
Tänavusel muuseumiööl „Öös on pidu“ käisid Kolga muuseumis kokku 214 külastajat.
Kolga muuseum pani laupäeval, 19. mail toimunud üle-eestilise muuseumiöö „Öös on pidu“ omapoolseks pealkirjaks „See oli päise päeva aal pilla-palla pillerkaar!“. Arhiivist toodi rahva ette Stebocki krahviperekonna suur serviisikogu – kuulsa firma Villeroy ja Boch valged sibulasinise merekarbimustriga lõunasööginõud ning ka kohviserviis. Nõud on toodetud 19. sajandi lõpus, sarnase mustriga serviisi valmistab Villeroy ja Boch tänapäevani.
Kolga muuseumis on Stenbockide toidnõude rikkalik kogu: liuad, supitirinad, mitmes suuruses taldrikud, vaagnad ja kausid ning kohviserviis. Omal ajal olid mõisaperel toidunõud 30 inimesele, nüüd on kõige rohkem alles suuri praetaldrikuid – 24.
Kolga mõisa Eesti riigilt tagasi saanud krahv Jarl Stenbockil õnnestus Stenbockide osad nõud tuua ära Viimsi muuseumist. Kolga oli viimased kümmekond aastat enne Eest taasiseseisvumist Kirovi kolhoosi osakond ja paljud mõisast jäänud esemed leidsid tee Viimsisse, kolhoosi keskuses asunud muuseumi.
Ehkki Kolga mõis on müüdud uuele omanikule, andis Jarl Stenbock kogu serviisi Kolga muuseumi deposiidile. Mõned nõud on püsiekspositsioonis, suurem osa seisnud arhiivis. Kolga muuseumi juhataja Ulvi Meier rääkis, et esimese maailmasõja ajal pidid Stenbockid Kolgast mõneks ajaks lahkuma, kui nad tagasi jõudsid, oli mõis rüüstatud ja paljud nõud kadunud, laatadelt osteti samasuguseid asemele.
Muuseumiöö puhul eksponeeriti lõunaserviisi Kolga muuseumi krahvi- ehk Stenobcki toas pikal laual ja kohviserviisi väikesel ümmargusel laual. Nõud jäävad kuni juuni keskpaigani muuseumikülastajatele uudistamiseks. Stenbocki toas on perekonnalt saadud maalid ja mööbel. Muuseumiöö puhul pandi tuppa ka uhke küünlalühter, mis seni seisis arhiivis.
Muuseumiöö raames pidas Ulvi Meier krahvide toidulauast loengu „Mõisatoodangu teekond härraste söögilauale“. Mõisal oli õuna- ja kirsipuuaed, köögiviljapeenrad, kasvuhooned, kalatiigid, laudad ja tallid, viina- ja õlleköök, käidi jahil. Olid ka suured säilituskeldrid, mille tarbeks murti talvel jääd.
Suur mõisaköök asus peahoone allkorrusel. 19. sajandi lõpust on säilinud köögitüdruk Juuli Jahiloo mälestused, kuidas saksad sõid neli korda päevas – kell 9, 13, 17 ja 20. Hommikul joodi teed ja õhtul kohvi. Palju söödi metsloomaliha, apelsine ja sidruneid toodi välismaalt, viinamarju ja meloneid saadi oma kasvuhoonest.
Köögitüdruk Elli Ojaväli-Piirberg Leedikõrve külast on kirjeldanud krahviproua pahandamist, kui serveeriti seapraadi tangupudruga ja puder ei olnud jõudnud pehmeks haududa. Kokk kutsuti üles ning krahviproua viskas teda pudruga.
Huvitav materjal on keisrinna Katariina II külaskäigust Kolga mõisa 24. juunil 1764. aastal. Ringsõit algas 20. juunil Peterburist ja kestis kuu aega. Kõikidesse paikadesse saadeti pikk nimekiri toiduainetest, mida tuli selleks puhuks varuda.
Ulvi Meier tutvustas keisrinna külaskäiguga samal ajal mõisades kasutuses olnud toiduretsepte. Need on kirjas krahv Stackelbergi majapidajanna Kajsa Wargi kokaraamatus „Noorte perenaiste majapidamise abiline“, mis ilmus aastal 1755, sellest on palju rootsikeelseid kordustrükke. Eestikeelne „Köki ja Kokka Ramat“ anti välja 1781. Raamatus õpetatakse valmistama kanu või tibusid punase kastmega, täidetud härjakeelt, vardas praetud haugi, vasika- ja mandlitarretist ning palju muud.
Kolga muuseumi püsiekspositsioonis saab vaadata mõisa köögis olnud meelespead „Ära unusta osta“ – toiduainete nimekiri, kui midagi sai otsa, tuli see kohe meelespeas ära märgistada.
Muuseumiööl olid Kolgas ka traditsioonilised ekskursioonid mõisa peahoonesse, kus tutvustati mõisa saale ja räägiti kummituslugusid.