Kogu suve Kolga muuseumis avatud näituse idee saadi Kehra mehe ANTS MIIDLA õlleetikettide kogust.
Maikuus muuseumiööks Kolgas avatud näituse pealkiri on „Anna Õlu Üle Ülo Õe Õla“. Muuseumi juhataja Anu Karjatse ütles, et see lause sattus talle kusagilt tekstist ette ning kuna plaanis parasjagu näitust, tundus see põnev ja parajalt naljakas „pähkel“ nii turistidele kui ka eestlastele endile kiiresti välja ütlemiseks.
Kui eelmisel aastal oli Kolga muuseumis naistele mõeldud näitus „Käsitöö voodis“, siis sel aastal sooviti teha näitust meestele. Õllenäituse idee said Anu Karjatse ja varahoidja Ulvi Meier üle-eelmisel aastal Keilas Harjumaa muuseumis toimunud näituselt „Üle ilma õllemeistrid“. See oli koostatud Kehra koduloouurija Ants Miidla kogu põhjal. Ants Miidla on paarkümmend aastat kogunud õlleetikette, korke ja muud õllega seonduvat.
Kolga näitusel pole väljas ainult Ants Miidla kogutu.
„Saime tema kollektsioonist küll inspiratsiooni, kuid näituse jaoks oleks sellest jäänud väheks. Appi tulid meie muuseumi sõbrad, kes näitavad samuti oma kogusid hea meelega. Nad tõid siia õllekappasid ja vaate, vanu pudeleid ning muud. Päris palju pildimaterjali saime Aarne Vaigult Käsmu meremuuseumist,“ rääkis muuseumi juhataja.
Etiketid ja kuusnurk
Kuigi Ants Miidla on õllepudelite etikette kogunud paarkümmend aastat, on tema kogus ka vanemaid ning 76lt erinevalt maalt pärit etikette. Anu Karjatse sõnul on suve jooksul muuseumis käinud turistid eri riikidest tundnud õlleetikettide kogu lapates äratundmisrõõmu ning mõnigi neist on öelnud: „Oi, see on ju minu riigist!“ või „Ma olen pärit sellest linnast, kus seda õlut tehakse.“
„Oleme ka turistidele öelnud, et kui teil on seda kogu millegagi täiendada, võtame meeleldi vastu. Aga neil pole olnud kohe tagataskust võtta, teist korda enamik sel suvel siia ei juhtu,“ lausus ta.
Muuseumi juhataja märkis, et väga põnev on jälgida etikettide kunstilist disaini, selle muutumist ajas ning võrrelda Eestis tehtud etikette välismaistega, kas või seda, kuidas on etiketil märgitud õlle säilivusaeg ning seda, kuidas on püütud etiketi abil õlut reklaamida, sellele tähelepanu tõmmata: „Näiteks on siin väiksemate õlletehaste etikette, just Eesti omi, mille taha on kirjutatud anekdoot või mõni tore lause, mis tõmbab tähelepanu. See on hea reklaaminipp – silt on pudelitel sama, kuid tekst etiketi tagaküljel vaheldub. Selle abil kutsuti ilmselt järgmist pudelit ostma.“
Tähelepanu tõmbavad ka õllepudelid, mille siltidel on Hitleri, Stalini ja Lenini pildid. Need on näitusele toonud Peeter Kivimäe. Tegemist on Itaalias väljaantud õllepudelite seeriaga.
„Ka nende kohta on näituse külastajad teadnud mitmeid lugusid. Näiteks teadis üks mees rääkida, et kõigepealt anti välja õlled, mille etikettidel olid Mussolini ja Hitleri pildid, kuid järgnes suur meediakära, et miks on poliitiliselt nii kallutatud ning tootjal ei jäänud üle muud, kui tehti kõrvale ka Lenini ja Stalini õlled,“ jutustas Anu Karjatse.
Kolga näitusel on ülevaade kogu õlletootmise ajaloost. Näiteks saab teada, et keskaegses Euroopas pruuliti õlut kloostrites, linnades ja jõukamates majapidamistes. 16. sajandi reformatsiooni käigus toimunud kloostrite likvideerimisega sai kloostriõlu tagasilöögi, kuid selle võrra laienes pruulikodade võrk linnades. Õllevaatidele hakati põletama kuusnurkset tähte, mida tänapäeval teatakse kui juudimärki, kuid mis tol ajal sümboliseeris õlle kuut komponenti: linnaseid, vett, humalaid, pärmi, tuld ja kuumutuskive.
Näitusel on väljas ka sarnase kuusnurkse tähega pudel 1914. aastast. Anu Karjatse rääkis, et neilt on palju küsitud, miks oli ka Kolga mõisa viinavabrikul juudimärk: „Ei ole teada, et mõisaomanik Stenbock oleks olnud juudi päritolu, küll aga tehti siin õlut. Tõenäoliselt oli hilisemas viinavabrikus varem olnud õlleköök.“
Plaanis ka õllepäev
Kui näitus avati, tehti ühe muuseumisõbra abiga 15 liitrit õlut, seda pakuti maitsta turistidele ja kohalikele näitusekülastajatele. Muuseum plaanis siis korraldada ka õllepäeva kohalike tootjate tutvustamiseks.
„Suvi on läinud kiirelt, kuid päris maha ei ole me seda mõtet veel matnud,“ sõnas Anu Karjatse.
Ta avaldas lootust, et ehk õnnestub plaan ellu viia siis, kui õllenäitust hakatakse maha võtma: „Leesil on üks väikeõlletootja, õlut on tehtud Valgejõe veinivillas, oma õlletehas on ka Raasikul. Miks mitte teha näituse mahavõtmisel väiketootja päev, kus räägitakse, kuidas käib õlletootmine tänapäeval.“
