Kihm­la-Sa­lu­mäe nai­sed koo­vad Ees­ti sün­ni­päe­vaks rah­vus­must­ri­ga kin­daid

938
Kihm­la-Sa­lu­mäe kü­la­de no­be­dad ku­du­jad VIR­GE SI­NI­JÄRV, SAS­KIA PII­BOR, EVA-MAR­TA PII­BOR, MAI­RE LUIK, SIG­NE PÄRT ja AN­NE­LI VERP­SON oma esi­me­se paa­ri Pa­ri­la mus­ta-ru­tu­lis­te kin­nas­te­ga.

Sep­temb­rist ala­tes on viis naist ja üks koo­li­tüd­ruk käi­nud pü­ha­päe­vi­ti koos ku­du­mis­rin­gis.

Kui Ani­ja val­la Kihm­la-Sa­lu­mäe kü­la me­hed ot­sus­ta­sid ra­ja­da Ees­ti Va­ba­rii­gi 100. sün­ni­päe­va kin­gi­tu­se­na oma kü­lap­lat­si juur­de ki­viaia, ar­va­sid nai­sed, et ka ne­mad võik­sid sel pu­hul mi­da­gi ühes­koos te­ha.

„Äk­ki tu­li mul pä­he, et ka Pa­ri­la kin­dad on sa­da aas­tat va­nad,“ üt­leb ju­hen­da­ja Sig­ne Pärt, kes töö­tab IT-vald­kon­nas, kuid on suur kä­si­töö­hu­vi­li­ne.
Pa­ri­la on Kihm­la naa­ber­kü­la ning Ees­ti Rah­va Muu­seu­mist lei­dis Sig­ne Pärt Pa­ri­last pä­rit sa­jan­di­va­nu­se kin­da­paa­ri, mil­le põh­jal on 6 ku­du­jat – li­saks Aru­kü­las ela­va­le, kuid juur­te­ga Loo­kang­ru ta­lust pä­rit Sig­ne Pär­di­le veel ema-tü­tar Sas­kia ja Eva-Mar­ta Pii­bor Vai­no ta­lust, Mai­re Luik Loo­kang­ru ta­lust, An­ne­li Verp­son Tol­lo ta­lust ning Vir­ge Si­ni­järv Loo ta­lust – käi­nud koos oma kodukandi kindamustreid õppimas ala­tes sep­temb­rist pü­ha­päe­vi­ti, kui­gi mit­te just igal nä­da­lal. Nüüd on kõi­gil esi­me­ne kä­pi­ku­paar enam-vä­hem val­mis, mõ­ni on alus­ta­nud ka järg­mist.

„Iga järg­mi­ne tu­leb pa­rem,“ lu­bab Sig­ne Pärt, kes on Pa­ri­la mus­ta-ru­tu­li­si – sa­ma mus­ter on ka Kihm­la-Sa­lu­mäe kü­la sil­ti­del – kin­daid ku­du­nud ju­ba mi­tu paa­ri.

Alus­tu­seks aja­loo­tund
Esi­me­sel kok­ku­saa­mi­sel 17. sep­temb­ril nai­sed ku­du­mis­var­daid kät­te ei võt­nud­ki, vaid kuu­la­sid Sig­ne Pär­di loen­gut naa­ber­kü­la kin­nas­te pä­ri­t­olust, must­rist ja ku­du­mis­võ­te­test. Ta oli kõik mei­le põh­ja­li­kult et­te val­mis­ta­nud, kii­da­vad nai­sed.

Um­bes sa­da aas­tat ta­ga­si ku­dus Pa­ri­la kü­la Ka­da­ka ta­lu no­be pe­re­nai­ne Lii­sa Aloe oma me­he­le Jü­ri­le kin­dad. Kui mees käis Tal­lin­na tu­rul ta­lu­kau­pa müü­mas, juh­tus te­ma kin­daid nä­ge­ma va­na­va­ra­ko­gu­ja, kes kü­sis neid muu­seu­mi­le. An­ne­ta­da Jü­ri Aloe ei taht­nud, kuid oli nõus neid väi­ke­se ra­ha­sum­ma eest müü­ma. Hind oli um­bes sa­mas suu­rus­jär­gus, kui tol ajal mak­sis Es­to­nia teat­ri üks pi­let.

„Nii sat­tu­sid­ki Lii­sa Aloe koo­tud kin­dad Ees­ti Rah­va Muu­seu­mis­se. Olen neid näi­nud, need on üs­na suu­red, 29 sen­ti­meet­rit pi­kad ja 13 laiad. Ilm­selt tõm­ma­ti teis­te kin­nas­te pea­le,“ rää­gib Sig­ne Pärt.

Pa­ri­la kü­last pä­rit kin­dad on ER­Mis re­gist­ree­ri­tud ni­me all „must-ru­tu­li­ne ki­ri“: „Ilm­selt tä­hen­dab see ruu­du­list, ku­na mus­ter on üs­na geo­meet­ri­li­ne. Kuid võr­rel­des teis­te et­nog­raa­fi­lis­te must­ri­te­ga on see suh­te­li­selt liht­ne, sel­les mõt­tes on ka ru­tu­li­ne, et saab rut­tu val­mis.“

Sig­ne Pärt sel­gi­tab, et va­nad kin­da­kir­jad on uni­ver­saal­sed, Pa­ri­la kin­nas­te­ga sar­nast must­rit võib lei­da mu­jalt Ees­tist, kuid ka näi­teks Lä­ti kin­nas­telt.
„Uu­ri­jad üt­le­vad, et 19. sa­jan­di ku­du­mi­te pu­hul on kõi­ge olu­li­se­mad hoo­pis piir­kond­li­kud võt­ted – kui­das sil­mu­sed üles loo­di, mis vär­ve ka­su­ta­ti, kui­das kok­ku võe­ti. Need olid just­kui kir­ju­ta­ma­ta reeg­lid, mi­da pä­ran­da­ti ema­delt las­te­le. Näi­teks on Vil­jan­di Kul­tuu­ria­ka­dee­mia õp­pe­jõu Anu Pin­ki sõ­nul so­ki­kan­na eri­ne­vaid va­rian­te Ees­ti ar­hii­vi­de põh­jal kir­jel­da­tud li­gi 30.“

Uu­si nip­pe õp­pi­sid kõik
Lõn­ga va­ru­sid nai­sed val­mis ju­ba su­vel, Raa­si­kul te­gut­se­vast Aa­de Lõn­gast.

„Põ­hi­li­selt ka­su­ta­me kraas­vil­la, et kin­dad jääk­sid ehe­dad ka­ru­sed. Kraas­vil­la po­le­gi nii liht­ne saa­da ning ini­me­sed po­le sel­le­ga enam har­ju­nud, kur­da­vad, et lõng niiöel­da ham­mus­tab. Aga kes soo­vib mi­da­gi va­na jä­re­le te­ha, ta­sub pin­gu­ta­da – peen­te var­ras­te­ga ja kraas­vil­last koo­tud kin­dad on ti­he­dad ja mõ­nu­sad,“ kii­dab Sig­ne Pärt.

Kin­nas­te vär­vid va­li­ti na­tu­raal­sed, kuid igaüks teis­test pi­sut eri­ne­vad, kes lam­ba­mus­ta ja val­ge, kes hal­lid või beežikad too­nid. Iga­le ühi­se­le ku­du­mis­tun­ni­le-paa­ri­le järg­nes ko­du­töö – le­pi­ti kok­ku, kui pal­ju järg­mi­seks kok­ku­saa­mi­seks ko­dus kin­nast eda­si te­hak­se: „Nai­sed võt­sid üle­san­net nii tõ­si­selt, et pi­din nei­le pi­de­valt üt­le­ma, är­ge st­res­sa­ke, ku­du­mi­ne on siis­ki lõ­bu.“

„Taht­si­me ik­ka viie­li­sed ol­la, na­gu koo­lis,“ mär­gib An­ne­li Verp­son ja li­sab: „Mi­na olen pal­ju ku­du­nud, aga mit­te pä­ran­di­kin­nast, kus ka­su­ta­tak­se va­nal moel sil­mus­te loo­mist. Sain pal­ju uu­si nip­pe. Iga kord, kui kok­ku sai­me, oli kõi­gil hul­ga­li­selt kü­si­mu­si – kes oli hä­das sel­le­ga, et kin­nas na­tu­ke kis­kus, kel­lel ei jooks­nud sil­mu­sed häs­ti.“

Va­he­peal tu­li ka ha­ru­ta­da, mõ­nel lau­sa mi­tu kor­da. Ise­gi ju­hen­da­ja ha­ru­tas ühe val­mis­koo­tud pöid­la kolm kor­da üles ja te­gi uues­ti, en­ne, kui jäi tu­le­mu­se­ga ra­hu­le. Kõi­ge noo­rem ku­du­ja, Raa­si­ku põ­hi­koo­li 8. klas­sis õp­piv Eva-Mar­ta Pii­bor, kel­le kin­dad val­mi­vad koo­li loov­töö­na, üt­les, et alus­tas mi­tu kor­da uues­ti. Te­ma emal Sas­kia Pii­bo­ril on kin­da­paar val­mis, kuid eri­ne­va ku­du­mis­ti­he­du­se tõt­tu on üks tei­sest suu­rem ning see­tõt­tu koob ta nüüd ju­ba kol­man­dat kin­nast.

„Mi­na ku­du­sin kah­te kin­nast pa­ral­leel­selt, loot­sin, et siis tu­le­vad roh­kem sar­na­sed. Aga ik­ka­gi ha­ru­ta­sin ühe ot­sa kaks kor­da üles,“ lau­sub Vir­ge Si­ni­järv.

Sas­kia Pii­bor li­sab: „Mi­nu va­nae­ma õpe­tas: mit­te kee­gi ei näe, kui kaua sa teed, kõik näe­vad, kui­das sa teed. See on meie mo­to.“
Näi­tu­se­le?

Se­da, kui­das Kihm­la-Sa­lu­mäe nais­te esi­me­sed kin­da­paa­rid Pa­ri­la moo­di õn­nes­tu­sid, peak­sid kõik hu­vi­li­sed tu­le­val aas­tal nä­ha saa­ma Raa­si­ku raa­ma­tu­ko­gus.

„Sat­tu­si­me Sas­kia­ga ju­hus­li­kult raa­ma­tu­ko­gus kok­ku ja hak­ka­si­me ko­he ku­du­mi­sest rää­ki­ma ning raa­ma­tu­ko­gu ju­ha­ta­ja hak­kas uu­ri­ma, kas tee­me sal­le. Kui vas­ta­si­me, et kin­daid, tea­tas, et neil on rah­va­ma­jas vit­riin, ku­hu on näi­tu­seid va­ja,“ ju­tus­tab Sig­ne Pärt.

„Lu­ba­si­me kin­nas­te pealt vaa­da­ta, kas tee­me neist näi­tu­se,“ li­sab Vir­ge Si­ni­järv.

Esial­gu oli Kihm­la-Sa­lu­mäe kü­la­rah­val plaan kor­ral­da­da EV 100 raa­mes su­vel en­dis­te ja prae­gus­te kü­lae­la­ni­ke suur kok­ku­tu­lek, me­hed pi­did sel­leks ajaks ki­viaia val­mis saa­ma ja nai­sed te­ge­ma kin­da­näi­tu­se. Ku­na EV 100 kor­ral­dus­toim­kond kü­la­selt­si ra­ha­taot­lust ei ra­hul­da­nud, ei ole veel tea­da, kas ja kui suu­res ma­hus kok­ku­tu­le­kut ka­van­da­tak­se.

„Oma väi­ke­se­le ko­du­ko­ha­le ole­me nen­de kin­nas­te­ga ik­ka­gi kin­gi­tu­se tei­nud. Ära­ta­si­me el­lu va­nu os­ku­si, te­gi­me nii, na­gu teh­ti va­nas­ti,“ mär­gib Sig­ne Pärt.