Kuu­sa­lu dok­tor vis­kas kau­nil port­se­lan­tald­ri­kul ser­vee­ri­tud toi­du ava­tud ak­nast õue!

ANTS AA­MAN see­nior

Sven-Olav Paa­vel esi­tas lõp­pe­nud aas­ta 23. sep­temb­ri Sõ­nu­mi­too­jas tä­nu­väär­se ta­ga­si­vaa­te Kuu­sa­lu, võib jul­ges­ti öel­da, et kuul­sa ars­ti Ernst Kop­pe­li elu­käi­gust. Mi­nus jäi kri­pel­da­ma soov li­sa­da kir­ja­sõ­nas­se sel­le vär­vi­ka isik­su­se koh­ta rah­va mäl­lu jää­nud huu­mo­rit ning sü­gav­mõt­te­li­si mär­ku­si.

Põh­jen­dan oma jul­gust sel­le­ga, et olen ol­nud dok­to­ri pat­sient. Meie pe­re­kon­na lä­hi­su­gu­la­ne oli dok­to­ri kat­se- ja are­tus­me­si­las as­sis­tent ning mi­nu ema ja Ernst Kop­pel suht­le­sid oma­va­hel va­bas si­na-vor­mis. Ta­ga­ti­puks sõi­du­ta­sin nõu­ko­gu­de aja lõ­pu­poo­le mõ­ne aas­ta Kuu­sa­lu am­bu­la­too­riu­mi mee­di­kuid ko­du­vi­sii­ti­de­le.

Nii­siis, li­saks ki­re­le, edu­le ja suur­saa­vu­tus­te­le me­sin­du­ses are­tu­se val­las, oli Ernst Kop­pel ka kirg­lik ma­le­ta­ja ja suu­tis lõuen­di­le jääd­vus­ta­da kau­neid õli­maa­le. Kaa­saeg­sed mä­le­ta­sid te­da hai­ge ham­ba va­lu­tult väl­ja­tõm­ba­ja­na. Kui ki­be­das ham­ba­va­lus pat­sient ise­loo­mus­tas kord oma ham­ba­va­lu nõn­da, et ham­mas lau­sa lõ­hub na­gu hull, pä­ri­nud dok­tor täp­sus­tust: „Kas nõn­da, na­gu ho­bu­ne lõ­hub, või nõn­da, na­gu puid lõ­hu­tak­se?“ Nai­sel jäi jah­ma­tu­sest suu am­mu­li ja ju­ba ol­nud­ki ham­ba­tan­gid suus ning pä­rast ham­ba­ko­ha de­sin­fit­see­ri­mist ha­ka­nud va­lu ka­du­ma.

Tei­ne­gi mee­nu­tus. Kui üks dok­to­ri­le tea­da-tun­tud va­nap­roua, kes noo­ru­ses lõ­bu­sat elu­vii­si ja ehk liig­hoog­sat elu­nau­ti­mist har­ras­tas, oli kõik va­na­du­ses kim­bu­ta­vad ter­vi­se­hä­dad ära kurt­nud, soo­vi­nud dok­tor tea­da, pal­ju neid to­re­daid tal­ve­sid tur­jal ka is­tub. Saa­nud vas­tu­seks, et üle ka­hek­sa­küm­ne, lau­su­nud dok­tor kok­ku­võt­valt lo­hu­tu­seks: „Eks siin mai­ses elus ole mürt­su ju­ba küll teh­tud…“ Too­gi va­nap­roua tun­nis­ta­nud pä­rast mõ­nin­gast pa­han­da­mist tõ­de­must tub­list mürt­su te­ge­mi­sest.

Me­si­la aias tek­ki­nud puh­ke­het­ke­del oli as­sis­ten­ti­de­le tea­da Ernst Kop­pe­li ala­ti­ne rõõ­mus et­te­pa­nek: „Poi­sid pa­ne­me nu­pud püs­ti!“. Et ma­le­mäng ühe­pool­set rõõ­mu val­mis­tas, sest har­va sai kee­gi mat­si vii­gis­ta­tud ja või­tu mit­te ku­na­gi, püü­ti män­gust ka kõr­va­le vii­li­da.
Mar­kant­se loo Ernst Kop­pe­list rää­kis mi­nu ema­le Kuu­sa­lu ars­ti­de per­re kuu­lu­nud kauaaeg­ne äm­mae­mand, proua Klip­berg, ke­da mi­nu­gi sün­di­mi­se pu­hul ho­bu­vank­ril tu­hat­nel­ja ki­hu­ta­des Aa­vi­ku tal­lu sõi­du­ta­ti.

Lu­gu juh­tus dok­to­ri Kuu­sal­lu saa­bu­mi­se al­gaas­ta­tel. Ku­na dok­tor Kop­pe­li abi­kaa­sa Kuu­sa­lus peaae­gu ei vii­bi­nud­ki, tea­ti, et dok­tor val­mis­tab en­da­le ise toi­tu ning on see­juu­res äär­mi­selt pri­vaat­ne. Proua Klip­berg ot­sus­tas dok­to­ri­le ül­la­tu­se val­mis­ta­da ja kut­sus lõu­na­le.

Proua kat­tis laua pa­ri­ma­te nõu­de­ga, mis tal olid, püü­des peen­sus­te­ni täi­ta kõr­gei­ma eti­ke­ti nõu­deid ning val­mis­tas eri­ti hõr­gu pan­nip­rek­su (mu­na­hüü­be pee­ko­ni­vii­lu­kes­te­ga), mis po­di­ses pan­nil kuu­mal plii­dil.

Ernst Kop­pel is­tus osun­da­tud au­ko­ha­le, proua Klip­berg võt­tis dok­to­ri ko­halt laualt puh­tu­sest sä­ra­va pa­ri­mast port­se­la­nist prae­tald­ri­ku, tõs­tis sel­le­le ta­ga­si­hoid­li­ku ports­jo­ni au­ra­vat roo­ga ning ase­tas oo­tu­sä­re­valt ja õhe­vil ol­les dok­to­ri et­te… Ernst Kop­pel tõu­sis, võt­tis tald­ri­ku ja hei­tis koos toi­du­ga söö­gi­toa ava­tud ak­nast õue.

Mi­nes­tus­laad­ses sei­sun­dis ol­nud äm­mae­mand kuu­lis järg­ne­vat ra­hu­lik­ku sel­gi­tust na­gu lä­bi une: „Po­le min­git va­ja­dust an­da söö­da­va­le toi­du­le kõik­või­ma­lik­ke saas­tu­mis­või­ma­lu­si hai­gus­te­ki­ta­ja­te­ga, tõs­tes toi­tu kuu­mu­tusp­rot­ses­sist mit­teo­sa­võt­nud nõu­de­le. Toi­tu tu­leb val­mis­ta­da ko­he ära­söö­da­vas ko­gu­ses ja süüa ot­se toi­du­val­mis­ta­mi­se nõust.“ See­pea­le võt­tis Ernst Kop­pel kuu­ma plii­di pealt po­di­se­va pan­ni, ase­tas pee­ne­le laud­li­na­le tüh­ja tald­ri­ku pan­ni­le al­la, sõi isu­kalt kõ­hu täis, tä­nas vä­ga maits­va toi­du eest ja lah­kus.

„Oh ju­mal, oh ju­mal” hüüd­nud proua Klip­berg te­da va­pus­ta­nud mä­les­tust veel aas­taid hil­jem mi­nu ema­le il­me­kalt et­te kan­des. „Dok­tor sõi ot­se pan­nilt?!!“

Tei­se mär­ki­mis­väär­se juh­tu­mi rää­kis mul­le Kuu­sa­lus oma elu- ja töö­tee käi­nud vels­ker, proua Hõilme Siir. Kuu­sa­lu mee­di­ku­te nais­pe­rel ol­nud puh­ke­toas pa­ra­jas­ti käi­mas klat­ši­su­ge­me­te­ga hoog­ne ju­tu­va­da, mis lõp­pe­nud na­gu noa­ga lõi­ga­tult, kui äkit­selt mär­ga­ti, et dok­tor sei­sab ilm­selt ju­ba mõn­da ae­ga si­se­ne­mi­suk­sel. Proua Hõilme Siir üt­les, et ta kir­ju­tas sa­mal päe­val üles lau­se, mil­le Ernst Kop­pel nei­le vä­ga sel­gelt dik­tee­ris: „Mee­di­ku­te ju­tuai­neks puh­ke­het­kel ol­gu kunst, kir­jan­dus VÕI SIIS ka me­dit­siin.“

Sel­les­se, Ernst Kop­pe­li, de­vii­si on kät­ke­tud ae­ga­deü­le­ne ees­ku­ju.

1956. aas­ta su­vel viis ema mind dok­tor Ernst Kop­pe­li vas­tu­võ­tu­le, sest pi­din sep­temb­ris koo­li mi­ne­ma ja oli tar­vi­lik, et dok­tor mind koo­li­kõlb­li­kuks tun­nis­taks. Pä­rast mõ­nin­gast vest­lust hin­das dok­tor mi­nu koo­li­so­bi­vust järg­mi­selt: „Ilus poiss, pi­kad rips­med na­gu va­si­kal.” Võib-ol­la kir­ju­tas dok­tor ka ema kät­te an­tud tõen­di­le nõn­da – la­di­na kee­les. Iga­ta­hes rik­kus see hin­nang mi­nu ju­tu­tu­ju, sest ta­lu­poi­si­na olin näi­nud mit­me­gi va­si­ka­pea ära­lõi­ka­mist ja va­si­ka­peast sül­di te­ge­mist ning sül­dist kur­valt vas­tu-vaa­ta­vat va­si­ka sil­ma­mu­na.

1958. aas­ta tal­vel tõi mu isa Ernst Kop­pe­li ho­bu­reel va­nae­ma Juu­li sei­sun­dit hin­da­ma. Dok­tor kü­sit­les mi­nu koo­li­mul­jeid põh­ja­li­kult ja mä­le­tan ka ema­le öel­dud hin­nan­gut va­nae­ma koh­ta. „Hai­gu­se kulg on pöör­du­ma­tu, saa­me lee­ven­da­da vae­vu­si“. 1960. aas­ta jaa­nua­ris va­nae­ma Juu­li lah­kus…

Kuu­sa­lu am­bu­la­too­riu­mi mee­di­kuid sõi­du­ta­des sat­tu­sin haig­la ko­li­kamb­ris­se ja nä­gin sei­nal suurt õli­maa­li Kuu­sa­lu haig­la par­gist. See pilt on mul­le mäl­lu söö­bi­nud. Sel­gus, et maa­li au­tor on Ernst Kop­pel. Va­lus on us­ku­da, et see maal prü­gi­mäe­le saa­de­ti. Ku­na dok­tor Ernst Kop­pe­lit ta­bas äkk­surm ning tal siin su­gu­la­si ega pä­ri­jaid ei ol­nud, võib ju mõ­nes­ki Kuu­sa­lu kan­di ko­dus ol­la dok­tor Ernst Kop­pe­li maal. Oleks ju ime­li­ne, kui miks mit­te ala­nud aas­ta lõ­pus saaks jõu­lu­va­na ühe­gi neist oma kin­gi­ko­tist Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas au­ko­ha­le pan­na.

Nak­kus­hai­gus­te pe­rioo­dil ja muus ol­mee­lus oli dok­tor Ernst Kop­pel äär­mi­selt et­te­vaat­lik. Kan­dis hai­gus­te ajal ala­ti mit­me­kord­set mar­li­mas­ki, mi­da mõ­ned­ki kalt­su­kand­mi­seks ni­me­ta­sid (näib, et kõik siin il­mas kor­dub). Väik­se­ma­gi ohu­või­ma­lu­se pu­hul as­tus dok­tor saa­nist või reest väl­ja ja lä­bis hal­va tee­lõi­gu jalg­si. Pe­rult käi­tu­nud ho­bu­se ra­ken­dis­se keel­dus ta üld­se is­tu­mast.

1959. aas­ta 27. mai ilu­sal hom­mi­kul oli Ernst Kop­pel koos Kuu­sa­lu me­dit­sii­ni­pe­re­ga Kuu­sa­lu bus­si­jaa­mas oo­ta­mas sõi­tu täht­sa­le koo­li­tu­se­le Tal­lin­na. Buss sõi­tis et­te, kuid dok­tor tun­dis järs­ku rin­nas te­ra­vat, hal­va­vat va­lu ja is­tus bus­si­jaa­ma pin­gi­le. Noo­ru­ke­sed velsk­rid sat­tu­sid se­ga­dus­se, kuid dok­tor suu­nas neid jul­gus­ta­valt bus­si as­tu­ma, öel­des: „Min­ge, min­ge, teie pea­te sel koo­so­le­kul kind­las­ti osa­le­ma. Küll mi­na siin en­da­ga hak­ka­ma saan.”

Nõn­da mä­le­tas jäl­le­gi vels­ker, proua Hõilme Siir. Kuid pa­ra­ku see­kord vä­ga isi­ku­pä­ra­ne dok­tor ei saa­nud enam en­da­ga hak­ka­ma ja Kuu­sa­lu bus­si­jaa­ma pin­gilt 65. eluaas­tal võt­tis surm ta oma­le.

Ilm­selt va­nae­ma ma­tu­sel kül­me­ta­sin ja hai­ges­tu­sin ras­kelt an­gii­ni ning siis tõi isa ho­bu­reel 1960. aas­ta veeb­rua­ris mi­nu­le ap­pi äs­ja TRÜ lõ­pe­ta­nud Kuu­sa­lu uue ars­ti, dok­tor Tiiu Pent­jär­ve, kel­le Kõn­nu kan­di noor­mees Ivo All­mä­gi mõ­ned aas­tad hil­jem ta­nu al­la viis. Dok­tor Tiiu võt­tis Kuu­sa­lu rah­vas rut­tu omaks ja hin­ge, na­gu dok­tor Tiiu­gi võt­tis Kuu­sa­lu rah­va.

On unus­ta­ma­tu, mil­li­se mu­re ja osa­võ­tu­ga noor Tiiu Pent­järv mi­nu hai­gu­ses­se suh­tus. Pa­la­vik oli üle 40 kraa­di ning kõi­ge suu­rem oht oli kur­gu täie­li­kul kin­ni­pais­te­ta­mi­sel, mil­le pu­hul pi­da­nuks arst me­haa­ni­li­selt sek­ku­ma, et hai­ge ei läm­buks. Vä­he­malt kolm tun­di is­tus noor nä­gus arst na­gu ar­mas ja hoo­lit­sev va­nem õde mi­nu voo­di­ser­val, te­hes kõik en­dast ole­ne­va mi­nu sei­su­kor­ra ker­gen­da­mi­seks ning oo­da­tes hai­gu­se kul­ge­mi­ses väi­kest­ki pöö­ret. Al­les pi­me­ne­des asu­ti ho­bu­se­ga Kuu­sa­lu poo­le ta­ga­si­tee­le. Mä­le­tan, et põh­ja­li­kult kaa­lu­ti kah­te või­ma­lust, kas mi­nu vii­mist ho­bu­se­ga Kuu­sa­lu haig­las­se, mis li­gi mii­nus ka­he­küm­ne kraa­di­se kül­ma­ga mõist­lik pol­nud, või dok­tor Tiiu öö­seks Aa­vi­ku tal­lu jää­mist, mi­da jäl­le­gi ta­kis­tas ars­ti mu­re Kuu­sa­lu haig­las ole­va­te hai­ge­te pä­rast, sest pol­nud tol ajal min­git si­de­pi­da­mi­se või­ma­lust maal.

Tä­nu saa­tu­se­le sain need noo­ru­kiea õrn­hel­lad mä­les­tu­sed täis­me­he­na dok­tor Tiiu All­mä­gi­le tä­nu­tun­des va­he­tult ta­ga­si an­da.

Head uut aas­tat kõi­gi­le!