KRIS­TEL OJA avas Kiius fü­sio­te­raa­pia ka­bi­ne­ti

Kuu­sa­lu val­las pool­teist aas­tat ta­ga­si töö­le ha­ka­nud KRIS­TEL OJA soo­vi­tab – lii­ku­ge roh­kem.

„Sa­ge­li just me­hed kan­na­ta­vad eri­ne­va­te va­lu­de käes, aga ars­ti juur­de ei lä­he,“ tõ­deb roh­kem kui aas­ta ta­ga­si Kiius fü­sio­te­raa­pia­ka­bi­ne­ti ava­nud Kris­tel Oja.
„Lõ­puks pa­ne­vad nai­sed nad pe­rears­ti või fü­sio­te­ra­peu­di juur­de kir­ja. Kui tul­lak­se ot­se mi­nu ju­tu­le, olen va­ja­du­sel pa­lu­nud ka toht­ri poo­le pöör­du­da, et te­ha rönt­ge­ni­pilt või li­sauu­rin­gud. Tee­me pe­rears­ti­de­ga koos­tööd, nad soo­vi­ta­vad pat­sien­di­le fü­sio­te­raa­piat, kui on lii­ge­se-, li­ha­se- või när­vi­va­lud.“
Kris­tel Oja asu­ta­tud osaü­hing Puu­sad Lah­ti ren­dib töö­ruu­me Kiiu Soo­nelt, va­rem ka­su­tas neid Kiiu post­kon­tor. Ta ju­tus­tab, et oma äri­ga ko­du­val­las alus­ta­mi­ne oli ot­se­kui hü­pe tund­ma­tus­se – ei tead­nud, kas klien­te on. Nüüd võib öel­da, et on pü­sik­lien­te ja jär­jest tu­leb uu­si pat­sien­te.
„Fü­sio­te­raa­pia ees­märk on en­ne­ta­da või­ma­lik­ke ter­vi­se­kah­jus­tu­si, säi­li­ta­da või pa­ran­da­da lii­ges­te lii­ku­vu­su­la­tust, li­has­te jõu­du ja vas­tu­pi­da­vust, taas­ta­da ja kom­pen­see­ri­da häi­ru­nud funkt­sioo­ne, lee­ven­da­da va­lu. Fü­sio­te­ra­peut ei ole mas­söör, kah­juks pal­jud ar­va­vad nii. Mas­saaž on fü­sio­te­raa­pia üks osa. Üks kol­leeg sel­gi­tas vä­ga häs­ti, mis va­he on ol­la mas­söö­ri või fü­sio­te­ra­peu­di laual: fü­sio­te­ra­peut peaks te­raa­pia ajal pat­sien­di­le and­ma häid nõuan­deid, koo­li­ta­ma klien­ti, kui­das oma prob­lee­mi ra­vi­da,“ kir­jel­dab Kris­tel Oja.
„Üri­tan lei­da põh­ju­se, miks va­lu on tek­ki­nud ja mää­ran ko­du­sed har­ju­tu­sed, paa­ri nä­da­la pä­rast kut­sun üld­ju­hul ta­ga­si, et vaa­da­ta, kui­das on ede­ne­nud, va­ja­du­sel mää­ran uued har­ju­tu­sed. Fü­sio­te­ra­peut proo­vib muu­ta pat­sien­di mõt­te­maail­ma, et ra­vi al­gaks ini­me­se peas. Ala­ti see kah­juks ei lä­he nii, on pat­sien­te, kes ar­va­vad, et mi­na teen nad ter­veks. Ini­me­ne ise teeb en­nast ter­veks! Mi­na an­nan nei­le sel­leks va­ja­li­kud nõuan­ded. Li­saks har­ju­tus­te­le ka­su­ta­tak­se fü­sio­te­raa­pias elekt­­ri­ra­vi, ki­ne­sio­tei­pi­mist ja muud sel­list.“
Mi­da aeg eda­si, se­da enam on nii va­ne­ma­tel kui ka noo­re­ma­tel õla­vööt­me- ja kae­la­prob­lee­me, sest is­tu­tak­se tun­di­de kau­pa ar­vu­ti­te ta­ga või hoi­tak­se käes nu­ti­te­le­fo­ni.
Ala­sel­ja­va­lud on te­ma sõ­nul sa­ge­li seo­tud st­res­si­ga. Tä­na­päe­va ini­me­sed lii­gu­vad vä­he, li­ha­sed on nõr­gad, ini­mes­tes puu­dub elast­sus, roh­kem tu­leks kõn­di­da, või­mel­da, te­ha ke­pi­kõn­di, min­na spor­di­kes­ku­ses­se tren­ni. Kris­tel Oja kii­dab, et spor­ti­mis­või­ma­lu­sed on Kuu­sa­lu kan­dis vä­ga head.
Oma fir­ma ni­me Puu­sad Lah­ti koh­ta sõ­nab ta, et mõ­ni­kord on ar­va­tud, te­ma poo­le saab­ki pöör­du­da ai­nult puu­sa­hä­da­de­ga: „Sel­gi­tan, et see on ni­mi, idee tek­kis sõb­ran­na pul­mas. Fü­sio­te­ra­peu­di­na te­ge­len ik­ka kõi­gi nen­de hä­da­de­ga, mil­le osas saan fü­sio­te­raa­pia mee­to­di­te­ga ai­da­ta.“

Küm­me aas­tat Soo­mes
Kris­tel Oja on Kuu­sa­lu kesk­koo­li vi­list­la­ne aas­tast 2000. Koo­li ajal oli ta ak­tiiv­ne sport­la­ne, häs­ti läks eri­ti pal­li­män­gu­des. Aas­tal 2004 lõ­pe­tas ta Tar­tu Üli­koo­li ke­ha­kul­tuu­ri­tea­dus­kon­na fü­sio­te­ra­peu­di dip­lo­mi­ga. Mõn­da ae­ga töö­tas Tal­lin­nas Mag­da­lee­na haig­la taas­tus­ra­vis ja siis läks töö­le Soo­me.
„Ra­ha pä­rast läk­sin Soo­me, olin seal küm­me aas­tat. Esial­gu töö­ta­sin erak­lii­ni­kus, käi­sin elekt­ri­ra­vi koo­li­tu­sel. Pä­rast lap­se sün­di leid­sin töö Hel­sin­gis va­na­de­ko­dus, seits­me aas­ta­ga õp­pi­sin pal­ju – kui­das va­na­de­ko­dus­se ko­li­mi­se­ga ak­tiiv­ne elu ei lõ­pe, vaid jät­kub, on lau­lu­koo­rid, kä­si­töö­rin­gid, kuns­ti­tun­nid ja ta­sa­kaa­lu­koo­lid. Te­gi­me iga­le va­nu­ri­le lii­ku­misp­laa­ni, kõik lii­ku­sid. Ise­gi need, kes ise ei suut­nud, tõs­te­ti iga­päe­va­selt too­li is­tu­ma,“ ju­tus­tab fü­sio­te­ra­peut.
„Käi­sin kor­ra ära – tut­vu­mas, et ro­hi po­le tei­sel pool rii­gi­pii­ri ro­he­li­sem. Nüüd olen ko­du­kü­las Ka­ber­las ta­ga­si. Poeg õpib Kuu­sa­lu koo­li 3. klas­­sis, tü­tar käib Kiius las­teaias.“
Ees­tis oma fir­ma­ga töö­ta­mi­sel on Kris­tel Ojal üks mii­nus – Hai­ge­kas­sa ei sõl­mi le­pin­gut ük­si­kü­ri­ta­ja­te­ga, peab ole­ma seo­tud suu­re­ma ter­vi­se­kes­ku­se­ga. Liht­salt koos­tööst pe­rears­ti­de­ga kah­juks ei pii­sa, nen­dib ta. Mis tä­hen­dab, et Kuu­sa­lu kan­di abi­va­ja­ja­tel tu­leb en­dil fü­sio­te­ra­peu­di abi eest ta­su­da, Hai­ge­kas­sa se­da ei ra­has­ta.
„Sa­mas on pä­ris pal­ju neid olu­kor­di, kus fü­sio­te­ra­peu­di abil on taas­tu­mi­ne kii­rem – näi­teks põl­ve- või puu­sa­lii­ge­se ope­rat­sioo­ni järg­selt. Ju­hul kui pat­sient ei saa tul­la mi­nu vas­tu­võ­tu­le, teen ka ko­du­vi­sii­te, siis li­san­dub trans­por­di­ta­su.“

Tree­ner Kuu­sa­lu spor­di­kes­ku­ses
Käe­so­le­va aas­ta al­gu­sest läks Kris­tel Oja taas ka Tal­lin­na töö­le – et ol­la teis­te fü­sio­te­ra­peu­ti­de seas. Ka­hel päe­val töö­tab lin­nas, kol­mel võ­tab vas­tu Kiius.
Li­gi aas­ta on Kris­tel Ojal Kuu­sa­lu spor­di­kes­ku­ses kaks tree­ning­rüh­ma – ju­hen­dab bo­dyART tren­ni. Ta sel­gi­tab, et te­gu on ke­ha ja mee­le tree­nin­gu­ga, mil­les on ühen­da­tud joo­ga, fü­sio­te­raa­pia, pi­la­tes. Te­hak­se li­ha­seid tu­gev­da­vaid, lii­ku­vust pa­ran­da­vaid ja ve­ni­ta­vaid har­ju­tu­si. Tei­si­päe­vi­ti on jõu­li­sem tree­ning, ree­del ve­ni­tus- lii­ku­vust­renn.
„See trenn po­le ai­nult noor­te­le ja tu­ge­va­te­le, ka mi­nu ema ja ta sõb­ran­nad käi­vad seal. Al­gus on ras­ke, aga aas­ta jook­sul on osa­le­jad saa­nud tu­ge­va­maks, pain­du­vad pa­re­mi­ni, nen­de rüht on sir­gem,“ kii­dab ta.
Edas­pi­di on plaan ha­ka­ta tree­ni­ma rü­hi­häi­re­te­ga lap­si. Sü­gi­sel kor­ral­da­sid Kuu­sa­lu Pe­reü­hin­gu juht Kaie Us­tav ja Kris­tel Oja spor­di­kes­ku­ses loen­gu las­te rü­hi­häi­re­te koh­ta, et lap­se­va­ne­maid ju­hen­da­da, kui­das sel­li­seid häi­reid va­ra­kult ära tun­da. Üri­tust toe­tas val­la­va­lit­sus. Ku­na just siis sa­das ma­ha esi­me­ne lu­mi, oli rah­vast vä­he ning mõ­te on loen­gut kor­ra­ta.
Li­saks teis­te tree­ni­mi­se­le käib Kris­tel Oja ka ise tren­nis – lii­tus Kuu­sa­lu saa­li­ho­ki­nais­kon­na­ga.