Kol­ga muu­seu­mi näi­tus „Täies­ti ta­va­li­ne lap­se­põlv“

1937
SIL­VA PA­LU­VITS Kol­ga muu­seu­mis näi­tu­se ava­mis­päe­val oma teis­meea lem­mikk­lei­di juu­res – sel­le lil­la­ka kunst­sii­dist klei­di sai ta um­bes 15aas­ta­se­na. Foto Katrin Vaaks

Lee­si ku­na­gi­se koo­li­ju­ha­ta­ja tü­tar SIL­VA PA­LU­VITS an­ne­tas Kol­ga muu­seu­mi­le oma al­les­hoi­tud klei­did ja koo­li­vor­mid.

Kol­ga muu­seum avas 14. märt­sil näi­tu­se, mis tut­vus­tab 1955. aas­tal sün­di­nud tü­tar­lap­se ka­su­tu­ses ol­nud ese­meid, val­da­valt as­ju 1960-1970nda­test aas­ta­test. Neid saab nä­ha tä­nu sel­le­le, et Lee­si koo­li vii­ma­ne ju­ha­ta­ja Mil­da Me­la­nie Samm säi­li­tas oma tüt­re rii­deid, män­guas­ju ja koo­li­tar­beid.

Tü­tar Sil­va Pa­lu­vits: „Ema elas Lee­si koo­li­ma­jas 45 aas­tat. Ta oli vae­se aja ini­me­ne ja vä­ga kok­ku­hoid­lik, ker­ge sü­da­me­ga mi­da­gi ära ei vi­sa­nud, sest kõi­ke võis elus va­ja min­na. Mi­nu lap­sea­ja klei­di­ke­si hoi­dis ta al­les mõt­te­ga, et kui sün­nib tüt­re­tü­tar, so­bik­sid rõi­vad ehk tal­le kan­da. Kuid mul on po­jad ja po­ja­po­jad, klei­did jäid kohv­ri­tes­se.“

Ka Sil­va Pa­lu­vits ei raat­si­nud hoo­le­ga hoi­tud as­ju ära vi­sa­ta ja pak­kus neid Ees­ti Rah­va Muu­seu­mi­le. Sealt lu­ba­ti tul­la käe­so­le­va aas­ta al­gu­ses vaa­ta­ma, ent ei tul­dud. Siis juh­tus Sil­va Pa­lu­vits Si­mi­tit­sa pä­ri­mu­sü­hin­gu ju­ha­tu­se koo­so­le­kul jut­tu aja­ma Kol­ga muu­seu­mi ju­ha­ta­ja Ul­vi Meie­ri­ga, kõ­ne­les tal­le oma va­na­dest as­ja­dest ja ju­ha­ta­ja pak­kus, et võiks need tuua Kol­ka, teeks näi­tu­se. Nüüd­seks on uues­ti ühen­dust võe­tud ka Ees­ti Rah­va Muu­seu­mist.

„Osa neist va­na­dest klei­ti­dest on õm­mel­nud mu tä­di Lei­da Vai­de oma tüt­re­le Ma­re­le, kes oli mi­nust va­nem. Kui Ma­re­le jäid rii­ded väike­seks, an­ti mul­le. Mi­nu kas­va­des te­gi ema klei­te pi­ke­maks, et saak­sin kauem kan­da,“ ju­tus­tab Sil­va Pa­lu­vits.

Ta ska­nee­ris pe­real­bu­mi­test oma lap­se­põl­ve­fo­to­sid ja saa­tis di­gi­pil­did sa­mu­ti Kol­ga muu­seu­mi­le. Klei­did on näi­tu­sel num­mer­da­tud. Fo­to­de ja kom­men­taa­ri­de­ga kaus­tast saab numb­ri­te jär­gi uu­ri­da, kui­das mä­le­tab ühe või tei­se klei­di saa­mis­lu­gu ja pil­dis­ta­mis­het­ke. Li­saks riie­te­le on näi­tu­sel muid ta lap­se­põl­veaeg­seid as­ju, koo­li­vi­hi­kuid ja päe­vik, joo­nis­tu­si ja sal­mi­kuid, Va­na-Too­ma öö­lamp, ära­tus­kell, pal­ju muud.

Oma­pä­ra­ne lu­gu on seo­tud he­le­da­te kont­sa­kin­ga­de­ga, mis saa­de­tud Sak­sa­maalt. Sil­va Pa­lu­vits lei­dis 1970. aas­ta au­gus­tis Lee­si koo­li­ma­ja lä­he­dalt ran­nast ki­vi­de va­helt pu­de­li­pos­ti. Pu­de­lis­se pan­dud kaar­dile oli kirjutanud saks­la­ne Her­bert Fell­mann, et soovib tea­da, kas post jõu­dis Soo­me või Ees­ti ran­da. Va­na­här­ra Her­bert koos abi­kaa­sa Gert­ru­di­ga vii­bi­sid Bal­ti me­re kruii­sil ja vis­ka­sid pu­de­li Soo­me lah­te teel Hel­sin­gist Le­ning­ra­di.

„Olin nen­de­ga kir­ja­va­he­tu­ses ku­ni Her­ber­ti sur­ma­ni 1975. aas­tal. Nad olid vä­ga soo­jad ja sõb­ra­li­kud ini­me­sed. Pü­ha­deks saat­si­me üks­tei­se­le pa­ki­ke­si, Sak­sa DVst sain kin­giks hea­lõh­na­li­si see­pe, maius­tu­si, muid pi­sias­ju. Sa­ge­li olid pa­kid ku­sa­gil ava­tud ja neist as­ju ka­du­ma läi­nud, sob­ra­mi­se jäl­gi pol­nud ise­gi kõr­val­da­tud. Kui hak­ka­sin 11. klas­si lõ­pe­ta­ma, pa­lu­sin lõ­pu­kin­gi. Aga ja­la­numb­ri üt­le­sin va­les­ti, ei tead­nud, et Sak­sa­maal on tei­sed numb­rid. Kin­gad jõud­sid ko­ha­le, kuid olid mul­le väik­sed. And­sin tä­di­tüt­re­le, kes ta­gas­tas pä­rast vä­hest kand­mist,“ kir­jel­dab Sil­va Pa­lu­vits. Kui ta 1990nda­te aas­ta­te al­gu­ses sat­tus Sak­sa­maa­le Dres­de­ni kan­ti, viis Her­ber­ti haua­le lil­le­kim­bu.

Et näi­tus „Täies­ti ta­va­li­ne lap­se­põlv“ mõ­juks või­ma­li­kult ajas­tut­ruult, on Ul­vi Meier li­sa­nud en­da ko­dust too­dud või muu­seu­mi­le an­tud as­ju – sei­na­vai­ba, li­ni­kuid ja ser­vii­si, va­na koo­li­tahv­li ja -pin­gi, tol­le aja pla­ka­teid koo­li­dest.

Tü­tar SIL­VA ja ema MIL­DA ME­LA­NIE SAMM on pil­dis­ta­tud 1960. aastal Tal­lin­nas Mu­su­mäel. Ka sel­le klei­di an­dis SIL­VA PA­LU­VITS Kol­ga muu­seu­mi­le.
Tü­tar SIL­VA ja ema MIL­DA ME­LA­NIE SAMM on pil­dis­ta­tud 1960. aastal Tal­lin­nas Mu­su­mäel. Ka sel­le klei­di an­dis SIL­VA PA­LU­VITS Kol­ga muu­seu­mi­le.

Pal­ju ele­vust on te­ki­ta­nud ka tei­ses ruu­mis vit­rii­nis eks­po­nee­ri­tud pa­ber­nu­kud ning Po­lü­mee­ri vaht­kum­mist män­guas­jad. Mõ­ni­gi muu­seu­mi­kü­las­ta­ja on ka­het­su­se­ga tõ­de­nud, et te­mal on ku­na­gi­sed pa­ber­nu­kud am­mu ka­du­nud või ära vi­sa­tud.

Sil­va Pa­lu­vits: „Pa­ber­nuk­ku­de­ga män­gi­mi­ne tä­hen­das mei­le pea­mi­selt nuk­ku­de ja nen­de riie­te joo­nis­ta­mist. Näi­tu­se­le and­sin roh­kem trü­kis­test väl­ja lõi­ga­tud pa­ber­nuk­ke koos rõi­vas­te­ga. Kuid on ka nii en­da kui sõb­ran­na­de joo­nis­ta­tud nu­ku­ke­si, mi­da pli­ka­põl­ves oma­va­hel va­he­ta­si­me või üks­tei­se­le kin­ki­si­me.“
Ta kii­dab, et näi­tus läks hin­ge ja ava­mi­ne oli sü­dant­lii­gu­tav: „Vii­sin ühe kohv­ri- ja paar kas­ti­täit as­ju, et need olek­sid muu­seu­mis hoiul, ega ku­ju­ta­nud et­te, et mu va­na­va­ra pa­kub teis­te­le hu­vi. Mi­nu täies­ti ta­va­li­ne lap­se­põlv on vä­ga ke­nas­ti eks­po­nee­ri­tud.“

Muu­seu­mi ju­ha­ta­ja Ul­vi Meier kut­sub näi­tust vaa­ta­ma: „Va­ne­ma­te­le ini­mes­te­le pa­kub see või­ma­lust min­na ta­ga­si oma lap­se­põl­veae­ga, noo­re­mad on hu­vi­ta­tud tol­leaeg­se­test koo­li­vor­mi­dest ja -va­hen­di­test.“

Eelmine artikkelKehra Snaipersi hokiklubi sai 20
Järgmine artikkelHa­ra sa­dam osa­leb ava­tud ka­la­sa­da­ma­te päe­val