Kol­ga K.U.B.U. teat­ri la­vas­tus „Uus raa­dio“ rää­gib noo­re õpe­ta­ja elust

745
Kolm näit­le­jat on kor­ra­ga pub­li­ku ees la­vas­tu­se lõ­pus: MA­DIS KU­BU, LAU­RA PÜR­JE­MA ja UL­VI MEIER. Olu­li­ne roll on tü­kis ka män­gu­ka­ru­del.

Au­tor ja peao­sa­täit­ja on Kol­ga koo­li loo­du­sai­ne­te õpe­ta­ja LAU­RA PÜR­JE­MA.

Kol­ga mõi­sa va­lit­se­ja­ma­ja saal, mis ma­hu­tab 40 vaa­ta­jat, oli ka­hel vii­ma­sel nä­da­lal muu­de­tud teat­ri­saa­liks – ko­ha­lik K.U.B.U. tea­ter män­gis seal nel­jal kor­ral al­gu­pä­rast teat­ri­tük­ki „Uus raa­dio“. Näi­den­di au­tor on Kol­ga õpe­ta­ja, koo­li pe­da­goo­gi­de teat­rit­ru­pi T.Õ.N.N. näit­le­ja Lau­ra Pür­je­ma, kes teeb la­vas­tu­ses kand­va rol­li ning on päl­vi­nud jõu­li­se ja jul­ge män­gu­ga pub­li­ku imet­lu­se.

La­vas­tas Ju­han Ku­bu. Män­gi­vad veel Kol­ga muu­seu­mi ju­ha­ta­ja Ul­vi Meier, kes on va­ne­ma kol­lee­gi rol­lis, ja Ma­dis Ku­bu, kes on Ju­han Ku­bu teat­ri­tru­pi­ga tei­nud kaa­sa ka va­rem.
K.U.B.U. tea­ter on va­ra­se­ma­tel aas­ta­tel kand­nud ni­me Pa­ju Tea­ter – mit­mel su­vel teh­ti teat­rit Hirv­li kü­las Pa­ju ta­lu re­he­hoo­nes. Veel va­rem on män­gi­tud Kol­ga Ko­ha­li­kud Emig­ran­did ni­me all. Har­ras­tus­näit­le­jad on tru­pis va­he­tu­nud, kaa­sa­tak­se Kol­ga ja ümb­rus­kon­na kü­la­de ini­me­si. Uue tü­ki­ga tul­lak­se Ju­han Ku­bu sõ­nul väl­ja siis, kui on soov rah­va­le mi­da­gi öel­da.

La­vas­tu­se „Uus raa­dio“ ajen­diks ni­me­tab ta tõ­sias­ja, et kõrg­ha­ri­du­se­ga nai­sõ­pe­ta­jaid on maal sa­ge­li ras­ke lei­da so­bi­vat elu­kaas­last. Näi­dend rää­gib sel­lest hu­moo­ri­kas võt­mes.
Au­tor Lau­ra Pür­je­ma üt­les, et on aas­taid kir­ju­ta­nud en­da lõ­buks luu­le­tu­si ja muud­ki hin­gelt ära, aval­da­nud se­ni po­le. Pool­teist aas­tat ta­ga­si käis Kol­ga koo­lis kir­ja­nik Mi­ka Ke­rä­nen, kes viis lä­bi loov­kir­ju­ta­mi­se tun­ni. Kõi­gi­le an­ti sa­ma tee­ma, kir­ju­ta­tu tu­li teis­te­le et­te lu­ge­da. Sel­lest ajast hak­kas Kol­ga õpi­las­te näi­te­rin­gi Ko­hal-oli­jad ja õpe­ta­ja­te teat­rit­ru­pi T.Õ.N.N. la­vas­ta­ja, ees­ti kee­le ja kir­jan­du­se õpe­ta­ja Ter­je Va­rul är­gi­ta­ma, et kir­ju­taks mõ­ne näi­den­di.

„Uus raa­dio“ on Lau­ra Pür­je­ma kol­mas näi­dend, mis jõud­nud la­vas­tu­se­ni. Näi­den­di­ga „Kes?“ ja „tmt ehk tu­jud mit­te tun­ded” osa­le­sid Ko­hal-oli­jad eel­mi­sel aas­tal edu­kalt koo­li­teat­ri­te fes­ti­va­li­del. Näi­dend „Kes?“ päl­vis mul­lu sü­gi­sel ni­me all „Võõ­ran­du­mi­ne“ Ees­ti Teat­ri Agen­tuu­ri 2018. aas­ta las­te- ja noor­te­näi­den­di­te võist­lu­sel erip­ree­mia.

Hil­ju­ti val­mis nel­jas näi­dend, mis on taas noor­te­tee­ma­li­ne, kir­ju­ta­tud Aeg­vii­du koo­li näi­te­rin­gi ju­hen­da­ja Ma­rian Rüt­ma­ni tel­li­mu­sel. Lau­ra Pür­je­ma mär­gib, et tal on ka poo­li­kuid näi­den­deid, mis oo­ta­vad lõ­pe­ta­mist.

La­vas­tust „Uus raa­dio“ män­gi­tak­se kor­ra veel – tu­le­val lau­päe­val Keh­ra muu­seu­mis, re­no­vee­ri­tud raud­tee­jaa­mas. See­jä­rel sõi­dab Ma­dis Ku­bu mõ­neks ajaks Ees­tist ära.

LAU­RA PÜR­JE­MA on pä­rit Aeg­vii­dust, õp­pi­nud Keh­ras
Lau­ra Pür­je­ma on õpe­ta­nud Kol­ga koo­lis loo­du­sai­neid 2013. aas­tast. En­ne se­da töö­tas pe­da­goo­gi­na Kih­nus. Ta on pä­rit Aeg­vii­dust, kesk­koo­li lõ­pe­tas Keh­ras.

Ta ju­tus­tab, et lap­se­na te­gi kaa­sa Aeg­vii­du koo­li näi­te­rin­gis, Keh­ra koo­lis ja ka hil­jem näit­le­mi­se­ga ei te­ge­le­nud. Har­ras­tus­näit­le­ja­na hak­kas män­gi­ma õpe­ta­ja­te tru­pis T.Õ.N.N. Näit­le­mi­ne ja kir­ju­ta­mi­ne on te­ma vii­ma­se aja suur ho­bi.

„„Uus raa­dio“ eten­dus­te ta­ga­si­si­de on ol­nud po­si­tiiv­ne ja pub­lik toe­tav. See, et olen peaae­gu ko­gu aja la­val, po­le kur­nav, part­ne­rid on vä­ga häs­ti toe­ta­nud,“ kom­men­tee­rib näi­den­di au­tor ja li­sab, et te­ma jaoks po­le va­het, kas män­gib en­da või kel­le­gi tei­se  kir­ju­ta­tud tü­kis.
„Kui näi­dend on val­mis, siis elab ta ju­ba oma elu. Proo­vi­de käi­gus tekst täie­nes ja muu­tus, aru­ta­si­me koos. Võib öel­da, et la­vas­tus on tii­mi­töö.“

Näit­le­jad kii­da­vad hu­moo­ri­kat teks­ti 
Ul­vi Meie­ri näit­le­ja­de­büüt oli kuus aas­tat ta­ga­si, kui Hirv­li kü­las Pa­ju Teat­ris män­gi­ti „Meie elu 4:3“. Ta tõ­deb, oli­gi mõel­nud, et võiks taas mõ­nes la­vas­tu­ses osa­le­da.

„Ela­me Ju­han Ku­buga sa­mas ma­jas. Kui tä­na­vu va­ra­ke­va­del Ju­han kut­sus, et teeks jäl­le teat­rit, olin ko­he nõus. Näit­le­mi­ne on mu jaoks ene­seü­le­tus, aga sa­mas an­nab hea tun­de, et saan hak­ka­ma, ning või­ma­lu­se ar­gi­ru­tii­nist väl­ja tul­la,“ sõ­nab ta.

„Me näi­te­ju­hi Ju­han Ku­bu la­vas­tu­sed po­le vaa­ta­ja­le ker­ged. See on taot­lus­lik, ta soov on pan­na vaa­ta­jaid mõt­le­ma. Sel­li­seks, na­gu pub­lik nä­gi, ku­ju­nes „Uus raa­dio“ proo­vi­de käi­gus. Esial­gu oli plaa­nis män­gi­da nel­ja näit­le­ja­ga, lõ­puks hak­kas Lau­ra Pür­je­ma män­gi­ma kak­si­ko­sa. Ta on vä­ga an­de­kas, teeb suu­re­pä­ra­selt mõ­le­mad rol­lid.“

Ul­vi Meier mär­gib, et sel ajal, kui ta koo­lis õp­pis, olid õpe­ta­jad ran­ged, print­si­piaal­sed, tõ­si­sed. Kui lu­ges esi­mest kor­da „Uus raa­dio“ teks­ti, nae­ris südamest ja imes­tas, et noor ini­me­ne suu­dab se­da­si kir­ju­ta­da ning et õpe­ta­jad te­gut­se­vad ja rää­gi­vad näi­den­dis, na­gu täies­ti ta­va­li­sed ini­me­sed.

Ka Ma­dis Ku­bu tun­nus­tab, et au­to­ril on suu­re­pä­ra­ne huu­mo­ri­meel: „Eel­kõi­ge oli proo­vi­des ja ka eten­dus­tes lõ­bus, kui­gi lu­gu on ju traa­gi­li­ne. Lau­ra Pür­je­ma on pee­ne huu­mo­ri­ga, te­ma tekst on vä­ga hea alg­ma­ter­jal, mis täie­nes proo­vi­de käi­gus, li­sa­tud on ka tei­si teks­te.“

Head näit­le­jad ja teat­ri­le so­biv koht
Kuu­sa­lu­rah­va Teat­ri näit­le­ja ja mä­nedžer Enn Kirs­man: „Mul­le meel­dis eten­dus vä­ga. Kui­gi me­he­na jäid mul­le eten­du­ses la­ha­tud nais­te maail­ma tee­mad pi­sut võõ­raks, ei se­ga­nud see üld­se näit­le­ja­te suu­re­pä­rast män­gu nau­ti­mast. Mil­li­sed pil­gud, kand­vad pau­sid, suu­re­pä­ra­ne part­ne­ri­tun­ne­tus! Ka esi­ne­mis­koht Kol­ga mõi­sa va­lit­se­ja­ma­jas oli häs­ti va­li­tud. Soo­vin K.U.B.U. teat­ri­le pik­ka iga, kõr­get len­du ja roh­kear­vu­list pub­li­kut.“

Vi­ha­soo las­teaia-alg­koo­li õpe­ta­ja Lüü­ri Kor­man kii­dab sa­mu­ti la­vas­tust: „Oli ära­tund­mist, ala­ti po­le elu küll nii ut­ree­ri­tud, kuid la­vas­tus on teh­tud se­da­si, et need, kes oma­vad õpe­ta­ja tööst stam­par­va­must, hak­kak­sid mõt­le­ma. Mind vai­mus­tab, et Lau­ra Pür­je­ma on noo­re ini­me­se­na se­da­võrd mit­me­külg­ne, pro­duk­tiiv­ne ja an­de­kas. Meel­dis, et kül­lalt­ki tõ­si­ne tee­ma tuuak­se väl­ja huu­mo­ri kau­du. Au­tor va­lu­tab sü­dant sel­le üle, kui­das noor õpe­ta­ja leiaks en­da­le vää­ri­li­se elu­kaas­la­se. Mul­le oli vä­ga po­si­tiiv­ne ül­la­tus ka Ul­vi Meier, tean, et ta on va­rem­gi la­vas­tus­tes män­gi­nud, ma ei ol­nud näi­nud. Näit­le­jad män­gi­sid häs­ti loo­mu­li­kult. La­vas­tus on hu­vi­tav, vah­va leid on tuua sis­se män­gu­ka­ru süm­boo­li­ka.“

Keh­ra muu­seu­mi ju­ha­ta­ja, Keh­ra koo­li en­di­ne ees­ti kee­le ja kir­jan­du­se õpe­ta­ja An­ne Oruaas: „Kind­las­ti ta­sub tul­la se­da tük­ki Keh­ras­se vaa­ta­ma, tu­leb vii­ma­ne eten­dus. Ka­jas­ta­tak­se tee­mat, mil­le­ga ma ise po­le kok­ku puu­tu­nud, kuid olen kõr­valt näi­nud. Õpe­ta­jal po­le liht­ne me­he­le saa­da. Sel­lest rää­gi­tak­se tü­kis ot­se ja au­salt, vä­he­ke iroo­ni­li­selt. Kui­gi trupp tu­leb Keh­ras­se, käi­sin vaa­ta­mas Kol­ga va­lit­se­ja­ma­jas, see koht on eri­li­ne ja teat­riks so­biv. Lau­ra Pür­je­ma oli mu õpi­la­ne, koo­li ajal tun­dus, et tal oli eel­du­si tea­dus­tööks ja oli loo­gi­li­ne, et õp­pis kõrg­koo­lis loo­du­sai­neid. Nüüd näi­tab ta end pal­ju loo­min­gu­li­se­mast kül­jest.“

LAU­RA PÜR­JE­MA toimetusele saadetud in­terv­juu iseen­da­ga „Au­top­sium pe­da­go­gi­cumehk val­la­li­sed nai­sed kõl­ba­vad ai­nult õpe­ta­ja­teks.“

Mis asi?
„MÕK – Muu­tu­nud Õpe­ta­ja Kä­sit­lus ehk ini­mest on ühep­laa­ni­li­ne hin­na­ta te­ma ame­ti põh­jal. Sar­na­se saa­tu­se käes vaev­le­vad ka ars­tid ja po­lit­sei­ni­kud. “Ko­he nä­ha, et pe­da­goog.”
See vas­tik eit, kes lap­si kiu­sab, on ik­ka­gi ini­me­ne, kes soo­vib, et ta ära kuu­la­taks. Ja see sa­ma ini­me­ne tun­neb, soo­vib, unis­tab, mä­le­tab, ka­het­seb, igat­seb, ar­mas­tab, vi­has­tab, loo­bub… Nii us­ku­ma­tu kui see ka tun­dub.

Aga me lä­he­me eda­si, hoo­li­ma­ta mi­ne­vi­kus teh­tud va­li­ku­test. Ja as­tu­me püs­ti­päi, kui­gi va­hel on meie klaa­sist ma­jas kee­gi käi­nud rauast saa­bas­te­ga. Mõ­ni­kord ole­me hul­lud ülie­mot­sio­naal­sed ta­va­ko­da­ni­kest nai­sed, saa­tan­lik helk sil­ma­des.“

On see kõik pä­ris?
„Mi­da­gi on pä­ris, aga suu­rem osa on fan­taa­sia, mis on in­nus­tust saa­nud te­ge­lik­ku­sest.“

Ja nüüd?
„Nüüd po­le muud, kui õp­pi­da sel­geks uue raa­dio nu­pud, et kuu­lu­ta­da: „Jah, olen õpe­ta­ja! Aga ma olen pal­ju muud­ki.””

Eelmine artikkelRaasiku vald ootab aasta haridus- ja kultuuritegijate kandidaate
Järgmine artikkelAni­ja val­la noor­soo­töö spet­sia­list on AN­NE­LI KU­NI­MÄ­GI