Kolgaküla rahvamaja – otsekui kirik mäe otsas

2569
ANU ADAMSON meenutas, kuidas 1970ndate aastate alguses liideti Kolgaküla ja Vihasoo rahvamajad ning Kolgakülast sai Vihasoo filiaal.

„Kolgaküla rahvamaja köögis on tõenäoliselt palju Loksa ja ka Kuusalu valla jaoks olulisi otsuseid tehtud,“ arvas rahvamaja 80. sünnipäevaks korraldatud konverentsil esinedes ANU ADAMSON.

Kolgaküla rahvamaja kauaaegne perenaine Anu Adamson esines laupäeval, 5. novembril toimunud konverentsil viimasena – tegi kokkuvõtte 80 aasta jooksul majas ja majaga toimunust.

„Tahan juhtida tähelepanu sellele, et rahvamaja ehitusühingu liikmeteks astusid peale Kolgaküla inimeste ka kaks meest Loksalt – Jakob ja Arnold Mikiver, kes olid Loksa haridusseltsi asutajad. Nad pidasid vajalikuks siia tulla.“

Konverentsil näidati mitme ettekande illustratsioonina fotot 1931. aasta varakevadest, kui Kolgaküla inimesed vedasid hobuste ja regedega ehituse jaoks palke kokku. Sama foto on ka 2008. aastal ilmunud raamatus „Kolgaküla“.

Vastvalminud rahvamaja õnnistati 18. oktoobril 1931. Pastor Mohrfeldt olla õnnistades öelnud, et ärgu olgu selles majas tülisid. Rahvamaja rajamise käigust saab üksikasjaliku ülevaate ehitusühingu tänini säilinud protokolliraamatust.

Kolgaküla rahvamaja ühendas ümbruskonna rahvast. Kuigi nõukogudeaja paarikümnel viimasel aastal toimusid seal vaid Loksa kolhoosi rahvarohked lõikuspeod ning iga kuu avati uksed palgapäeval, sai rahvamajast Eesti taasiseseisvudes jälle piirkonna inimeste peamine peokoht.

Ka siis, kui vana maja 2006. aasta 17. juulil arvatavalt sinna kaugemalt eksinud ja psüühiliselt haige naise tõttu maani maha põles, oldi kohe seda meelt, et hoone tuleb uuesti üles ehitada, ning algas ühine tegevus, et taastamisplaan ellu viia.

Anu Adamson märkis, kui paljude varasemate tegemiste kohta teatakse ehitusühingu protokolliraamatu ja inimeste meenutuste järgi, siis aastad 1959-1968 on põhjalikult talletatud päevikus, kirjas on, milliseid üritusi tehti, millal toimusid, kui palju rahvast osales. Vanemuise komöödiat „Rummu Jüri“ vaatas kokku 324 inimest, osad jälgisid õuest läbi akna, kuna sisse ei mahtunud. Kolgakülas on käinud etendusi andmas kõik Eesti suuremad kutselised teatrid, sageli oli vaatajaid 200 või rohkem.

„Maja popim koht oli köök, umbes 10-12 ruutmeetrit. Keset seda suur pliit, peal kolm 30liitrist potti, kõrval 3-4 40liitrist veenõud ning paar ruumi puid.
Saalist toodi viielt pikalt laualt sinna mustad nõud. Ja kõige selle keskel olid inimesed, kui nad ei tantsinud või ei võtnud viina. Köögis oli soe, tuli oli kogu aeg pliidi all. Millegipärast koguneti sinna,“ kirjeldas ta.

Taastatud rahvamajas asub köök teises kohas, ent süüa tehakse Kolgakülas külalistele ikka – tavapärased kiluvõileivad, suurematel pidudel ka praad. 1970. aastal algasid Nelli Lume eestvedamisel Kolgaküla kokkutulekud. Nendeks on külanaised vaaritanud mitu päeva, katnud rikkaliku peolaua. Kokku tullakse iga viie aasta tagant, maja saab puupüsti rahvast täis.

„Siin on esinenud paljud artistid ja ansamblid. Kui Reet Linna tuli, siis arvas, et see on kirik, mitte rahvamaja,“ meenutas Anu Adamson.

Pealehakkamist algatusteks ja jonni jätkamiseks
Ka konverentsil esimesena kõnelnud Melika Kindel, „Kolgaküla“ raamatu kokkupanija, tõi Kolgaküla rahva ühe iseloomustusena välja, et sealsetel naistel on kombeks katta rikkalikud peolauad. Kolgaküla meestel on pealehakkamist algatusteks ja jonni neid edasi viia. Külas on  mehi, kes lähevad läbi halli kivi. Kolgaküla inimesed tunnevad end õnnelikena.

Melika Kindel kirjeldas, kuidas ta, kuigi Kolga aleviku elanik ja pärit Juminda poolsaarelt, kohtus raamatut kokku pannes Kolgaküla inimestega. Ta kahetses, et 1995. aastal trükitud raamatust „Kõrvemaast Põhjarannani“ on välja jäänud Kolgaküla kodu-uurijad Õilme Aasmaa, Aadu Kivirüüt ja Joosep Voogla.
Õilme Aasmaa kohta selgus arhiivides töötades, et ta on  andnud  Eesti  Rahva  Muuseumile Kuusalu kihelkonnast suuruselt teise esemekogu.

TÕNNOMAA WILHELMI järeltulijad
Kolgakülast pärit Inga Ligi, kes nüüd elab Soomes, tutvustas oma uurimust kolgakülalaste põlvnemisest ja sugupuudest. Ta nimetas enamiku kolgakülalaste esiisaks Tõnnomaa Wilhelmi, kellel on 1476 järeltulijat.

Kolgaküla rahvast on pärit neljast suurest talust: Toomani, Puki, Punsu ja Tõnumaa. Kõik need talud on alles tänini.

Inga Ligi lausus, kui sugupuudega tegeled, siis järjest kirjumaks pilt läheb. Huvitav fakt on seegi, et 1922. aastal sündisid Kolgakülas kolmikud –  Eslonite peres Suurekõrves poiss ja kaks tüdrukut.

Kolga ja Kolgaküla nimest
1983. aastal ilmunud raamatu „Lahemaa ajalugu“ autor Enn Tarvel rääkis Kolgaküla esmamainimisest ja nimest. 1290. aastal on Taani hindamisraamatus kirjutatud, et Ojamaa munkade läänis paiknevad 6 küla Kolgas ehk Põdratul: Hirvli, Sigula, Kahala, Kalamäe, Kullava, Uuri.

Ajaloolane selgitas, et sõna „kolk“ tähendab soome keeles soppi, nurka, kõrvalist kohta, tagamaad. Oletatakse, et nii nimetati seda kõrvalist, keskustest kaugel olevat paika. Põdratu võib tähendada seda, et sellest kandist läksid eri suundadesse põtrade liikumisteed. Mõlemad nimed olid ilmselt kasutusel laiemalt munkade valduste kohta.

Enn Tarveli mõtteid arendas edasi ajaloolane Ott Sandrak Kolgast. Tema arutles, kumb on teisele nime andnud, kas Kolga Kolgakülale või vastupidi. Ka tema oli seisukohal, et pigem oli tegu territoriaalse üksusega, kumbki pole teiselt nime saanud.

Ta kõneles veel, et ehkki räägitakse, kuidas Kolgas oli tsistertslaste klooster, pole kindel, kas pärismunki seal kandis näha võis, sest ka ordurüütleid nimetati munkadeks. Teada on, et tsistertslastel oli plaan rajada Kolka täismahuline klooster, aga seda ei teostatud.

Teadmata on ka Kolga mõisa asutamisaeg. Andmed Kolga mõisast pärinevad 15. sajandist.

„Täpselt 426 aastat tagasi uppus Narova jõkke Rootsi väejuht ja Kolga mõisa omanik Pontus De la Gardie. Tema eriline eesnimi andis Kolgakülasse omapärase nime Puns, mis esmalt oli kohalike meeste eesnimi, hiljem sai perekonnanimeks,“ ütles Ott Sandrak ja soovitas lugeda 2010. aastal trükist tulnud raamatut „Uurimusi Lahemaa ajaloolistest maastikest“.

Pole rahvamajade seadust
Aivi Lintnermann kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonnast tutvustas enda magistritööd rahvamajade ajaloost ja kultuurielu mõjutavast seadus­andlusest 19. sajandi teisest poolest tänapäevani, koostatud Harjumaa näitel.

Seltsitegevus sai Eestis alguse 1860ndatel aastatel. 1931. aasta juunis võeti vastu rahvamajade seadus. Nõukogude võim võttis üle toimiva süsteemi, vahetus ideoloogia, rahvamajadest said kultuurimajad ja klubid. Nõukogude korra kinnimakstuna toimisid need sisuliselt rahvusliku vastupanuliikumise varjatud kanalina, mis kulmineerus iga viie aasta tagant üldlaulupidudel.

Taasiseseisvunud Eestis sõltuvad rahvamajad omavalitsuste rahakotist ja poliitikute otsustest. Vajalik oleks täiendada seadusandlust, mis määraks kindlaks riigi, omavalitsuste ja kultuuriasutuste vahelise korra.


Kolgaküla rahvamaja 80

Ehitatud 1931, õnnistati 18. oktoobril 1931. Maha põles 17. juulil 2006, taastatud 2007-2008. Uuesti avati 19. juunil 2008, osales Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.

Vana maja ehitas ja selles tegutses Kolgaküla Haridusseltsi Rahvamaja Ehitusühing. Hoone taastamise eestvedaja oli Kolgaküla Selts eesotsas Kunnar Vahtrasega, praegu on seltsi tegevjuht Kaisa Linno.

Nõukogude ajal olid rahvamaja juhatajad Kustav Andre, Ruben Orula, Leida Põldmaa, Vello Vikat, Elsa Adamson, Rutt Vilippus, Enn Tiits, Tiia Andre.