SVEN-OLAV PAAVEL
„Keskealine mees, mokahabe, terav lõug (huumori tunnus), paljas pea ja targad silmad. Kannab tavaliselt valget kuube ja on väga liikumist armastav inimene.“ Nii iseloomustasid kaasaegsed legendaarset tohtrit ja mesinikku Ernst Koppelit, kes veetis poole oma elust Kuusalus.
Ernst Gottfried Koppel Tartumaalt Luunja vallast, sündis 1894. aastal külakooliõpetaja perekonnas kõige vanema lapsena. Koolis käis ta Tartu I algkoolis ja Tartu Reaalkoolis, mille lõpetas 1913. aastal. I maailmasõja alguses astus ta Tartu Ülikooli meditsiini õppima. Arstikutse omandas nende peres ka noorem poeg Theodor. Tartu ülikoolis õppis Ernst Koppel neli aastat, seda tegelikult lõpetamata. Mobilisatsioonist pääses ta 1915. aastal õpingute tõttu ära. 1917. aastal jätkas meditsiiniõpinguid Venemaal Tomski ülikoolis, mille lõpetas 1919. aastal arsti kutsega.
Ernst Koppel oli Tomski kubermangu Eesti asunduse keskkomitee aktiivne liige. Pärast ülikooli lõppu töötasid mitmed Tomskis õppinud Eesti arstid Kaug-Ida sanitaarrongidel, nii ka tema.
Teenistus oli ilmselt hea, nagu võib lugeda koolivendade omavahelistest kirjadest: „Siin on tore elu: pole selget päeva veel näidudki. Raha kui raba. Tervelt 400 ruuplit ja prii lobi ühes pükstega – hing, mis sa veel ihatsed.”
Ta töötas kuni 1920. aasta juulini vanem-ordinaatorina Tšehhoslovakkia Siberi korpuse sanitaarrongil, mis sõitis Irkutski-Vladivostoki vahet. Tšehhide ja slovakkide rahvusväeosade ešelonid moodustasid tollal Siberi trassil relvajõu, mis osutas ainsana enamlastele arvestatavat vastupanu.
Tomski kubermangu Eesti asunduse keskkomitee oli hakanud sel ajal välja andma juba Eesti passe, mis tegi Venemaa eestlased Eesti kodanikeks ja päästis need suurematest jamadest, ka vene vägedes teenimisest. Ka Ernst Koppel hakkas 1920. aastal otsima aktiivselt kojusaamise võimalust, mis sai teoks seoses Tšehhoslovakkia vägede evakueerimisega. Ta jõudis läbi Praha kodumaale 24. augustil 1920. aastal, Eestis võeti arvele reserv-arstina.
Nagu Ernst Koppel ise märkis kirjas Villem Tiidemannile: „Oli kaks võimalust – kas vabatahtlikult teenima minna või tagaväkke arvatud saada. Valisin viimase.“ Samas palus ta ka lahkesti teatada, kas silmapiiril pole „mõnda väikest, minu „tervisele“ vastavat arsti kohta kuulma“.
Ernst Koppel elas 1920. aastal Raadi vallas, kus töötas eraarstina. Esimese kroonu arstikoha sai Tartumaal Äksi vallas, kus töötas 1920. aasta algusest septembrini jaoskonnaarstina, elades samal ajal Voldi külas Saadjärve vallas.
1921. aasta juulis määrati Ernst Koppel Harjumaale Juuru jaoskonna tervishoiu arstiks.
1925. aasta märtsis toodi ta maakonnavalitsuse otsusega üle Kuusalu jaoskonna tervishoiu arsti kohale. Enne Kuusallu tulekut abiellus Ernst Koppel Haljalast pärit Melitta Anette Timofeiga. Abielust sündis tütar Juta (1924). Tohtri sõnul läks aga naine koos tütrega tema juurest juba 1930date aastate keskel minema, ametlikult nad lahutatud ei olnudki. Naine elas Tallinnas Kadriorus ja töötas palgalise perenaisena, pärast sõda emigreerus Kanadasse.
Kuusalu Ühendatud
Haigla-Ambulatooriumi juhataja
Kuusalu arstijaoskond avati 1892. aastal. Esimesteks kihelkonnaarstiks peetakse Kahala postijaamas asunud Ernst Hörschelmanni, kuigi veel enne oli Kuusalus arstina lühikest aega ametis doktor Wilhelm Spindler. Haigeid võeti sel ajal vastu apteegi majas, sest tohtrimaja valmis 1896. aastal. Pärast Hörschelmanni tuli kihelkonnaarstiks Harju kreisi sanitaararst Peeter Saul, kes ostis ära Järbeni apteegi ja asus sinna elama. Pärast Sauli surma (1910) tuli Kuusalu kihelkonnaarstiks Peterburist doktor Harald Hoffmann, kes seadis tingimuseks, et kahe aastaga ehitatakse välja Kuusalu haigla. Haiglat ei ehitatud ja Hoffmann lahkus Tübingeni. Sõja ajal vahetus Kuusalus veel mitmeid arste (Ulmann, Ruga). 1925. aastal võttis Kuusalu arstijaoskonna juhtimise üle Ernst Koppel.
Arstikohal olid vabariigi ajal järgmised hooned: tohtrimaja, tall, kutsari maja ja kuur. Arstikoht oli 0,66 hektarit suur ja kuulus kuni 1933. aastani põllutööministeeriumile, seejärel anti valitsuse otsusega Harju maavalitsusele. Kuusalu haigla avati esmalt 6 voodikohaga 1944. aastal praegusel aadressil Keskväljak 4, milles tehti hädapärased ümberehitusi. 1952. aastal vahetasid haigla ja ambulatoorium oma asukohad: haigla kolis apteegi vastas olnud tohtrimajja ja ambulatoorium Keskväljakule. Tohtrimajja toodud haiglas oli juba 10 voodikohta. Ernst Koppel juhtis mõlemat asutust, mis kandis nimetust Kuusalu Ühendatud Haigla-Ambulatoorium.
Kuusalu arstijaoskonna teeninduspiirkonnas oli ligi 3500 inimest. 1950. aastal oli ambulantsis palgal 6, haiglas 14 inimest: arst, velskrid, õed, desinfektor, stomatoloog, ämmaemand, sanitarid, keetja, pesupesija, majahoidja. Lisaks neile veel koosseisuväline personal, kes vedasid käimlad ja solgiaugud tühjaks, puhastasid lõõrid, saagisid puid, õmblesid kitleid jne. Haigeid saadeti konsultatsiooniks Kallavere linnahaiglasse. Kliinilisi analüüse tegid valveõed. Haiglal oli oma auto.
Haiglas oli 9 ruumi, millest 5 oli kasutusel palatitena. Kõik palatid ja kabinetid olid läbikäidavad, kuna maja oli ju algselt tohtri elumajaks ehitatud. Kuni 60ndate aastate keskpaigani käisid pikemal ravil viibivad haiged isegi kodus pesemas, haiglas olid kuivkäimlad, puudus külmkapp, menüüs oli enamasti talutoidu pekikaste. Ühesõnaga, üks ajastu hakkas ümber saama, sest selline asi ei vastanud enam nõuetele. 1968. aastal plaaniti haigla ümber ehitada moodsamaks koridorsüsteemis 25 voodikohaliseks haiglaks. Paberile see plaan jäigi. 1971. aastal tehti otsus haigla likvideerida ja muuta ambulantsiks. Vana ambulantsi hoone keskväljakul seisis mõni aeg tühjana ja anti 1981. aastal külanõukogule raamatukoguks.
Doktor Koppeli ajal loodi ka Kolga velsker-ämmaemanda punkt, mis asus Kahala külas Uuekopli talus. See teenindas suhteliselt suurt Kuusalust idapool asuvat piirkonda ligi 1200 elanikuga. Kolga velsker-ämmaemanda punkti juhtisid velskrid Armilde Laurend, Johannes Isakanno ja Elle Landberg.
1947. aasta juulis pälvis Ernst Koppel ENSV teenelise arsti tiitli. Tema surma järel suunati Kuusalu haigla juhatajaks värskelt TRÜ lõpetanud doktor Tiiu Allmägi, kes tuli ametisse 1959. aasta augustis.
Mesiniku kõrvalleib
Ernst Koppeli isa ja eriti vanaisa olnud kanged mesinikud. Omaaegsete kirjelduse põhjal võib arvata, et väike Ernst oli tõeline Durrelli Gerry – juba väiksena tassis ta koju metsmesilaste pesi. Üliõpilaspõlves arendas ta välja pikanokalise mesilase tõu. Mesindust propageeris ta ka asunike seas Siberis. Nii kirjutab ta 1918. aastal ilmunud Eesti asuniku kalendris pika loo mesilaste pidamisest ehk „mesimisest“. Siberi loodus oli taimestiku poolest selleks väga sobilik.
„Võta ja vii taru perega kevadel metsa ja lao seitse magasini ülestikku peale sügiseks on kõik sulaselget mett täis,“ kirjutas ta ja märkis, et mesindus on huvitav ja kerge töö, mis kasvatab inimest vaimliselt ja hingeliselt.
Silmatorkav on see, et Ernst Koppel nimetas end juba 1918. aasta mesinikuks, mitte arstiks. Kaheldav on muidugi, kas enne Kuusalu perioodi (1925-1959) tema varasemad sagedased elukohavahetused mesilaste pidamiseks reaalset võimalust jätsid. Seega algas professionaalne mesindustegevus ikka alles Kuusalus.
Ernst Koppeli hinnangul võis 100 taruga mesinik keskmises maakohas sellega kergesti ära elada. Kuigi mesilaste pidamine tõi ka Kuusalu arstile lisasissetulekut, siis suurt varandust ilmselt ta mesinikuna kokku ei ajanud. 1937. aastal, kui Koppelid sõlmisid varalahutuslepingu, hinnati abikaasade ühine vara kokku 2000 kroonile.
1934. aastal asutati Kuusalus Ernst Koppeli juhtimisel Mesilaste Tõuarendajate Selts, mille liikmete arv kasvas kahe aastaga 2600ni, mis oli umbes veerand Eesti tollastest mesinikest. Anti välja erialast ajakirja Mesindus. Eesti mesindus vajas tema sõnul „pisut Ameerikat“, see tähendab uuendusi ja arendust. Selleks kutsus Ernst Koppel ellu Mesinduse Instituudi (1934-1944). Teadaolevalt ei ole sellealast instituuti Eestis varem ega hiljem olnud. Ta püüdis mesindust tuua rahva sekka, aretada selleks sobiv tõug ja konstrueerida standardtüüpi taru. Haigla krundil oli hulgapereline mesilaste aed mitmetõugu mesilastega ja suvel laiaulatusliku emamesilaste kasvatusega. Noori tõuemasid-mesilasi võis temalt postiga tellida.
Ernst Koppeli sulest on ilmunud mitmeid mesindusalased tööd, palju on Eesti Maa-ülikooli raamatukogus ka käsikirjas. Teda peeti vabariigi ajal Eesti üheks tuntuimaks mesinikuks, kel oli sidemeid ka välisriikide mesindustegelastega. 1938. aastal sai ta põllutööministeeriumi diplom teenete eest põllumajanduse edendamisel. 1941. aastal sai temast Kuusalu katsemesila juhataja.
Ernst Koppel suri 27. mail 1959. aastal Kuusalus. Ta on maetud Tartu Maarja kalmistule oma isa ja ema kõrvale.