Kol­ga­kü­las esie­ten­dus la­vas­tus ini­mes­test meie kõr­valt

Kuu­sa­lu­rah­va Teat­ri la­vas­tus „Ko­gu aeg tu­leb nutt pea­le ehk sin­na, ku­hu Pee­ter sü­li­tas“ on TER­JE VA­RU­LI dra­ma­ti­see­ring UR­MAS VA­DI ja FER­NAN­DO PES­SOA loo­min­gu põh­jal.

Möö­du­nud nä­da­la kol­ma­päe­va, 23. juu­li õh­tul ko­gu­nes Kol­ga­kü­la rah­va­maj­ja Kuu­sa­lu­rah­va Teat­ri esie­ten­du­se­le saa­li­täis rah­vast vaa­ta­ma Ter­je Va­ru­li uut la­vas­tust „Ko­gu aeg tu­leb nutt pea­le ehk sin­na, ku­hu Pee­ter sü­li­tas“. Pub­li­kut oli Tal­lin­nast ja Tar­tust, Keh­rast ja mit­melt poolt Kuu­sa­lu val­last.

„Olin eh­mu­nud, kui nä­gin täis­saa­li. Ko­hal oli ka kir­ja­nik Ur­mas Va­di, kel­le raa­ma­tu „Elu mõt­te­tu­sest“ lu­gu­sid dra­ma­ti­see­rin­gu kir­ju­ta­mi­sel ka­su­ta­sin. Ta üt­les pä­rast eten­dust näit­le­ja­te­le kii­du­sõ­nu ning oli ra­hul, kui­das te­ma kir­ju­ta­tu on põi­mi­tud Por­tu­ga­li luu­le­ta­ja ja proo­sa­kir­ja­ni­ku Fer­nan­do Pes­soa teo­se „Ra­hu­tu­se raa­mat“ teks­ti­de­ga. Olin Ur­mas Va­dilt va­rem saa­nud nõu­so­le­ku ta loo­min­gu ka­su­ta­mi­seks. Va­di on vä­ga hea lü­hi­lu­gu­de kir­ju­ta­ja, need on ot­se­kui la­va­li­sed lood, na­gu näit­le­ja­te dia­loo­gi­de­ga,“ kom­men­tee­ris la­vas­ta­ja ja dra­ma­ti­see­rin­gu au­tor Ter­je Va­rul.

Ta ju­tus­tas, et see la­va­tükk muu­tus proo­vi­de käi­gus pal­ju ning lõpp­tu­le­mus näi­tas, oli­gi hea, et nii ku­ju­nes: „Me väi­ke nel­ja­liik­me­li­ne trupp üt­les, et ta­haks män­gi­da mi­da­gi tõ­si­se­mat ning näit­le­jaid võiks ol­la roh­kem. Kui tük­ki kok­ku kir­ju­ta­sin, olid kind­lad tüü­bid rol­li­des­se sil­me ees. Alus­ta­si­me proo­vi­de­ga eel­mi­se aas­ta sep­temb­ris, kuid esi­mes­tel lu­ge­mis­tel osa­le­nud näit­le­ja­test pi­did hil­jem mõ­ned kõr­va­le jää­ma. Elu ja olu­de sun­nil oli see­kord pal­ju va­he­tu­si. Tu­li üm­ber mõel­da, ka rol­le lii­ta. He­len Mi­ki­ve­ri kut­su­sin osa­le­ma, te­ma­ga olen koos­tööd tei­nud Kol­ga õpe­ta­ja­te näi­te­tru­pis. Rei­no Al­li­pe­re soo­vi­tas kaa­sa­ta la­vas­tu­se ka­va­le­he au­tor Anu Kar­jat­se. Rei­no esialg­sest sõ­na­tust rol­list sai lõ­puks sõ­na­li­ne roll ja peaae­gu ko­gu eten­du­se aja tu­li tal ol­la la­val.“

La­vas­ta­ja sõ­nul on te­gu loo­ga ini­me­sest meie kõr­valt, kel on sü­gav hin­ge­maailm, kuid elus po­le ehk kõi­ge pa­re­mi­ni läi­nud: „Ül­dis­ta­tult on see tükk meist en­dist, meie üm­ber ole­va­test ini­mes­test oma liht­sa­te rõõ­mu­de ja mu­re­de­ga. Eel­kõi­ge rää­gib la­va­tus ar­mas­tu­sest. Mõ­ni­gi tut­tav üt­les pä­rast esi­eten­dust, et tun­dis en­nast ära ühes või tei­ses st­see­nis või öel­dud lau­ses.“

Tru­pi se­nis­test näit­le­ja­test on Ast­ri­di, Ego­ni nai­se rol­lis El­vi Rein­vald, Ego­nit män­gib Mart Al­mers, haig­la gar­de­roo­bi­töö­ta­jat Lii­sat Ter­je Mul­ter. Kuu­sa­lu­rah­va Teat­ri tei­sest tru­pist män­gib Kau­po Rüüt­sa­lu kroo­nik Ur­mast ja Ka­lev Pal­lon Rii­nu elu­kaas­last Ai­ni. Riin, Ai­ni ja hil­jem Kal­le elu­kaas­la­ne, on He­len Mi­ki­ver. Tak­so­juht Kal­le rol­li teeb Rei­no Al­li­pe­re. Val­gus­ta­ja­na ai­tab hil­ju­ti Kõn­nu Tei­se Kü­la Teat­ri­ga la­vas­tu­se tei­nud Ju­han Ku­bu.

Ter­je Va­rul tun­nus­tas näit­le­ja­te män­gu: „Mi­nu jaoks män­gi­sid kõik näit­le­jad suu­re­pä­ra­selt, te­gid ter­vik­li­kud rol­lid, tõid esi­le ini­me­se si­se­mi­se mi­na. Nad olid sõ­na ot­se­ses mõt­tes ko­gu eten­du­se aja ko­hal.“

Kol­ga koo­li õpe­ta­ja He­len Mi­ki­ver rää­kis Sõ­nu­mi­too­ja­le, et oli ko­he nõus, kui Ter­je Va­rul kut­sus kaa­sa te­ge­ma: „En­ne ko­roo­nat te­gi­me Kol­ga koo­li õpe­ta­ja­te näi­tet­ru­pi­ga Ter­je Va­ru­li ju­hen­da­mi­sel kolm la­vas­tust, nel­jas jäi ko­roo­na pä­rast poo­le­li ja tru­pi te­ge­vus seis­ma. Uues­ti näi­te­män­gu te­ha on to­re va­hel­dus, tru­pis on to­re­dad ini­me­sed. Ur­mas Va­di teks­tid on nii la­he­dad ja int­ri­gee­ri­vad, an­na­vad või­ma­lu­se la­val lus­ti­da, tükk ta­hab sel­leks veel sis­se­män­gi­mist.“

Rei­no Al­li­pe­re kõ­ne­les, et koo­liõ­pi­la­se­na sai la­va­ko­ge­mu­se lau­lu­so­lis­ti­na, kuid la­vas­tus­tes näi­del­nud va­rem pol­nud: „Elu­kaas­la­se Anu soo­vi­tu­sel läk­sin proo­vi­des­se ap­pi, al­gu­ses asen­da­sin neid, kes pa­ras­ja­gu ei saa­nud osa­le­da. Siis teh­ti mul­le ju­ba väi­ke osa, pi­din is­tu­ma ja üt­le­ma vii­ma­se lau­se. Kui ühel mees­näit­le­jal tu­li uue töö­ko­ha tõt­tu loo­bu­da ja tei­ne näit­le­ja ei saa­nud ka enam kaa­sa te­ha, koon­da­ti nen­de rol­lid üh­te te­ge­las­se. See­ga alus­ta­si­me üht­moo­di ja lõ­puks oli teist­moo­di. Ma pol­nud elu sees näi­nud la­valt esi­ne­des nii pal­ju rah­vast saa­lis, kuid en­da­le­gi ül­la­tu­seks oli il­ma pub­li­ku­ta pal­ju ras­kem män­gi­da, vaa­ta­ja­te reakt­sioo­nid and­sid ene­se­kind­lust.“

Esie­ten­du­sel käi­nud näit­le­ja Ma­ri Lill lau­sus, et eten­dus vä­ga meel­dis: „See oli oma­pä­ra­ne ja teist­moo­di, vä­ga häs­ti jäl­gi­tav ja süm­paat­ne. Häs­ti kok­ku pan­dud ja näit­le­jad on tub­lid. To­re, et on ka uu­si näit­le­jaid, ke­da va­rem po­le näi­nud. Ja nii to­re, et maal kul­tuu­rie­lu toi­mib.“

Keh­ra ko­du-uu­ri­ja An­ne Oruaas ni­me­tas esie­ten­dust ot­se­kui ko­ha­li­kuks kul­tuu­ri­sünd­mu­seks: „Kol­ga­kü­la mä­lu­män­gu­des olen näi­nud kor­ra­ga pal­ju rah­vast saa­lis, aga mit­te ko­ha­li­ku har­ras­tus­teat­ri eten­du­sel. Näit­le­jad män­gi­sid suu­re­pä­ra­selt. He­len Mi­ki­ver on mul­le õpe­ta­ja­na tut­tav, olen näi­nud te­da ka fla­men­kot­ru­pis tant­si­mas ning sel­les la­vas­tuses ka­su­tas osa­valt neid tant­suos­ku­si ära.“

La­vas­tu­se ka­va­le­he au­tor Anu Kar­jat­se: „Kol­ga la­vas­ta­ja­tel Ter­je Va­ru­lil ja Ju­han Ku­bul on oma fän­nik­lu­bi, kes hin­dab nen­de kõr­get loo­min­gu­list ta­set ja ta­hab la­vas­tu­si nä­ha, sõi­dab kau­ge­malt ko­ha­le. Pub­li­kut oli see­tõt­tu ka pea­lin­nast ja Tar­tust ning ap­laus kõ­las mul­je­ta­val­da­valt. Rõõ­mu teeb, et kir­ja­nik Ur­mas Va­di tun­nus­tas, et nii väi­ke­ses ko­has sel­li­ne kihvt la­vas­tus.“

Ter­je Va­rul üt­les, et järg­mi­se­na män­gi­tak­se uut la­vas­tust Must­vees kü­la­teat­ri­te fes­ti­va­lil, mis toi­mub 1.-3. au­gus­ti­ni. Ku­na se­da tük­ki ei ma­hu män­gi­ma väik­se­ma­tes rah­va­ma­ja­des, on sü­gi­sel plaa­nis te­ha eten­du­si veel Kol­ga­kü­las ja ka Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas.