Septembrist alates on viis naist ja üks koolitüdruk käinud pühapäeviti koos kudumisringis.
Kui Anija valla Kihmla-Salumäe küla mehed otsustasid rajada Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva kingitusena oma külaplatsi juurde kiviaia, arvasid naised, et ka nemad võiksid sel puhul midagi üheskoos teha.
„Äkki tuli mul pähe, et ka Parila kindad on sada aastat vanad,“ ütleb juhendaja Signe Pärt, kes töötab IT-valdkonnas, kuid on suur käsitööhuviline.
Parila on Kihmla naaberküla ning Eesti Rahva Muuseumist leidis Signe Pärt Parilast pärit sajandivanuse kindapaari, mille põhjal on 6 kudujat – lisaks Arukülas elavale, kuid juurtega Lookangru talust pärit Signe Pärdile veel ema-tütar Saskia ja Eva-Marta Piibor Vaino talust, Maire Luik Lookangru talust, Anneli Verpson Tollo talust ning Virge Sinijärv Loo talust – käinud koos oma kodukandi kindamustreid õppimas alates septembrist pühapäeviti, kuigi mitte just igal nädalal. Nüüd on kõigil esimene käpikupaar enam-vähem valmis, mõni on alustanud ka järgmist.
„Iga järgmine tuleb parem,“ lubab Signe Pärt, kes on Parila musta-rutulisi – sama muster on ka Kihmla-Salumäe küla siltidel – kindaid kudunud juba mitu paari.
Alustuseks ajalootund
Esimesel kokkusaamisel 17. septembril naised kudumisvardaid kätte ei võtnudki, vaid kuulasid Signe Pärdi loengut naaberküla kinnaste päritolust, mustrist ja kudumisvõtetest. Ta oli kõik meile põhjalikult ette valmistanud, kiidavad naised.
Umbes sada aastat tagasi kudus Parila küla Kadaka talu nobe perenaine Liisa Aloe oma mehele Jürile kindad. Kui mees käis Tallinna turul talukaupa müümas, juhtus tema kindaid nägema vanavarakoguja, kes küsis neid muuseumile. Annetada Jüri Aloe ei tahtnud, kuid oli nõus neid väikese rahasumma eest müüma. Hind oli umbes samas suurusjärgus, kui tol ajal maksis Estonia teatri üks pilet.
„Nii sattusidki Liisa Aloe kootud kindad Eesti Rahva Muuseumisse. Olen neid näinud, need on üsna suured, 29 sentimeetrit pikad ja 13 laiad. Ilmselt tõmmati teiste kinnaste peale,“ räägib Signe Pärt.
Parila külast pärit kindad on ERMis registreeritud nime all „must-rutuline kiri“: „Ilmselt tähendab see ruudulist, kuna muster on üsna geomeetriline. Kuid võrreldes teiste etnograafiliste mustritega on see suhteliselt lihtne, selles mõttes on ka rutuline, et saab ruttu valmis.“
Signe Pärt selgitab, et vanad kindakirjad on universaalsed, Parila kinnastega sarnast mustrit võib leida mujalt Eestist, kuid ka näiteks Läti kinnastelt.
„Uurijad ütlevad, et 19. sajandi kudumite puhul on kõige olulisemad hoopis piirkondlikud võtted – kuidas silmused üles loodi, mis värve kasutati, kuidas kokku võeti. Need olid justkui kirjutamata reeglid, mida pärandati emadelt lastele. Näiteks on Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõu Anu Pinki sõnul sokikanna erinevaid variante Eesti arhiivide põhjal kirjeldatud ligi 30.“
Uusi nippe õppisid kõik
Lõnga varusid naised valmis juba suvel, Raasikul tegutsevast Aade Lõngast.
„Põhiliselt kasutame kraasvilla, et kindad jääksid ehedad karused. Kraasvilla polegi nii lihtne saada ning inimesed pole sellega enam harjunud, kurdavad, et lõng niiöelda hammustab. Aga kes soovib midagi vana järele teha, tasub pingutada – peente varrastega ja kraasvillast kootud kindad on tihedad ja mõnusad,“ kiidab Signe Pärt.
Kinnaste värvid valiti naturaalsed, kuid igaüks teistest pisut erinevad, kes lambamusta ja valge, kes hallid või beežikad toonid. Igale ühisele kudumistunnile-paarile järgnes kodutöö – lepiti kokku, kui palju järgmiseks kokkusaamiseks kodus kinnast edasi tehakse: „Naised võtsid ülesannet nii tõsiselt, et pidin neile pidevalt ütlema, ärge stressake, kudumine on siiski lõbu.“
„Tahtsime ikka viielised olla, nagu koolis,“ märgib Anneli Verpson ja lisab: „Mina olen palju kudunud, aga mitte pärandikinnast, kus kasutatakse vanal moel silmuste loomist. Sain palju uusi nippe. Iga kord, kui kokku saime, oli kõigil hulgaliselt küsimusi – kes oli hädas sellega, et kinnas natuke kiskus, kellel ei jooksnud silmused hästi.“
Vahepeal tuli ka harutada, mõnel lausa mitu korda. Isegi juhendaja harutas ühe valmiskootud pöidla kolm korda üles ja tegi uuesti, enne, kui jäi tulemusega rahule. Kõige noorem kuduja, Raasiku põhikooli 8. klassis õppiv Eva-Marta Piibor, kelle kindad valmivad kooli loovtööna, ütles, et alustas mitu korda uuesti. Tema emal Saskia Piiboril on kindapaar valmis, kuid erineva kudumistiheduse tõttu on üks teisest suurem ning seetõttu koob ta nüüd juba kolmandat kinnast.
„Mina kudusin kahte kinnast paralleelselt, lootsin, et siis tulevad rohkem sarnased. Aga ikkagi harutasin ühe otsa kaks korda üles,“ lausub Virge Sinijärv.
Saskia Piibor lisab: „Minu vanaema õpetas: mitte keegi ei näe, kui kaua sa teed, kõik näevad, kuidas sa teed. See on meie moto.“
Näitusele?
Seda, kuidas Kihmla-Salumäe naiste esimesed kindapaarid Parila moodi õnnestusid, peaksid kõik huvilised tuleval aastal näha saama Raasiku raamatukogus.
„Sattusime Saskiaga juhuslikult raamatukogus kokku ja hakkasime kohe kudumisest rääkima ning raamatukogu juhataja hakkas uurima, kas teeme salle. Kui vastasime, et kindaid, teatas, et neil on rahvamajas vitriin, kuhu on näituseid vaja,“ jutustab Signe Pärt.
„Lubasime kinnaste pealt vaadata, kas teeme neist näituse,“ lisab Virge Sinijärv.
Esialgu oli Kihmla-Salumäe külarahval plaan korraldada EV 100 raames suvel endiste ja praeguste külaelanike suur kokkutulek, mehed pidid selleks ajaks kiviaia valmis saama ja naised tegema kindanäituse. Kuna EV 100 korraldustoimkond külaseltsi rahataotlust ei rahuldanud, ei ole veel teada, kas ja kui suures mahus kokkutulekut kavandatakse.
„Oma väikesele kodukohale oleme nende kinnastega ikkagi kingituse teinud. Äratasime ellu vanu oskusi, tegime nii, nagu tehti vanasti,“ märgib Signe Pärt.