Kuu­sa­lu esi­me­sed pilt­ni­kud ja ale­vik va­na­del fo­to­del

SVEN-OLAV PAA­VEL

Fo­to­näi­tu­sel tu­leb Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas eks­po­nee­ri­mi­se­le pa­re­mik ale­vi­kus teh­tud üles­võ­te­test 19. sa­jan­di lõ­pust ku­ni 1939. aas­ta­ni. Näi­tu­se püüab taas­luua vaa­ta­ja jaoks Kuu­sa­lu ale­vi­ku hu­vi­ta­va ku­ju­ne­mis­loo. Suur osa fo­to­dest on laie­ma­le üld­su­se­le tund­ma­tud, sest pä­ri­ne­vad kol­lekt­sio­nää­ri­de (suu­res­ti Kuu­sa­lu ini­mes­te en­di) ko­gu­dest.

Näi­tu­seks and­sid oma ko­gu­sid ka­su­ta­da Ur­mas Kot­kas, Jaan Valk, Sig­ne Ma­ri­puu, Pee­ter Roots, Ee­va Re­ba­ne, Syn­ne Pa­ju­mets, Es­ter Pae­nurm ja Re­né Vil­jat. Ava­li­ke­le ar­hii­vi­de­le li­saks on ka­su­ta­tud veel Kuu­sa­lu ko­gu­du­se ar­hii­vi ja En­del Va­her­ma fon­di ma­ter­ja­le.

Näi­tu­se üks ees­märk on kut­su­da üles väär­tus­ta­ma ja hoid­ma ko­ha­lik­ku fo­to­pä­ran­dit. Sa­mu­ti ta­sub ko­dual­bu­mi­tes si­sal­du­vat las­ta di­gi­ta­li­see­ri­da. 2017. aas­tal viis tao­li­se kam­paa­nia Tee­me Ära tal­gu­päe­va raa­mes lä­bi Uku Praks. Kuu­sa­lu val­las on ül­di­selt sel­leks ko­haks ta­ga­si­hoid­li­kest või­ma­lus­test vaa­ta­ma­ta Kol­ga muu­seum. Kuid miks ka mit­te edas­pi­di kor­da­teh­tud pas­to­raat, sest Kuu­sa­lu ale­vi­kus kan­na­vad ar­hii­vi rol­li prae­gu vaid raa­ma­tu­ko­gu, kus säi­li­ta­tak­se näi­teks Va­her­ma fon­di, ja rah­va­ma­ja. Kaks vii­mast on sel­les rol­lis ilm­sel­gelt pa­re­ma puu­du­mi­sel.

Rah­va­ma­ja fo­to­näi­tu­sel on va­na­dest fo­to­dest teh­tud A-3 suu­ru­ses väl­jat­rü­kid, sest ori­gi­naa­lid ise on ena­mas­ti val­mi­nud kon­takt­koo­pia­te­na, mõ­ned ise­gi post­kaar­dist pi­se­mad. Hu­vi­ta­va­ma­test üles­võ­te­test peaks mai­ni­ma 19. sa­jan­di lõ­pu pas­to­raa­di­fo­tot, mis pä­ri­neb Re­né Vil­ja­ti ko­gust. See on üld­se kõi­ge va­ra­sem tea­dao­lev pas­to­raa­di hoo­nest teh­tud üles­võ­te. Üks 19. sa­jan­dist pä­rit ra­ri­teet on Kiiu va­na val­la­ma­ja (koh­tu­ma­ja) pilt, mis on siin­kir­ju­ta­ja ko­gus, aga mil­lel säi­li­mi­se eest ole­me tä­nu võl­gu Henn Ku­re­pa­lu­le. Jaan Val­ki ko­gus on sil­ma­tor­ka­valt kau­nis ja häs­ti­säi­li­nud üles­võ­te Kuu­sa­lu ki­ri­kust (um­bes 1902. aas­tast). Täies­ti omaet­te näh­tu­se moo­dus­ta­vad aga mui­du­gi Au­gust Kän­nu vä­he­le­vi­nud ale­vi­vaa­ted, mis pä­ri­ne­vad Ur­mas Kot­ka­se ja Au­gust Kän­nu jä­rel­tu­li­ja­te ko­gu­dest.

Kuu­sa­lu esi­me­sed pilt­ni­kud
Fo­tog­raa­fiat ha­ka­ti Kuu­sa­lus ho­bi­kor­ras har­ras­ta­ma ju­ba 19. sa­jan­di lõ­pul. Esi­me­se fo­toa­pa­raa­di oli en­da­le soe­ta­nud Kiiu val­la­kir­ju­ta­ja Hein­rich Jo­han Mühl­mann (1851), kes oli tei­nud ini­mes­test ka ra­ha eest pil­te, pea­mi­selt port­ree­sid. Tei­ne fo­tog­raaf oli Kiiu koo­liõ­pe­ta­ja Ja­kob Al­lik, kes te­ge­les fo­tog­raa­fia­ga sa­mu­ti oma ame­ti kõr­valt. Üles­võt­teid oli ta tei­nud ju­ba ka ko­ha­peal, rän­na­tes kü­last kül­la. Fo­tod olid val­mi­nud Kiiu koo­li­ma­jas koo­li­õpe­ta­ja kor­te­ris. Fo­to­graa­fia oli koo­li­pa­pa­le nii mär­ki­mis­väär­set tu­lu too­nud, et te­ma ame­ti­pal­ka oli see­tõt­tu (kuu­lu jär­gi ka­de­du­sest) vä­hen­da­tud 150 rub­lalt 100 rub­la­le. Päe­va­pil­ti­de te­ge­mi­ne hak­kas siis vast le­vi­ma rah­va seas.

Kol­mas Kuu­sa­lus te­gut­se­nud fo­tog­raaf oli Koo­bas­te ta­lu pe­re­poeg Jo­han­nes Kuisk (1880). Oma esi­me­sed nä­pu­näi­ted fo­tog­raa­fia alal oli ta oman­da­nud Kiiu koo­liõ­pe­ta­ja Ja­kob Al­li­ku käest. Kuisk täien­das end ka iseõp­pi­mi­se teel, sest sel ajal oli ju­ba il­mu­nud Hein­rich Tii­der­man­ni „Täie­li­ne päe­va­pil­di õpe­tus“. Ka töö­tas Kuisk Gus­tav Os­ka­ri fo­to­atel­jees Tal­lin­nas. Oma atel­jeed ühel­gi va­rem­ni­me­ta­tud har­ras­tus­fo­tog­raa­fil Kuu­sa­lus ei ol­nud. Vä­ga ise­loo­mu­lik tol­le­le aja­le oli ka see, et kõik nad te­ge­le­sid fo­tog­raa­fia­ga põ­hi­töö kõr­valt. Kuisk oli te­ge­li­kult põl­lu­mees. Kuu­sa­lust lah­kus Kuisk 1906. aas­tal ja siir­dus Amb­las­se, kus tal oli ju­ba oma atel­jee.

Esi­me­ne fo­toa­tel­jee Kuu­sa­lu ale­vi­kus
Järg­mi­ne Kuu­sa­lus te­gut­se­nud fo­tog­raaf oli Ani­jalt pä­rit Ab­ram Au­gust Känd (1884), kes tu­li Kuu­sa­lu ale­vik­ku, os­tis Eduard An­to­ni ma­ja prae­gu­sel Kur­si teel, avas ma­jas raa­ma­tuä­ri ja juur­dee­hi­tu­ses Kuu­sa­lu esi­me­se atel­jee. Nä­ha on, et te­gu on liht­sa­koe­li­se küt­ma­ta juur­dee­hi­tu­se­ga. Sel­li­sed liht­said abi­hoo­neid või kuu­re mee­nu­ta­vaid fo­toa­tel­jee­sid oli üle Ees­ti pal­ju­del päe­va­pilt­ni­kel.

Pil­dis­ta­mi­sel ka­su­ta­ti ena­mas­ti vaid loo­mu­lik­ku val­gust, mi­da las­ti atel­jees­se muu­hul­gas ka­tu­sea­ken­dest ja ju­hi­ti vas­ta­va­te kar­di­na­te­ga. Ena­mas­ti olid atel­jee­del ak­nad lõu­na poo­le, Kän­nul se­da või­ma­lust kõr­ge Nõm­me met­sa ää­res küll ei ol­nud. Nii et te­gu oli fo­toa­tel­jee jaoks kül­lalt­ki eba­so­bi­va asu­ko­ha­ga. 1921. aas­tal võt­tis Känd uue ehi­tus­krun­di ap­tee­gi kõr­val ja ehi­tas sin­na ka­he­kord­se elu­ma­ja. Sel­le elu­ma­ja tei­sel kor­ru­sel ra­ja­ti ka fo­toa­tel­jee. Ma­jal olid ida­pool­ses ot­sas lä­bi­valt suu­re­mad ak­nad. Kän­nu ma­ja oli pä­rast ehi­tust ki­vi­ka­tu­se­ga, sel­lel oli fo­toa­tel­jee jaoks sa­mu­ti ka­tu­seak­nad.
1930nda­tel aas­ta­tel muu­tus fo­tog­raa­fia kät­te­saa­da­va­maks ja se­da har­ras­ta­sid Kuu­sa­lus mit­med isi­kud, kel­lest tun­tum oli vast G. Re­ba­ne.

Kä­si­töö­lis­te ale­vi­ku ku­ju­ne­mi­ne
„Kä­si­töö­lis­te ale­vi­kuks“ ni­me­tas Kuu­sa­lut nal­ja­ga poo­leks En­del Va­her­ma, ent tal oli oma­ja­gu õi­gus. Kuu­sa­lu ale­vik on ju noor. See hak­kab ku­ju­ne­ma al­les 19. sa­jan­di pä­ris lõ­pus. Ale­vi­kus ei ol­nud suu­re­mat töös­tust, na­gu oli näi­teks Lok­sal, küll on aga siia ko­gu­ne­nud igat laa­di meist­ri­me­hi ja os­kus­töö­li­si (ehi­tus­me­hed, pott­se­pad, rät­se­pad, pa­ga­rid, ro­hu­kaup­me­hed jne), kel­le­le ki­hel­kon­na­kes­kus pak­kus väl­ja­vaa­teid äri­de asu­ta­mi­seks. Ena­mas­ti võe­ti ale­vik­ku ehi­tusk­runt ja see on mää­ra­nud pal­jus­ki ka ale­vi­ku ela­nik­kon­na pro­fii­li. Sa­ge­li oli äri­de elu­iga lü­hi­ke ja mõ­ni­gi mees on pi­da­nud seit­set ame­tit na­gu Hunt Kriim­silm.

Kuu­sa­lu ehi­tus­meist­rid olid vä­ga uni­ver­saal­sed, aga see ei tä­hen­da, et nad olek­sid tei­nud keh­va tööd. Mõ­ned­ki meist­rid (Adam Aberg, Gus­tav Tom­son) kaup­le­sid en­da­le suu­red pro­jek­tid ja ehi­ta­sid ma­ja vun­da­men­dist ka­tu­se­ni val­mis. Aberg te­gi ka oma Män­ni tä­na­va värks­toas mööb­lit, kui­gi Tal­lin­na Lut­he­ri vab­ri­ku odav möö­bel ei lask­nud ta äril kas­va­da. Siin­ko­hal oleks kind­las­ti so­bi­lik mai­ni­da, et näi­teks Gus­tav Tom­son, kel­le nääl oli eel­mai­ni­tud fo­tog­raaf Jo­han­nes Kuisk, val­mis­tas vii­ma­se­le Kiiu koo­liõ­pe­ta­jalt Al­li­kult lae­na­tud fo­toa­pa­raa­di ees­ku­jul Kuis­ki esi­me­se kaa­me­ra, mil­le ob­jek­tiiv too­di mui­du­gi Tal­lin­nast.

Tei­ne ise­loo­mu­lik joon, mis Kuu­sa­lu ale­vik­ku ku­jun­das, oli vil­gas selt­si­te­ge­vus ja kesk­ne roll val­la kul­tuu­rie­lus. Võib täies­ti kind­las­ti ütel­da, et just rah­va­ma­ja ole­ma­so­lu tõt­tu pla­nee­ri­ti 1930nda­tel aas­ta­tel Kuu­sa­lus­se laa­dap­lat­si üm­ber ava­lik kesk­väl­jak, lam­mu­ta­ti sel­le kes­kel ol­nud Kiiu mõi­sa va­nad ai­da­hoo­ned, mi­da näi­teks nõu­dis ÜE­NÜ Kuu­sa­lu osa­kond, ja pan­di enam­pak­ku­mi­se­le väl­ja­kuäär­sed ehi­tus­krun­did.

Kuu­sa­lu ale­vik on lä­bi ae­ga­de ol­nud nii pi­si­ke, et meie „lin­na­li­ku“ kesk­väl­ja­ku ole­mas­o­lu on oma­näo­li­ne näh­tus. Te­gu on 1930nda­tel teh­tud hea­de pla­nee­rin­guot­sus­te­ga, rah­va­ma­ja esi­se väl­ja­ku juur­de oli mõel­dud veel park­mets. Nõu­ko­gu­de ajal kesk­väl­jak õn­neks säi­lis. 1960nda­te aas­ta­te al­gu­ses see hal­jas­ta­ti ja ku­jun­da­ti „kul­tuu­ri­temp­li“ esi­se tä­na­päe­va­ne il­me, lae­na­tes jäl­le­gi Va­her­ma võrd­lust.

Suu­re­ma­te kul­tuu­ri- ja spor­diü­ri­tus­te jaoks Kesk­väl­jak küll ei so­bi­nud, mis­tõt­tu 1930nda­te aas­ta­te al­gu­ses alus­ta­ti ale­vist lõu­nas­se jää­va, Kuu­sa­lu asun­dus­se kuu­lu­nud Kor­je­jaa­ni plat­si ra­ja­mist. Plats ise po­le loo­dus­li­kult kõi­ge pa­rem, sest on ko­ha­ti peh­me pin­na­se­ga ja ki­vi­ne, aga pa­re­mat ei ol­nud üm­ber­kau­du võt­ta. Kor­de­jaa­nil asus ka lau­lu­päe­va­de tar­vis püs­ti­ta­tud kõ­la­ko­da, mis hä­vis 1942. aas­tal.

Ku­ni Ees­ti Va­ba­rii­gi al­gu­se­ni on ale­vi­kus kül­lalt vä­he hoo­neid, aga suur osa neist on ka tä­na­päe­va­ni al­les: Nõm­me kõrts, rah­va­ma­ja, tä­na­päe­va­sed Kur­si tee 2 ja 4, Kesk­väl­jak 6 ja 4, pal­ve­ma­ja, toht­ri­ma­ja ja ap­teek. Li­saks mui­du­gi ki­ri­ku­mõi­sa hoo­ned. Ras­kem on mää­ra­ta prae­gu­sel ale­vi­ku alal asu­nud sau­na­de ja pop­si­koh­ta­de hoo­ne­te asu­koh­ta ja va­nust. Tea­dao­le­valt va­nim oli nii­ni­me­ta­tud Hun­tau­gu saun (1870), mis asus prae­gu­se Kal­da tä­na­va ko­hal.

Mõi­sa­te maa ehi­tus- ja ärik­run­ti­deks
Ale­vik hak­kab plah­va­tus­li­kult are­ne­ma Ees­ti Va­ba­rii­gi al­gu­ses, kui Kiiu mõi­sa ja ki­ri­ku­mõi­sa maid rii­gis­ta­ti ja maa­saa­ja­te­le väl­ja ren­di­ti. Kiiu mõis rii­gis­ta­ti ter­ve­nis­ti, seal­hul­gas mõi­sa­le ale­vis kuu­lu­nud maad, aga ki­ri­ku­mõis rii­gis­ta­ti vaid osa­li­selt. Uued ehi­tusk­run­did loo­di tä­na­päe­vas­te Met­sa, Män­ni ja Ra­hu tä­na­va­te piir­kon­da. Pla­nee­ring al­gas Kuu­sa­lu teest ja kul­ges pi­ki Met­sa ja Män­ni tä­na­vaid üle Sood­la tee ku­ni sur­nuaia lõ­pu­ni väl­ja.
Kuu­sa­lu ale­vi­ku laie­ne­mi­se­le sead­sid pii­ri loo­dus­li­kud tin­gi­mu­sed: ida- ja lõu­na­kaar­de jääb vil­ja­tu lii­va­ne nõm­me­maa, kir­des­se ra­ba, põh­ja­kaar­de Kuu­sa­lu kü­la põ­lis­ta­lu­de maad ning lään­de ki­ri­ku­mõi­sa maad. Sõ­ja­järg­sel pe­rioo­dil olu­kord muu­tus, mil ko­gu­du­se ja Kuu­sa­lu kü­la põ­lis­ta­lu­de maad nat­sio­na­li­see­ri­ti. Ale­vi­ku põh­ja­pool­set laie­ne­mist ei või­mal­da­nud inf­rast­ruk­tuu­ri­de ole­ma­so­lu (gaa­sit­rass, uus Le­ning­ra­di maan­tee). Lää­ne­pool pii­re ei ol­nud ja ale­vik are­neb­ki pea­mi­selt rii­gis­ta­tud ko­gu­du­se maa­de ar­velt, ker­ki­vad in­di­vi­duaa­le­la­mud, pa­nee­le­la­mud, re­mon­di­te­has.

Mõi­sa­maa­delt eral­da­tud krun­did ja­gu­ne­sid ehi­tus- ja ärik­run­ti­deks. Krun­did või­di jät­ta kas mõi­sa-aeg­se rent­ni­ku ka­su­tus­se eda­si või enam­pak­ku­mi­sel väl­ja an­da. Mõ­ne­de hoo­ned kand­sid aga mit­meid funkt­sioo­ne ja ka ren­di­ti mit­me­te­le eri­ne­va­te­le rent­ni­ke­le, näi­teks hi­li­sem kars­kus­selts See­me tee­ma­ja. Äri­koh­ta­de ren­di­su­he põ­hi­nes esia­gu lü­hia­ja­lis­tel le­pin­gu­tel, mi­da aas­ta-aas­talt pi­ken­da­ti. Üü­ri­sum­ma oli al­gu­ses fik­see­ri­tud ruk­ki hin­na kau­du või pä­rast 1924. Aas­tat teo­ree­ti­li­ses Ees­ti kuldk­roo­nis. Ruk­kis mää­ra­tud rent ar­vu­ta­ti ra­haks iga aas­ta 1. ok­toob­riks va­lit­su­ses kind­laks­mää­ra­tud ruk­ki­ki­log­ram­mi hin­na alu­sel. Ees­ti kuldk­roo­ni­des mää­ra­tud rent ar­vu­ta­ti ren­di maks­mi­se ajal ra­has­se üm­ber jooks­va kur­si alu­sel.

Ran­gelt võt­tes ei ol­nud ehi­tusk­run­ti­de rent­ni­kud veel maao­ma­ni­kud, ise­gi kui nad olid elu­hoo­ned pea­le ehi­ta­nud. Al­les kor­ra­li­ku elu­hoo­ne, krun­ti pii­ra­va nõue­te­ko­ha­se püst­lat­ti­dest aia koos vä­ra­va­te­ga, kõn­ni­tee­de (mit­te kit­sa­mad kui 4 jal­ga), kraa­vi­de ja pur­re­te, kor­ra­li­ku ren­di­maks­mi­se ja muu­de pal­ju­de põl­lu­töö­mi­nis­tee­riu­mi nõud­mis­te täit­mi­ne lõid rent­ni­kul eel­du­sed ehi­tusk­runt rii­gilt väl­ja os­ta. Elu­hoo­ne pi­di ole­ma ra­ja­tud ki­vi­vun­da­men­di­le ja suu­rem kui 4 ruut­sül­la (um­bes 18,2 m2) suu­ru­se põ­ran­da­pin­na­ga. Rent­ni­ku krun­di­le ehi­ta­tud hoo­ned loe­ti vii­ma­se oman­du­seks, ent rii­gil oli õi­gus neid le­pin­gu lõp­pe­mi­sel kok­ku­le­pi­tud hin­na­ga ära os­ta. Äri­koh­ta­de rent­ni­kel ava­nes või­ma­lus et­te­võ­te rii­gilt väl­ja os­ta 1928. aas­tal vas­tu võe­tud töös­tu­se­tte­võ­te­te, äri­koh­ta­de ja vil­ja­puuae­da­de oman­du­seks and­mi­se sea­du­se alu­sel.

Va­ne­mad palk­hoo­ned olid ena­mas­ti väl­jast kroh­vi­tud või voo­der­da­ma­ta. Väl­jast kroh­vi­tud olid pas­to­raat, kõrts, toht­ri­ma­ja, tis­le­ri­ma­ja, Sõ­ge­li ma­ja. Vär­vi­ma ja voo­der­da­ma ha­ka­ti ma­ju ula­tus­li­kult 1930nda­te aas­ta­te kesk­pai­ku. Mit­med ma­jao­ma­ni­kud on ko­du­kau­nis­tus­te kur­sus­te ajel ka pil­pa­ka­tu­sed nii­ni­me­ta­tud root­si vär­vi­ga üle võõ­ba­nud. Tsaa­riaeg­se­te ale­vi­hoo­ne­te seast hak­kab eri­ti sil­ma Eduard An­to­ni ela­mu, mil­le vär­vi­tud rõht­lau­dis oli hoo­ne väik­su­se­le vaa­ta­ma­ta kar­nii­si­de, va­he­vöö­de ja sae­lõi­ke­lis­te püs­tis­te vii­lu­lau­da­de­ga lii­gen­da­tud ning rääs­tad ja ve­ran­da olid puit­pit­si­ga de­ko­ree­ri­tud.

1930nda­te aas­ta­tel esi­nes vii­mist­lu­se­na ena­mas­ti liht­ne rõht­lau­dis või mood­sam püst­lau­dis. Kesk­väl­ja­ku­le (Kesk­väl­jak 8) ehi­ta­ti 1927. aas­tal Eri­ka Nõ­va pro­jek­ti jär­gi puust man­sard­kor­ru­se­ga elu­hoo­ne. Teis­test asu­ni­ke­ma­ja­dest eri­nev oli ka 1931. aas­tal Kesk­väl­ja­ku äär­de pü­s­ti­ta­tud ja maa­li­kunst­nik Lud­vig Os­ka­ri­le kuu­lu­nud roh­ke­te klaas­ve­ran­da­de- ja ga­le­rii­de­ga elu­hoo­ne, mis mõ­nin­ga­tel and­me­tel on sa­mu­ti Eri­ka Nõ­va pro­jek­ti jär­gi ehi­ta­tud. 1935. aas­tal lam­mu­ta­tud ven­nas­te­ko­gu­du­se pal­ve­la ase­me­le ehi­ta­ti Au­gust Vol­ber­gi ja Ed­gar Velb­ri pro­jek­tee­ri­tud uus mood­ne ko­gu­du­se­hoo­ne.
Ka­tu­se­kat­te­na ka­su­ta­ti val­da­valt pil­paid. Ki­vi­ka­tus oli pas­to­raa­dil, Kän­nu ma­jal ning osa­li­selt rah­va­ma­ja ja Nõm­me kõrt­si va­hel paik­ne­nud hoo­nel. Ale­vi­kus oli 1931. aas­tal 20 hoo­net ja 5 kaup­lust.