Kõnnu kool suleti 35 aastat tagasi

4722

Kõnnu koolimaja valmis 1930. aastal, kool lõpetas tegevuse 1975.


Kõnnu kooli kokkutulekul augustis 2010. Selja taga on kunagine koolimaja. Foto SIGRID ROOPA

Kõnnu kooli endiste õpilaste ja õpetajate kokkutulekuid on olnud pärast sulgemist kolm. Viimati, kolmandat korda, saadi kokku augusti keskel Kõnnu koolimaja kõrval külamaja õues. Kunagisi õpilasi kogunes ligi kakssada, õpetajatest olid kohal üksikud.

Peakorraldaja, Kõnnu külavanem Jaanika Kiik rääkis, et kokkutuleku idee sündis aasta tagasi, kui omaaegne direktor Vello Reinert käis koos tütre Liivi Reinertiga külas ja tuli jutuks, et Kõnnu kooli rahvast pole taas aastaid kokku kutsutud.

Jaanika Kiik: „Vahva oli see, et palju tuli vanemaid inimesi, ka Kesk-Eestist ja kaugemalt. Rõõm oli näha kunagisi koolikaaslasi, keda pole aastaid kohanud. Oli ka neid, keda ise ei tundnud, aga nad tulid juttu rääkima, ütlesid, et õppisid me vanematega koos ja tundsid näo järgi ära.”

Meenutati, kuidas Kõnnu kooliaastad olid meeldivad, kogu kool oli nagu üks pere.     

Kokkutulekul osalenud Vello Reinert tegi ettepaneku, et koolimaja juurde võiks panna mälestuskivi. Kõnnu koolis käinud Andres Allmägi oli nõus koos poja Art Allmäega kivi valmis tegema. Jaanika Kiik arvas, et kivi võiks avada tuleval kevadel. Kõigepealt tuleb leida rahastus, plaan on küsida toetust Kuusalu valla eelarvest.

Kokkutulekuliste jaoks olid lauad seatud õue. Pidu kestis kella 12-18. Kolm esimest tundi kulus omavahelisteks juttudeks ja ümbruskonnas ringivaatamisele, viimased kolm tundi mängis tantsuks ansambel VVV Vihasoost.

Asutati aastal 1918
Kõnnu valla kool avati pärast Vabadussõda 1918 mõisa härrastemajas. Hoone lammutati 1928. aastal, kuna see oli varisemisohtlik. Alustati omaette koolimaja ehitamist, see valmis aastal 1930, vahepeal olid tunnid mõisa kõrvalhoonetes ja taludes. Esialgu oli kool neljaklassiline, hiljem seitsmeklassiline. Kuuekümnendate aastate algusest kuni sulgemiseni 1975 oli kool kaheksaklassiline.

1961. aastal valmisid internaat ja puutöökoda, 1963. aastal sai kool spordiväljaku ja kinoruumi. 1969. aastal lammutati kõrvalhooned ning rajati kiviktaimla.

Endised õpilased meenutavad, kuidas hiilgeaegadel oli koolis sadakond õpilast. Seal õppisid Valgejõe-Vanaküla, Parksi-Murksi, Joaveski-Nõmmeveski ja ka Loobu-Läsna lapsed.

Tuntud ja hinnatud oli Kõnnu kooli aed, mida tunnistati korduvalt Harjumaa ja vabariigi parimate kooliaedade hulka.

Kui kool 35 aastat tagasi likvideeriti, oli õpilasi 48. Läsna-Loobu lapsed läksid siis õppima Kadrina kooli, Valgejõe-Vanaküla omad Kuusallu ning teised Loksale.

Loksa kolhoos avas endises koolimajas elektroonika­tsehhi. Mõnda aega on seal olnud ka õmblustsehh ja märgitööstus. Pärast põllumajandusreformi hoone erastati, seal elab hollandlaste pere.

Kõnnu koolirahva esimesel kokkutulekul pärast sulgemist, 1988. aastal, sai veel majas sees käia, peolauad olid Kolgaküla rahvamajas. Aastal 2003 oli kokkutulek Valgejõe külaplatsil, koolimajja siis enam ei pääsenud ning ka hiljem ei ole soovitud minna teiste kodurahu häirima.

Kohal kaks direktorit
Kokkutulekul osalesid ka endised direktorid Asta Murakas Loksalt, tema juhtis kooli aastatel 1953-1957, ning Vello Reinert Tallinnast, ta oli Kõnnus koolijuht 1957-1971.

Asta Murakas jutustas, et teda kutsus Kõnnu kooli direktoriks klassivend Põltsamaa kooli ajast – Robert Adamson, kes oli siis Loksa rajooni haridusosakonna juhataja: „Töötasin Koluveres laste töökoloonias õpetajana. Kui Stalin 1953 suri, lasti lapsed vabadusse ning jäin tööta. Adamson pakkus tööd algul Loksa keskkoolis, aga kui vaatama läksin, sattusin meesõpetajate korterisse, mis jättis ebasõbraliku mulje. Siis ütles Adamson, et teine koht on Kõnnus, sinna on vaja direktorit, aga arvas algul, et mina olen liiga noor – olin 23aastane. Kui Kõnnu kooliga tutvuma läksin, jättis see väga hea mulje, silma hakkas ilus ja hoolitsetud eesõu. Kollektiiv oli sõbralik, töötada oli hea.”

Vello Reinerti abikaasa Hella töötas Kõnnu koolis 1952. aastast, tema jõudis seal õpetaja olla 19 aastat. Vello Reinert juhtis kooli 14 aastat. 1971. aasta augustis suunati ta Muraste lastekodu juhatajaks.

Liivi Reinert meenutab, kuidas isa ei raatsinud Kõnnu kooli jätta, kuid haridusosakonna juhataja oli ähvardanud, et siis kaotab kooli kohe ära. Seega oleks pere igal juhul jäänud tööta ning isa pidi suunamisega nõustuma.

Liivi Reinert: „Mu isa ja ema olid noored, Kõnnu kool oli nende esimene pikaaegne töökoht ja see jäi südamesse. Elasime koolimaja teisel korrusel, olin seal kuni 5. klassini ning minu jaoks on see kõige olulisem lapsepõlvekodu. Mäletan töid kooli köögivilja- ja iluaias. Kõik õpilased pidid tegema teatud hulga tööpäevi, tuli käia ka suvel. Iga grupp pidi oma köögiviljad külvamisest kuni saagikoristuseni ise kasvatama. Meil 5. klassis tuli kasvatada kõrvitsaid, kogu suve käisime neid vaatamas, kõplamas ja rohimas. Puu- ja köögivilju sai nii palju, et jätkus oma kooli söökla jaoks ning müüdi ka ümbruskonna inimestele. Kooliaia eest hoolitses õpetaja Helga Tambek.”

Jaanika Kiik: „Lapsena tundus kooliaias töötamine suur nuhtlus, aga saime sealt hea töökasvatuse. Kahjuks on praeguseks jäänud meie uhkest kooliaiast alles vaid mõned õunapuud.”

Kõnnu kool oli ka ümbruskonna kultuurikeskus, koolipidudel käisid ka lapsevanemad. Tegutsesid koorid, puhkpilli- ja mandoliiniorkester, rahvatantsijad. 1968. aastal tähistati kooli 50. sünnipäeva, kus osalesid ka vilistlased ja pedagoogid.