Lahemaa ekskursiooniks esmalt miilitsasse osalejate venekeelse nimekirja nende passi- ja elukoha andmetega, Lahemaale tulekuks väljastati tõend. Igal grupil pidi kaasas olema giid. Poolsaarte tipud ja rannad jäid ekskursioonidel nägemata, ka Eesti põhjapoolsem tipp Purekkari neem. Bussiga tohtis sõita läbi poolsaare, peatumine ja pildistamine oli keelatud.
Ta meenutas veel, kuidas Eesti Loodus soovis 1972. aasta sügisel teha erinumbri Lahemaa rahvuspargist ja ta sai koos ajakirja peatoimetajaga eriloa minna pildistama Suurpeale Eesti kõige põhjapoolsemat rändrahnu. Pildistada tohtis suunaga mere poole, mitte maa poole. Kaasa anti püssiga sõdur, kes kõndis nende selja taga. „Kui maa poole vaatasin, nägin kaheksat radarit nagu liblika tiibu,“ sõnas Anne Kurepalu.
Avaldatud ja kavandatavad raamatud
Konverentsi lõpuosa oli pühendatud raamatuaasta puhul Kuusalu kihelkonnaga seotud raamatutele.
Kirjastuse Argo juhatuse liige Andres Adamson kõneles baltisaksa ajalugu tutvustavate raamatute sarjast, mille kõige uuem väljaanne on Kolga mõisnike Stenbockide suguvõsasse kuulunud Theophile Bodisco mälestuste „Unustusehõlma vajunud maailmad“ eestikeelne tõlge. Raamatus kirjeldab autor ka oma külaskäike Kolga mõisa ja Tsitre suvemõisa.
Andres Napp rääkis, kuidas koostas mullu ilmunud Vihasoo raamatut, ja Leili Lehtme tutvustas Parksi raamatu tegemist.
Kuusalu raamatukogu direktor Õnne Paimre tegi ülevaate kihelkonna bibliograafiast.
Laurentsiuse Seltsi juht Sulev Valdmaa kutsus kaasa mõtlema Kuusalu kihelkonnast raamatu kirjutamisele: „Helmut Elstrukil ilmus kolmkümmend aastat tagasi Kuusalu kihelkonna kirjanduslik-kodulooline antoloogia „Kõrvemaast põhjarannani“. Oleme seltsi liikmetega arutanud, et võiks olla uus raamat. Tehtud on teemade kogum, praktilised sammud seisavad ees, seltsi aastakoosolekul, 10. mail räägime läbi. Kihelkonna raamatu koostamises saavad osaleda kõik, kes soovivad. Teeme Kuusalu kihelkonnale ühe vägeva raamatu!“
Loksa linna elanik Ester Penjam teatas, et on koos Eha Gnadebergi ja Reet Vaheriga Vana-Loksa Seltsist arutanud ideed koostada Loksa raamat: „Võtaksime ümberkaudsete külade inimesi appi, ärge jätke Loksat üksi. Paljud inimesed küladest on käinud Loksal koolis, tööl, poes, tutvustaksime raamatus Loksat, aga oleks juttu ka küladest. Kui on Loksa kohta huvitavat materjali, võtke ühendust!“