Kuu­sa­lu Ha­ri­du­se Tu­gi­kes­kus nõus­tab noo­ri, lap­se­va­ne­maid ja las­tea­su­tu­si viien­dat õp­peaas­tat

Kuu­sa­lu val­las on las­teae­da­des ja koo­li­des töö­ta­vad tu­gis­pet­sia­lis­tid koon­da­tud ko­ha­lik­ku noo­ri­mas­se al­la­su­tus­se – au­gus­tis 2019 loo­dud Kuu­sa­lu Ha­ri­du­se Tu­gi­kes­ku­ses­se. Töö­ruu­mid asu­vad Kuu­sa­lu Ter­vi­se­kes­ku­se tei­sel kor­ru­sel, kus ka­su­ta­tak­se nel­ja tu­ba: kon­to­ri­ruum, nõu­pi­da­mis­te- ja koo­li­tus­te tu­ba ning kaks nõus­ta­mis- ja te­raa­pia­ka­bi­net­ti.

Töö­ta­jaid on prae­gu 14: koor­di­naa­tor-psüh­ho­loog, 2 lo­go­pee­di, 5 eri­pe­da­goo­gi, 2 psüh­ho­loo­gi, psüh­ho­loo­gi as­sis­tent, sot­siaal­pe­da­goog, ter­vis­hoiu­töö­ta­ja ning juh­tu­mi­kor­ral­da­ja-noor­te heao­lu spet­sia­list.

Tu­gi­kes­ku­ses ala­tes asu­ta­mi­sest si­su­li­selt ju­ha­ta­ja ame­tis ol­nud koor­di­naa­tor ja psüh­ho­loog An­ni­ka Agu-Aas­rand tõ­deb, sel­le vald­kon­na töö­ta­jaid võiks val­las ol­la tun­du­valt roh­kem, et kõik noo­red saak­sid va­ra­kult abi, kuid roh­ke­maks po­le ra­ha ja riik ei toe­ta.

Aas­tas on fik­see­ri­tud kesk­mi­selt 2500-3000 juh­tu­mit ehk las­te ja noor­te­ga seo­tud prob­lee­mi­de­ga te­ge­le­mist, nen­de va­ne­ma­te või ka õpe­ta­ja­te nõus­ta­mist. Sel­gi­ta­tak­se väl­ja lap­se õp­pi­mi­se või käi­tu­mi­se­ga seo­tud prob­lee­mid, või­ma­lu­sed te­ma aren­gu ja toi­me­tu­le­ku toe­ta­mi­seks ning ai­da­tak­se prob­lee­me la­hen­da­da. Pea­mi­selt töö­ta­tak­se las­teae­da­des ja koo­li­des, tu­gi­kes­ku­se ruu­mi­des saa­dak­se kok­ku, kui on va­ja ühi­selt aru­ta­da.

An­ni­ka Agu-Aas­ran­na sõ­nul võt­tis paar aas­tat ae­ga, et tu­gi­kes­ku­se koos­töö ha­ri­du­sa­su­tus­te­ga käi­ma saa­da, nüüd­seks on töö­rütm pai­gas ning suu­rim muu­tus seo­ses tu­gi­kes­ku­se loo­mi­se­ga on, et ko­ha­peal on kõik või­ma­lik teh­tud en­ne, kui noor suu­na­tak­se abi saa­mi­seks üle­rii­gi­li­se Ra­ja­leid­ja võr­gus­ti­ku spet­sia­lis­ti­de juur­de. Va­rem oli sa­ge­li vas­tu­pi­di – kui noo­re­ga tek­ki­sid prob­lee­mid, saa­de­ti ta koo­list või las­teaiast Ra­ja­leid­ja mõn­da maa­kond­lik­ku kes­ku­ses­se ning seal uu­ri­ti es­malt, mi­da on koo­lis või las­teaias nen­de prob­lee­mi­de la­hen­da­mi­seks teh­tud.

„Mu­re­sid ja ras­ku­si on kõi­gil ini­mes­tel, see on elu osa. Kui täis­kas­va­nud käi­vad tööl, siis on ele­men­taar­ne, et rää­gi­tak­se ka seal­se­test mu­re­dest. Koo­lis käi­mi­ne ja tead­mis­te oman­da­mi­ne on las­te töö ning sa­ma­moo­di te­ki­vad mu­re­ko­had ja ras­ku­sed. Noor­te­ga tu­leb neist rää­ki­da ja ai­da­ta la­hen­da­da, sest sa­ge­li ei os­ka nad ise sõ­nas­ta­da ega end ai­da­ta. Kui õi­geaeg­selt mär­ga­ta, pii­sab va­hel paa­rist kon­sul­tat­sioo­nist ja sel­gi­ta­mi­sest ning saa­me se­da pak­ku­da meie tu­gi­kes­ku­se spet­sia­lis­ti­de­ga ko­du lä­he­dal,“ lau­sus koor­di­naa­tor.

Pea­mi­sed prob­lee­mid on õpi-, suht­le­mis- või käi­tu­mis­ras­ku­sed, äre­vus, kur­na­tus, koo­li­ko­hus­tu­se mit­te­täit­mi­ne.

Koo­lip­süh­ho­loog Ast­rid Rõuk te­gi Kuu­sa­lu kesk­koo­li 7. ja 9. klas­si õpi­las­te seas kü­sit­lu­se MTÜ Hel­ge Kool koos­ta­tud kü­si­mus­ti­ku­ga, mil­les uu­ri­ti, kui­das noo­red on koo­li­ga ra­hul, mil­le­ga koo­lis toi­me tu­le­vad ja mil­le­ga mit­te. Vas­tus­test ilm­nes, et pal­jud õpi­la­sed on kur­na­tud – vaim­selt ja ka füü­si­li­selt vä­si­nud.

An­ni­ka Agu-Aas­rand: „Sa­ge­li on nä­ha, et noor­tel po­le päe­va­ka­va pai­gas – aju­le ei an­ta ae­ga pu­ha­ta, päe­va jook­sul ko­gu­tud in­fot ma­ha laa­di­da, sest uneaeg jääb lü­hi­ke­seks. Koo­li õp­pe­ka­va on koos­ta­tud ar­ves­ta­des las­te va­nust ja ea­ko­ha­seid või­meid ning üld­ju­hul tu­le­vad õpi­la­sed õp­pe­töö­ga toi­me. Kui nad osa­le­vad ak­tiiv­selt õp­pep­rot­ses­sis, siis on või­me­li­sed nõu­ta­vad tead­mi­sed oman­da­ma. Ras­ku­sed te­ki­vad sa­ge­li aga sel­lest, et pea­le õp­pe­töös ja­ga­ta­va in­fo saa­vad noo­red vä­ga pal­ju ja kont­rol­li­ma­tult in­fot te­le­fo­nist või muust nu­ti­sead­mest. Aju on üle töö­ta­nud, nad on une­tud, ei jää ma­ga­ma, sest kui­gi min­nak­se voo­dis­se, tööt­leb aju ko­gu­tud in­fot veel pik­ka ae­ga. Koo­li­päe­va­del ma­ga­tak­se vä­hem, kui peaks ning te­kib une­võlg, lau­päe­val-pü­ha­päe­val ma­ga­tak­se kel­la 14-15ni. Meie sõ­num lap­se­va­ne­ma­te­le on, et kont­rol­li­ge, kas ja kui­das nen­de lap­sed ma­ga­vad, mis kell pä­ri­selt ui­nu­vad. Ini­me­sed ja nen­de va­ja­du­sed on eri­ne­vad, kuid töö­jõud­lus sõl­tub suu­res­ti sel­lest, kui vä­si­nud me ole­me ja kas baas­va­ja­du­sed on täi­de­tud.“

Ta kir­jel­das, et mi­da aeg eda­si, se­da enam on noor­te­ga seo­tud prob­lee­mi­de üks põh­jus ka as­jao­lu, et ei osa­ta te­ha nii-öel­da pä­ri­sas­ju ega pü­hen­du­da te­ge­mis­te­le, mis nõua­vad en­da kok­ku­võt­mist ja või­vad osu­tu­da ras­keks.

„Ini­me­ne on loo­dud te­gut­se­ma, avas­ta­ma, ül­la­tu­ma, kuid olu­li­selt roh­kem on ju­ba noo­ri, kes ei saa aru ja on mu­res, miks neil on kee­ru­li­ne täi­ta na­tu­ke ras­ke­maid üle­san­deid. Kui lü­ka­tak­se nä­pu­ga ai­na eda­si nu­ti­sead­me ek­raa­ni, kus kõik as­jad on et­te val­mis teh­tud, siis puu­dub os­kus ise te­ha. Pal­jud noo­red ei trii­gi pe­su, õmb­le nöö­pi et­te ega tee muid sel­li­seid töid, mis õpe­ta­vad loo­vust ja toi­me­tu­le­kut.“

Tä­na­päe­va jär­jest kii­rem elu põh­jus­tab pin­na­peal­sust. Ka suh­ted pe­rest­ruk­tuu­ris ki­pu­vad tei­ne­kord ole­ma pin­na­peal­sed, ei ta­he­ta ega jõu­ta as­ja­de­ga min­na sü­vit­si, sest po­le ae­ga ja on ras­ke, tõ­des An­ni­ka Agu-Aas­rand.

„Laps va­jab tu­ge, et sõ­nas­ta­da prob­lee­me ning täis­kas­va­nu tu­ge, et neid la­hen­da­da. On vä­ga olu­li­ne, et saaks abi ja tu­ge õi­geaeg­selt. Kuid täis­kas­va­nud on sa­ge­li hõi­va­tud, po­le ae­ga mär­ga­ta, mõ­ni­kord po­le ka tea­vet, kui­das käi­tu­da, kui lap­sel on mu­re. Või üri­ta­tak­se pe­res ise toi­me tul­la. Jul­gus­tan, and­ke tea­da, rää­ki­ge mei­le, saa­me ai­da­ta. Me ei süü­dis­ta ke­da­gi ja töö­ta­me kon­fi­dent­siaal­selt, prob­lee­mid ja mu­red po­le mi­da­gi erand­lik­ku ning mi­da va­rem saa­me la­hen­da­da, se­da pa­rem. Koos on ala­ti liht­sam eda­si min­na, kui püü­da ük­si hak­ka­ma saa­da. Me kõik ta­ha­me ela­da õn­ne­li­kult, aga on loo­mu­lik, kui va­hel tööd ja et­te­võt­mi­sed ei õn­nes­tu või õn­nes­tu­vad mõ­ne aja pä­rast,“ rõ­hu­tas ta.

„Tun­ne­me rõõ­mu, kui saa­me noor­te­le tu­ge pak­ku­da. Aga see on või­ma­lik ai­nult siis, kui lap­se­va­ne­mad ja tei­sed pe­re­liik­med ta­ha­vad noort mõis­ta ja kuu­la­ta ning usal­da­vad tu­gi­kes­ku­se töö­ta­jaid ja õpe­ta­jaid. Läh­tu­me soo­vist töö­ta­da nii, et laps tun­neks en­nast koo­li­kesk­kon­nas häs­ti. Pal­ju­sid as­ju on või­ma­lik en­ne­ta­da.“

Kuu­sa­lu Ha­ri­du­se Tu­gi­kes­ku­se töö koh­ta leiab in­fot aad­res­sil ha­ri­du­se­tu­gi­kes­kus.kuu­sa­lu.ee. Kes­ku­se juht­lau­se on: „Ar­mas­ta en­nast ja lä­he­da­si.“

Kuu­sa­lu Ha­ri­du­se Tu­gi­kes­kus
Koor­di­naa­tor-psüh­ho­loog An­ni­ka Agu-Aas­rand, lo­go­pee­did Kat­rin Kir­si­la ja Kad­ri Kuu­se, psüh­ho­loo­gid Ast­rid Rõuk ja Na­tal­ja Kras­sil­ni­ko­va, psüh­ho­loo­gi abi Ka­te­ry­na Kov­tun, sot­siaal­pe­da­goog Suan­ne Rüü­tel, ter­vis­hoiu­töö­ta­ja Tat­ja­na Niit, juh­tu­mi­kor­ral­da­ja-noor­te heao­lu spet­sia­list Kal­li-Ma­rion Sass ning eri­pe­da­goo­gid Ter­je Välk­mann, Pi­ret Kukk, Reet Soo­saar, Elo Sis­ka ja Tii­na Pik­sar.
Ko­du­leht: ha­ri­du­se­tu­gi­kes­kus.kuu­sa­lu.ee.