Segarahvatantsurühm Kabujalakesed asutati 30 aastat tagasi, 1983 jaanuaris, naisrühm Viimikud ligi 15 aasta eest, 1997 detsembris.
Kuusalu Kabujalakesed ja Viimikud laupäeval, 2. märtsil Kuusalu rahvamajas.
Laupäeva, 2. märtsi ennelõunal oli Kuusalu rahvamajas kõigepealt Kabujalakeste ja Viimikute kontserdi „Sõprade tantsurõõm“ peaproov.
Siis korraks koju, esinemisriided kaasa ja kella 17ks, paar tundi enne kontserdi algust, rahvamajja tagasi. Saali ja koridori seati üles viimaseid kaunistusi – mõlema rühma tantsijad olid joonistanud endast elusuurused pildid, paljudel oli nägu suurendatud fotona. Saalis olid toolid laval ja lava ees, tantsuruum jäi tänavapoolsesse otsa.
Beebidega saabusid tantsijad-titeemad, kes ajutiselt aktiivsest rahvatantsutegevusest kõrval. Tund enne kontserti jõudsid kohale segarühma Soome Hämeenlinna sõpruskollektiivi Naakut kolm tantsupaari. Kallistamisi ja rõõmsat äratundmist jätkus mitmele poole.
Mis inimesed need on, kes kord nädalas kogunevad õhtul rahvamajja, paar tundi rahvatantsu, peale selle kõik muu jutuajamine ja seltsis olemine, koju jõutakse hilja õhtul?
Enne Kabujalakesi Türi segarühmas tantsinud Kolgaküla külavanem Kalle Aasrand: „Ühelt poolt seob meid sarnane meelelaad, teiselt poolt kujuneb see ühesuguseks, kui tantsima tullakse. Muutume peast rahvatantsijaks. Ei oskagi seletada, mida see tähendab, kes meie sekka tuleb, see mõistab.“
Glaidi Aasrand: „Kui noorem laps suurem, lähen kindlasti tagasi rühma. Tööpäeva õhtul oleks sada põhjust, miks mitte proovi minna, aga kõik jätavad oma mured ukse taha, pingutusest ja ühisest rõõmust saab palju energiat. Oluline on ka rahvakultuuri pool, kõik see rahvariietega sättimine on me lastele rahvuslik kasvatus. Poeg tantsib Loksa koolis rahvatantsu, tütar ootab kooliaega, et saaks hakata tantsima.“
Sama rühma staažikas tantsija Heli Adrat: „Vägev seltskond paneb kodust välja tulema. Sulgen lillepoe kella seitsmest, kella poole üheksaks tuleme kolmapäeviti rahvamajja. Ikka selle sumina pärast käimegi, ega mehed muidu tuleks – selle, mis pärast tantsimist algab.“
Omavaheline sõprus, lõõp ja hoolimine on põhiline põhjus, kinnitasid kõik Kabujalakesed.
Juhendaja Eelika Krasmus: „Rühmast on kujunenud omaette sõpruskond, sageli suhtlen Kabujalakestega tihedamalt, kui oma isiklike sõpradega. Igal aastal teeme ühise reisi, mullu käisime Korful külas Kreeka sõprusrühmal. Suvel läheme jalgratastega kusagile Eesti saarele.“
Kümme aastat segarühmas olnud Ilmar Mustonen: „Rühma tuleb aegajalt juurde noori ja ilusaid tüdrukuid, see hoiab ära minemast. Oleme kutsunud mehi rühma, paljud kardavad, et jäävad tantsuoskusega jänni.“
Nii Kabujalakestes kui ka Kolga segarühmas tantsiv Jaak Põldver Kõnnust: „Põnevad persoonid on rühmas ja mulle meeldib tantsida. Noorena ma rahvatantsu ei teinud, seda enam tahan nüüd. Kui jäädakse rühma pidama, siis pikaks ajaks.“
Ainsana esimesest proovist kaasa teinud Kersti Kuum: „Rühm on nagu teine pere, oleme kokku kasvanud. Alati on rahvatantsus midagi uut õppida. Kindlaid partnereid meil ei ole, esinemisteks lepime kokku, kes kellega tantsib.“
Meelis Arukaevu Anija vallast Raudojalt: „Liikuda on vaja, tantsuproov on trenni eest. Katsetasime abikaasaga ka peotantsu, aga rahvatants on loomulikum, maalähedasem.“
Tõnu Russak: „Tantsupisik peab olema veres. Alustasin kümme aastat tagasi 35aastaselt, varem polnud sellega tegelenud. Ei olnud raske ära õppida.“
Diana Rebane, 25aastase staažiga Kabujalake: „Minu isa Ain Linkvist oli koos Ardi Rebasega rühma asutaja. Tulin rühma, kui isa lõpetas. Seitsmeaastaselt hakkasin rahvatantsu tantsima ja teinud seda siiani.“
Kabujalakesi juhendas 2009. aastani Rein Kippar, kes andis ohjad üle selleks ajaks kümme aastat rühmas tantsinud Eelika Krasmusele. Kokku on 30 aasta jooksul olnud tantsijaid 70-80.
Kabujalakesed osalesid 2012. aastal Haapsalus Heljo Talmeti võistutantsimisel, olid D-liigi rühmadest parimad. Käesoleval aastal plaanitakse minna esinema Harjumaa laulu- ja tantsupeole Keilasse.
Naisrühmadel on ilusad tantsud
Viimikutega 12 aastat tagasi alustanud Gitta Truus ütles, et tema jaoks vahet pole, kas nais- või segarühm: „Kui tahad tantsida, siis pole sel tähtsust. Tean, et on imestajaid, miks naised tantsivad omaette. Aga tantsupidudel on naisrühmade esinemistel kõige ilusamad joonised, on palju väga kauneid tantse. Tantsida on tore, mulle on see elustiil. Pole pealesurutud kohustus, annab hingele palju.“
Iivi Rool on Viimikutes kaasa teinud 9 aastat. Tema igapäevatöö on Kaitseliidus, sageli osaleb naiskodukaitsjate ettevõtmistes. Temagi toob paralleele rahvatantsu ja rahvuslikkusega, see on tähtis: „Mu ema tantsis rahvatantsu, tütar tantsib, see huvi on meil pärilik. Naisrühmas on ka tore seltsielu. Suvelaager oli Salmistul. Jõulupeo pidasime minu juures kodus.“
Viimikute juhendaja Ilme Laagriküll rääkis, et naisrühm uuenes sügisest oluliselt, mõjuvatel põhjustel jäid mitu tantsijat kõrvale, juurde saadi neli uut tantsijat: „Rühm on noorenenud, keskmine vanus on 37 aastat. Kontserdil esitame tantse Keila peo kavast, neid oleme jõudnud uute tulijatega õppida.“
Melika Kindel Kolgast alustas novembrist: „Mul on kaks tütart, olen õppinud folkloori, otsustasin hakata naisrühmas tantsima, et olla tütardele eeskujuks. Kevadel plaanin neid proovidesse kaasa võtta. Tantsimine ei ole lihtne, see pole aeroobika, et tuleb välja, nagu tuleb. Nõuab süvitsi minekut ja võtab suure osa ajast.“
Janne Kallakmaa jõuab esmaspäevaõhtustesse proovidesse otse Tallinnast töölt tulles: „Ma pole kunagi varem rahvatantsu teinud ja juubelikontsert on mu debüütesinemine. Närv on täitsa sees.“
Viimikud asutas legendaarne tantsuõpetaja Tõnu Lindvet Valkla naisrühma baasil, tema kutsus esimesse proovi appi Ilme Laagrikülli. Aastate jooksul on naisrühmas kaasa teinud kokku 44 tantsijat.
Viimikute suurim ettevõtmine 2012. aastal oli mitmesuguste aktsioonidega raha kogumine Eesti-Soome tantsupeol osalemiseks ning seal kaasategemine.
2011. aastal käidi naiste tantsupeol. Tänavu plaanivad nemadki minna Keilasse maakonna tantsupeole.
Sünnipäevapidu peeti ühiselt seetõttu, et kahel rühmal on koos olnud palju toredaid ettevõtmisi, põhjendasid mõlema kollektiivi juhendajad.
Juubelikontserdiks oli õpitud ühiseid tantse – „Ingliska“, Kabujalakeste naiste ja Viimikute „Naiste reilender“, ning Kabujalakeste meeste ja Viimikute „Kagu-Eesti tantsud“. Publiku seas oli arvukalt endisi tantsijaid. Õnnitlejate rivi oli pikk – Kuusalu rahvamaja kollektiivide ning Kolga ja Loksa segarühmade esindajad; Kuusalu vallavanem, kes ka ise Kabujalakestes kaasa teinud, ja paljud teised. Õhtujuht oli Kahro Kivilo Koselt.
Kabujalakesed: juhendaja Eelika Krasmus; tantsijad Kalev Kuuspalu, Kersti Kuum, Meelis Arukaevu, Margit Valdna, Jaak Põldver, Heli Adrat, Tõnu Russak, Kalle Aasrand, Mai Allik, Jaanus Soom, Diana Rebane, Ilmar Mustonen, Annika Agu-Aasrand, Urmas Adrat; klaverisaatja Katri Mangelsoo.
Viimikud: juhendaja Ilme Laagriküll; tantsijad Iivi Rool, Gitta Truus, Riina Rootalu, Carmen Jõe, Maarika Rohi, Kaire Truus, Merle Aalman, Janne Kallakmaa, Marge Tüvi, Merja Rumm, Melika Kindel, Maris Borštšik.
