
Leesi kunagise koolijuhataja tütar SILVA PALUVITS annetas Kolga muuseumile oma alleshoitud kleidid ja koolivormid.
Kolga muuseum avas 14. märtsil näituse, mis tutvustab 1955. aastal sündinud tütarlapse kasutuses olnud esemeid, valdavalt asju 1960-1970ndatest aastatest. Neid saab näha tänu sellele, et Leesi kooli viimane juhataja Milda Melanie Samm säilitas oma tütre riideid, mänguasju ja koolitarbeid.
Tütar Silva Paluvits: „Ema elas Leesi koolimajas 45 aastat. Ta oli vaese aja inimene ja väga kokkuhoidlik, kerge südamega midagi ära ei visanud, sest kõike võis elus vaja minna. Minu lapseaja kleidikesi hoidis ta alles mõttega, et kui sünnib tütretütar, sobiksid rõivad ehk talle kanda. Kuid mul on pojad ja pojapojad, kleidid jäid kohvritesse.“
Ka Silva Paluvits ei raatsinud hoolega hoitud asju ära visata ja pakkus neid Eesti Rahva Muuseumile. Sealt lubati tulla käesoleva aasta alguses vaatama, ent ei tuldud. Siis juhtus Silva Paluvits Simititsa pärimusühingu juhatuse koosolekul juttu ajama Kolga muuseumi juhataja Ulvi Meieriga, kõneles talle oma vanadest asjadest ja juhataja pakkus, et võiks need tuua Kolka, teeks näituse. Nüüdseks on uuesti ühendust võetud ka Eesti Rahva Muuseumist.
„Osa neist vanadest kleitidest on õmmelnud mu tädi Leida Vaide oma tütrele Marele, kes oli minust vanem. Kui Marele jäid riided väikeseks, anti mulle. Minu kasvades tegi ema kleite pikemaks, et saaksin kauem kanda,“ jutustab Silva Paluvits.
Ta skaneeris perealbumitest oma lapsepõlvefotosid ja saatis digipildid samuti Kolga muuseumile. Kleidid on näitusel nummerdatud. Fotode ja kommentaaridega kaustast saab numbrite järgi uurida, kuidas mäletab ühe või teise kleidi saamislugu ja pildistamishetke. Lisaks riietele on näitusel muid ta lapsepõlveaegseid asju, koolivihikuid ja päevik, joonistusi ja salmikuid, Vana-Tooma öölamp, äratuskell, palju muud.
Omapärane lugu on seotud heledate kontsakingadega, mis saadetud Saksamaalt. Silva Paluvits leidis 1970. aasta augustis Leesi koolimaja lähedalt rannast kivide vahelt pudeliposti. Pudelisse pandud kaardile oli kirjutanud sakslane Herbert Fellmann, et soovib teada, kas post jõudis Soome või Eesti randa. Vanahärra Herbert koos abikaasa Gertrudiga viibisid Balti mere kruiisil ja viskasid pudeli Soome lahte teel Helsingist Leningradi.
„Olin nendega kirjavahetuses kuni Herberti surmani 1975. aastal. Nad olid väga soojad ja sõbralikud inimesed. Pühadeks saatsime üksteisele pakikesi, Saksa DVst sain kingiks healõhnalisi seepe, maiustusi, muid pisiasju. Sageli olid pakid kusagil avatud ja neist asju kaduma läinud, sobramise jälgi polnud isegi kõrvaldatud. Kui hakkasin 11. klassi lõpetama, palusin lõpukingi. Aga jalanumbri ütlesin valesti, ei teadnud, et Saksamaal on teised numbrid. Kingad jõudsid kohale, kuid olid mulle väiksed. Andsin täditütrele, kes tagastas pärast vähest kandmist,“ kirjeldab Silva Paluvits. Kui ta 1990ndate aastate alguses sattus Saksamaale Dresdeni kanti, viis Herberti hauale lillekimbu.
Et näitus „Täiesti tavaline lapsepõlv“ mõjuks võimalikult ajastutruult, on Ulvi Meier lisanud enda kodust toodud või muuseumile antud asju – seinavaiba, linikuid ja serviisi, vana koolitahvli ja -pingi, tolle aja plakateid koolidest.

Palju elevust on tekitanud ka teises ruumis vitriinis eksponeeritud pabernukud ning Polümeeri vahtkummist mänguasjad. Mõnigi muuseumikülastaja on kahetsusega tõdenud, et temal on kunagised pabernukud ammu kadunud või ära visatud.
Silva Paluvits: „Pabernukkudega mängimine tähendas meile peamiselt nukkude ja nende riiete joonistamist. Näitusele andsin rohkem trükistest välja lõigatud pabernukke koos rõivastega. Kuid on ka nii enda kui sõbrannade joonistatud nukukesi, mida plikapõlves omavahel vahetasime või üksteisele kinkisime.“
Ta kiidab, et näitus läks hinge ja avamine oli südantliigutav: „Viisin ühe kohvri- ja paar kastitäit asju, et need oleksid muuseumis hoiul, ega kujutanud ette, et mu vanavara pakub teistele huvi. Minu täiesti tavaline lapsepõlv on väga kenasti eksponeeritud.“
Muuseumi juhataja Ulvi Meier kutsub näitust vaatama: „Vanematele inimestele pakub see võimalust minna tagasi oma lapsepõlveaega, nooremad on huvitatud tolleaegsetest koolivormidest ja -vahenditest.“