Kolga matemaatikaõpetajale JAANA LAANPERELE meeldib ülesandeid lahendada

2485
JAANA LAANPERE: „Ükski kursus ega juhendamine riigieksamit ei tee, õpilane peab ise vaeva nägema, õpetaja saab suunata.“

Kuusalu valla aasta õpetaja preemia saanud JAANA LAANPERE õpilaste matemaatika riigieksami raskema variandi keskmine punktisumma oli riigi kõrgeim – 88.

Kui   oktoobris  kajastasime   kevadiste riigieksamite tulemusi ja nende põhjal ajakirjanduses koostatud edetabeleid koolide kohta, soovitas Kuusalu keskkooli direktor Vello Sats, et Sõnumitooja võiks Kolga kooli õpetajalt Jaana Laanperelt küsida, kuidas ta paneb oma õpilased nii hästi matemaatikat oskama.
Kolga kooli 12. klassi lõpetas kevadel 10 õpilast, pooled neist sooritasid matemaatika laiema ehk raskema eksami, teised tegid lihtsama variandi. Laiema matemaatika punktisummad olid nii kõrged, et Kolga kool jõudis selle õppeaine tulemuste edetabelis esikohale. Ka laia ja kitsa matemaatika tulemuste kokkuliitmisel jäi Kolga kool edetabeli tippu – 8. kohale 72,3 punktiga.
Eelkõige tänu sellele tulemusele pälvis Kolga kooli matemaatika õpetaja Jaana Laanpere Kuusalu valla esimese aasta õpetaja preemia 320 eurot. See anti üle Kuusalu valla tänupeol jaanuari teisel laupäeval.
Jaana Laanpere tõdeb Sõnumitoojale, et paljud on temalt küsinud, mismoodi õpetab, et riigieksami tulemused kujunesid väga heaks.
„Vastan, et sõltub klassist. Möödunud kevadel keskkooli lõpetanud klassi koosseisus olid tugevad õpilased. Nad olid motiveeritud,“ lausub ta.
Kohe sügisel hakkas õpetaja Jaana Laanpere jagama abiturientidele matemaatika kordamisüles­anded, mis tuli ära lahendada nädala jooksul. Esmakordselt pidid kõik nad sooritama kohustusliku matemaatika riigieksami. „Korraga andsin paarkümmend ülesannet koos valikvastustega, pooled õpilastest jätsid esialgu ülesanded tegemata. Siis hakkasin lahenduskäike ise juurde kirjutama, suunasin, tuletasin meelde. Mõni tõi lahendused tagasi igal nädalal, mõni paari-kolme nädala tagant kolm komplekti korraga. Teinekord kulus kogu päev nende parandamiseks. Aga kordamine on vajalik, et teadmised kinnistuksid, eksamil tuleksid kergelt meelde. Tulemused hakkasid minema järjest paremaks. Osadel õpilastel tekkis hasart, kas saavad ülesannetega hakkama.“
Esialgu õpetaja hindeid ei pannud, peaeesmärk oli tuletada meelde   varem   õpitu,   hindama   hakkas kordamisülesandeid kevadel. Üles­andeid leidis varasematest riigieksamitest, on olemas ka ülesannete kogusid.
Ta nendib, et loomulikult oli see õpetajale lisakohustus, aga riigieksamiks valmistumine on õpetaja töö: „Öeldakse küll, et kolme aastaga tuleb programm ära õpetada, eksam on teadmiste kontroll, aga paratamatult ei jää noortele kõik kohe meelde, tuleb üle korrata.“
Kuna  Kolga  koolis  oli  abituurium väike, õpetas Jaana Laanpere laia ja kitsast matemaatikat koos ühes tunnis. See oli tema sõnul palju intensiivsem töö tunni ajal ja ka selle ettevalmistamisel.
Kolgas nüüd põhikool
Käesolevast õppeaastast ei ole Kolga koolis gümnaasiumiosa õpilasi. See muutis Jaana Laanpere tööd, teist aastat annab ta ka füüsikatunde, 8. ja 9. klassi õpilaste jaoks ei ole vaja tänu sellele füüsikaõpetajat kaugemalt kutsuda.
Jaana Laanpere tõdeb, et gümnaasiumi ärajäämisega on töökoormus vähenenud, ta on üle aastate nüüd ka klassijuhataja – 6. klassile.
Samas lubab ta, et kevadel lahendab ise kindlasti gümnaasiumi matemaatikaeksamite ülesanded läbi – põnev on ja tekib hasart. „Mulle meeldib ülesandeid lahendada, mõtlemine on mõnus, see treenib. Õpetaja kvalifikatsiooni seisukohast on keskkoolile matemaatikat õpetada parem, saab rohkem mõttetööd, arutleda,“ märgib õpetaja.
„Mõnes mõttes on kahju, et Kolgas pole keskkooli. Aga kui õpilasi on vähe, siis ei suuda pakkuda selliseid valikuid, nagu saab võimaldada suures koolis. Ei oska öelda, kumb on õige, kas suures koolis gümnaasiumihariduse omandamine või väikeses. Hea on õppida seal, kus õpetajal on sinu jaoks aega. Ma ilmselt ei oleks suutnud 30 õpilasega klassis õpetada matemaatika eksamiks samamoodi, nagu tegin Kolgas. Suuremas klassis on aga õpilaste omavaheline konkurents tugevam. Nõrgematel õpilastel on jälle väikeses klassis parem, nendega tegeletakse rohkem. Majanduslikus mõttes on väikest kooli kindlasti raske üleval pidada.“
Seda, kui palju tuli tal nädalas tunde anda keskkooli ajal ja kui palju nüüd on vähem, ei oskagi Jaana Laanpere esimese hetkega öelda: „Olen kogu aeg harjunud, et on ülekoormus, sest kui on vaja, pead olude sunnil rohkem tööd tegema.“
Oma maja ehitus
Jaana Laanpere on saarlane, pärit Kuressaarest, 1984. aastal lõpetas Kuressaare keskkooli matemaatika-füüsika klassi ning läks matemaatika õpetajaks õppima Tallinna Pedagoogilisse Ülikooli. Kuna abikaasa Mart Laanpere, kellega tutvus tudengipõlves, hakkas laulmas käima Kolga kooris, kutsus tookordne koolidirektor Enn Siim neid Kolka tööle ning andis perele korteri. Jaana Laanperest sai Kolga kooli õpetaja 1989. aastal., aasta hiljem jäi neljaks aastaks lastega koju. Kui Mart Laanpere asus Kolga kooli direktori kohale, läks tema tööle Kuusalu keskkooli. Kolga koolis õpetab taas 2000. aastast.
Laanperede vanemad lapsed Taavi, Liina ja Jaak elavad juba omaette, vanematega koos on Joonas, kes õpib Kolgas 9. klassis.
Viimased viis aastat elab Jaana Laanpere Soorinna külas Soone talus. Elumaja ehitas nende pere ise alates vundamendist kuni katuseni, selleks kulus kaks aastat.
„Olen lihvinud, pahteldanud, värvinud. Mardi klassivend käis töid üle vaatamas, vahel oli vaja ka midagi ümber teha. Kui sarikaid püsti ajasime või katuseroove naelutasime, olin ka mina koos teistega. Nii kange tahtmine oli oma kodu teha, kõik nädalavahetused ja puhkepäevad kulusid sinna. Maal on hästi mõnus elada. Kuresaares elades arvasin, et aiatöö mulle ei meeldi. Aga kui Kolgas saime endale aiamaa, hakkasin seal nokitsemist väga nautima. Nüüd omaette aias on veel toredam.“
Küsimusele, kas õpetaja amet oli õige valik, vastab Jaana Laanpere, et mitte alati ei ole ta selles kindel: „Mind painab vastutus – kui õpilasel ei lähe hästi, siis mõtlen, kuidas mina saan aidata, kas peaks ehk kuidagi teisiti, äkki keegi teine oskab paremini õpetada. See kahtlemine läheb üle. Piisab väikesest asjast, näiteks kui selgitad mitu korda ja näed emotsiooni, kui õpilane saab aru. Või kui vaatad, kuidas lapsed intensiivselt mõtlevad. Teinekord pakuvad nõrgema õpilase edusammud rohkemgi rõõmu. Noore õpetajana imestasin, kuidas mõni kohe kuidagi aru ei saa. Nüüd oskan laskuda õpilasega samale tasemele, tean juba ette, mis valmistab kõige suuremaid raskusi ja milliseid vigu tehakse.“