
Kolgaküla rahvas avas programmi „EV100 igas külas“ raames rahvamaja seinal kruntimisaegse suure külakaardi, järgnes seminar „Kolgaküla 100 talu 100 aastat“.
Kolgaküla Seltsi tegevjuht ja „EV100 igas külas“ Ida-Harju koordinaator Kaisa Linno kirjeldas laupäeva, 27. jaanuari pärastlõunaks rahvamajja kogunenud külaelanikele, kuidas sündis mõte korraldada Eesti Vabariigile sajanda sünnipäeva kingituseks seminar oma küla saja talu sajast viimasest aastast.
„Küla talude lugu on meie lugu,“ lausus ta. „Kui hakkasime arutama, mis meile on oluline, leidsime, et üks tähtsamaid on need majad, mis moodustavad küla. Paljud on ehitatud sada aastat tagasi või veel varem, suurem osa on ümber ehitatud, mõned jäänud ka korda tegemata.“
Kui esialgu tundus, et seminari pealkirja pandud „sada talu“ on liiga ülepakutud arv, siis uurimistöö käigus selgus, et umbes nii palju ongi Kolgakülas kokku talusid-kodusid-suvekodusid.
Esmalt avati laupäeval rahvamaja fuajees Kolgaküla kruntimisaegne kaart – see pärineb 1880ndatest aastatest, lisatud on väljavõte kaardi kirjeldusraamatust aastast 1886.
Katte eemaldasid kaardilt külavanem Mattias Kaljumäe ja küla ühest vanemast talust, Lauri talust, Kaur Idavain. Kaisa Linno ütles, et kaardi olemasolust kuulis ta kohalike juurtega ajaloohuviliselt Sven-Olav Paavelilt, kes kõneles, kuidas leidis Rootsi Riigiarhiivis Stenbocki fondist Kolga mõisa külade kohta koostatud kruntimiskaardid. Sven-Olav Paavel soovitas, et arhiivist võiks tellida koopia Kolgaküla kaardist ja panna see seinale rootsiaegse külakaardi kõrvale.
Uue kaardi juures on seinal „EV100 igas külas“ kingiplaat, kus peal kaardi avamise kuupäev.
Eesti Vabariigi saabuva aastapäeva puhul löödi seejärel külavanemaga šampanjaklaase kokku ning suunduti saali. Seminaril kõneles Kaisa Linno küla ajaloost, Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi tegi ülevaate Kolgaküla talude arhitektuurist.
Lõpuks söödi aastapäevatorti ning näidati slaidiprogrammi – vanu fotosid Kolgaküla majade kohta mitmest varasemast aastakümnest ja kõrvale sügisel-talvel tehtud pilte. Droonifotod telliti Kuusalu filmikroonikult Raul Valgistelt.
Projektile „Kolgaküla 100 talu 100 aastat“ saadi toetust Kohaliku Omaalgatuse Programmist. Kaardiga seotud kulutused tasus Kolgaküla Selts.
Esimene eestikeelne mainimine 1587
Kolga mõisa vakuraamatus on 13. sajandil loetletud Kolgakülas 7 talu. Eesti keeles on Kolgakülast kirjutatud 1587. aasta ürikus. 18. sajandil on kirja pandud 13 talu. Neid nimetas Kaisa Linno küla alustaladeks – on tänini alles, ka nende perede järeltulijad elavad Kolgakülas või ümbruskonnas.
Rootsi ajal oli küla süda Kõrtsi talu ümbruses. Kõrtsi taluhoone on tõenäoliselt küla vanemaid maju. Praegu on seal ümber lagedad väljad. Kui 19. sajandil algas kruntimine, talud said maad, löödi küla süda laiali, majapalgid võeti lahti ja pandi kaugemal taas kokku.
Kaisa Linno ja rahvamaja varasem perenaine Anu Adamson leidsid küla kohta materjale Palmsest Lahemaa arhiivist. Seal on fotosid ja kirjeldusi 1974. aastast, kui tudengid pildistasid maju ja uurisid elanikelt nende vanuse kohta. Veel varasemad andmed talumajade kohta pärinevad 1939. aastast, kui Huko Lumet pani põllumajandusloenduse käigus kirja talude hooned ja nende vanused.
Enamik kunagisi talumaju on praeguseni alles, päris hävinud on umbes 5 – kunagised popsikohad.
Kaisa Linno: „Uurime edasi, põnevat materjali on palju. Kolgaküla raamatus on talusid käsitletud vähe, talude kohta võiks välja anda eraldi raamatu.“
Ta lisas, et kuna majad on eraomand, siis slaidisõud päris avalikuks ei tehta, aga Kolgaküla iga pere saab selle soovi korral ka endale.
Kolgaküla omapära – kanalad
Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi koostas Kolgaküla Seltsi tellimusel ülevaate küla huvitavamatest taludest ja rääkis nende arhitektuurist. Ta on kirjutanud Eesti taluhäärberitest, Kolgakülast valis siis raamatusse kolm maja – Uuetoa häärberi, kus talul oli ka oma viljakuivati, puurkaev ning vesi laudas, Liivamäe häärberi, kus omal ajal oli talul kümme hoonet ja tänaseni on hästi hoitud rehealuse kauneid uksi, ja Toomani, mis on üks väheseid arhitekti projekteeritud talusid külas.
„Kolgakülale on iseloomulik ja paljudest teistest Eesti küladest erinev see, et siin olid taludel eraldi kanalad,“ lausus Heiki Pärdi.
„Üks väheseid unikaalseid ehitisi on heinaladu aasus, selliseid on alles imevähe. See on kui hääl minevikust. Meil muuseumis on mõned, aga hoopis teine asi on, kui asub oma õigel kohal.“
Ta näitas ka küla 150aastaseid talusid, mis on oskuslikult ümber ehitatud ning märkis, et kui maja pole muinsuskaitse all, siis võib seda muuta: „Aga arukas on enne sada korda mõelda, sest vanad majad on arenduste suhtes eriti hellad. Parem on nõu küsida asjatundjatelt – võtta näiteks ühendust vabaõhumuuseumi maaarhitektuuri osakonna spetsialistidega.“
Üheks huvitavamaks ja õnnestunud arhitektuuriga ehitiseks uuemast ajast nimetas ta spordiklubi Rada suusabaasi, mille 1968-1970 ehitasid treener ja endine tippsportlane Heino Tšernjavski ning kohalikud suusapoisid. Heiki Pärdi tunnustas arhitekti ja lausus, et see maja jättis sügava mulje.
Suusaklubi juht Helges Mändmets ütles, et ehitajad ise olid arhitektid: „Joonistasime majaplaani liiva peale 1968. aasta aprillis. Kui oli vaja majapaberid korda ajada, siis Maaehitusprojekti arhitektid koostasid projekti maja järgi.“