„Võite öelda, et Vihasoos on elatud umbes 7000 aastat,“ lausus ajaloolane OTT SANDRAK Vihasoo kihelkonnamängu alustades.
„Jalakas on küla värav, siin kogunesid Vihasoo lapsed, et koos minna Loksale kooli,“ rääkis Ott Sandrak laupäeva, 13. juuni õhtul päikeseloojangu ajal Vihasoo-Kasispea tee ääres seisva jalaka juures. Kihelkonnamängule kogunenud ligi 80 huvilisele avanes vaade Eru lahele: taamal Mohni saar, eespool kolm loosaart. Ott Sandrak märkis, et paistma peaks ka Haldi saar – Lahemaal polegi teist kohta, kust näeks nii mitut saart korraga.
Ajaloolane rõhutas, et seekordset ringkäiku võiks nimetada kahe kihelkonna mänguks, kuna Vihasoo külast läheb läbi Kuusalu ja Kadrina kihelkonna piir. Vasakule poole Loobu jõge jääb Kuusalu kihelkond, paremale poole Kadrina kihelkond. Pool küla käis Loksal kirikus, teine pool Ilumäel. Ka ristsed, leerid, matmised tehti erinevates kirikutes olenevalt sellest, kummal pool jõge elati.
Ott Sandrak arutles Vihasoo nime üle. Variante on mitmeid. Vihasuu võis tähendada jõesuud. Kuna sealkandis räägiti soome keelega sarnanevat rannakeelt, võib küla nimi viidata rohelisele („vihreä“) jõesuule, sest Loobu jõe suue on madal ja roostikuline.
Loobu jõe paremkallas on Eestis üks põhjalikumalt läbiuuritud piirkondi nagu ka Kahala järve ümbrus. Arheoloogiliste leidude järgi võib kinnitada, et Vihasoo kandis on elatud juba 7000 aastat tagasi, tegu on põhjaranniku vanima asustatud piirkonnaga. Püsiv asustus tekkis 4000 aasta eest.
Kihelkonnamängudel traditsiooniliselt eestlauljana osalenud Jaak Johanson meenutas Vihasoo jalaka juures, kuidas 1987. aastal alustati Tallinnas vanalinnapäevade ajal väravamänguga. Algatajad olid nad koos Mikk Sarve ja Ott Sandrakuga. Päikeseloojangust kuni -tõusuni kõnniti vanalinnas vastupäeva läbi kõik ilmakaared, räägiti ajaloolistest paikadest, teel lauldi regilaule. Nii tehti 9 korral suve alguses, kõige valgemal ajal. Kihelkonnamäng toimub samuti valgete ööde aegu, käiakse regilaule lauldes ning tutvustatakse paikkonna ajalugu. Kuusalu kihelkonnaga seob mõlemaid mehi elukoht – Ott Sandrak on Kolga elanik, Jaak Johansoni suvekodu on lapsepõlvest saadik olnud Kullamäel, mis jääb samuti Kuusalu kihelkonda.
Nii omal ajal Tallinna vanalinnas kui ka nüüd lauldakse peamiselt Juminda poolsaarelt üles kirjutatud regilaule. Mehed rõhutasid ka Vihasoos, et suur osa regilaule ongi põhjarannikult, regilaulude keel on valdavalt pohirannakeel.
Vihasoo oli maaküla
Kuigi Vihasoo asub Eru lahe, endise nimega Munga lahe ääres, peeti seda mõisa ajal maakülaks – küllap seetõttu, et polnud otseselt kaluriküla, merele pääseb jõge mööda, rand on madal. Elatuti ka kalapüügist, kuid hariti põldu ja peeti kariloomi.
Kihelkonnamängu esimene peatus tehti Vihasoo sillal. Küla algusesse jääb Kõrtsi talu, kus nõukogude ajal oli piirivalvekordon ja teel tõkkepuu. Kordoni jaoks toodi maju juurde, hiljem oli ühes neist kolhoosi kontor. Kolhoos loodi 1950. aastal, kõlavat nime ei võetud, jäi Vihasoo kolhoos, aasta hiljem ühineti Murrangu kolhoosiga. Pärastpoole kandis nime Loksa kolhoos, uus kontorihoone ehitati teisele poole Võsu teed, see oli omal ajal üks kaunimaid kontorihooneid, kuid nüüd seisab kasutult.
Muru talu põliselanik Jaano Veersoo kõneles sillaga seotud juhtumitest. Praegune sild on kolmas, tehtud eelmise sajandi lõpupoole. Väheteada fakt on, et Vihasoo silla all ootas 1941. aastal Viinistu meeste mootorpaat, millega pidi president Konstatin Päts riigist lahkuma, kuid ta jäi tulemata.
Vihasoo mehi sõdis nii Vabadussõjas kui ka 1940ndatel aastatel Soomes ning nõukogude ja saksa poolel. Kõik Vabadussõjas käinud 8 meest tulid tagasi. Ka mitu endist soomepoissi elasid ja töötasid kolhoosiajal oma kodukülas.
Pikemalt meenutati kaht legendaarset meest, kelle kanged teod jäid 20. sajandi esimesse poolde. Need olid Kõrtsi talus elanud laevakapten Bachman ning Malja talu peremees Jüri Jendek. Jüri poeg Eduard Jendek varjas end 20 aastat nõukogude võimu eest, elas venna passiga Raasikul. Vend Jüri Jendek kasutas samal ajal passi asemel sõjaväepiletit.
LEMBIT ARULO ja tema kodulootare
Saareste talu õuele kodulootare juurde jõuti südaöö paiku. Selle ehitas Saareste endise sauna kohale küla legendaarne pillimees ja kodu-uurija, raamatu „Nii see olla võis“ autor Lembit Arulo. Pisike tare on täis ümbruskonnast kogutud vanu esemeid.
Poeg Meelis Arulo kinnitas, et kõik asjad on tares alles nii, nagu Lembit seadis. „Registreerime neid ja digitaliseerime. Kui jään kodusemaks, tahan isa tööd jätkata. Me pole aktiivselt kodulootarega tegelenud, aga igal aastal on inimesi, kes tahavad seda näha. Kuna elektrit sees ei ole, tulge valgel ajal, andke eelnevalt teada, et osata oodata,“ lubas Meelis Arulo.
Lembit Arulo kogus rannakülade põllutööriistu, uuris piiritusevedu ja meremehi, kirjutas üles meenutusi. Ta oli Vihasoo kultuurielu aktiivne eestvedaja, mängis küla puhkpilliorkestris, elas pillimehe elu, mis suures osas koosnes akordionimängust, tal oli ka hea lauluhääl.
Enne, kui mindi kodulootarega tutvuma, kuulati katkendit raadiosaatest, kus Hubert Veldermann intervjueerib Lembit Arulot. Ott Sandrak märkis, et sama saate leiab internetist.
Pauna talu oma kalmistu
Kõige omapärasemaks paigaks Vihasoos nimetas Ott Sandrak kolmele perele kuuluvat kalmistut Pauna talu metsas, see on Eestis haruldus. Kalmistu tegi kuulsa Mühlbachide suguseltsi esindaja, mölder, kes käis Sagadi mõisnikuga kohtuteed ning kolis elama Vihasoosse jõe äärde Paunale. Nagu mõisnikel olid omad kalmistud, tegi ka tema sellise. Praeguseks on seal kalmukivid 20 inimesele, mõned neist mälestuskivid pereliikmetele, kes jäänud Siberisse või mujale võõrsile. Kõrval asub muinsuskaitse all olev maa-alane kalmistu, kuhu maeti viimase katku ajal.
„Represseeritute nimekiri on Vihasoo kohta masendavalt pikk. Palju oli metsavendi, vangistati ja küüditati ka nende abistajaid,“ lausus Ott Sandrak.
Näitemäng rahvamajas
Teel tagasi jutustas Andres Napp, kuidas laulja Artur Rinne suvitas aastaid jõe ääres Sae talus ja tegi hommikuti hääleharjutusi nii, et küla kajas.
Rahvamaja ette jõudes räägiti, kuidas 24. veebruaril 1918 otsustati asutada Vihasoo hariduse selts. Avati raamatukogu. Rahvamaja hakati ehitama 1924. aastal, valmis sai 1934.
Ott Sandrak: „Vihasoo on olnud ja on nüüdki ennekõike pillimeeste küla. Sel kevadel oli rahvamajas seitsmes pillipralle, kes pole veel osalenud, soovitan.“
Ka kihelkonnamängu rahvast võttis saalis vastu pillimäng – Raivo ja Mart Nurmsalu ning Kert Krüsban lõõtsade, Karl Erik Märtson Kuusalust viiuliga. Näitemängu on Vihasoos tehtud sadakond aastat. Kui kihelkonnamängu korraldanud MTÜ Veljo Tormise Kultuuriselts liikmete jagatud supp sai söödud, vaadati absurdivõtmes lühinäidendit, kuidas külla ehitati rahvamaja. Selle kirjutas ja lavastas Andres Napp. Mängisid Vihasoo näitetrupi nooremad liikmed Alex ja Kristi Tammemäe, Jana Roopa, Sten-Erik Tammemäe, Mario Meesak, Kuldar Pärn, Tanel Vaarmets, Kert Krüsban. Esmaettekanne oli mullu suvel külapäeval.
SEPA ROBI, METSNA HELMUTI küna
Rahvamaja teeristis elas Sepa Robiks kutsutud Robert Lillevorst, kellest jätkus jutte mitmel külainimesed. Ta oli nutikas ja kuldsete kätega. Kui Loksa dokki toodi karilesõitnud laev, arvati, et selle remont on väga aeganõudev, kuid Sepa Robi mõtles kolm päeva ja tegi korda. Teine tuntud lugu on sellest, kuidas Robi meisterdas endale ise hamba, viis Võsu hambaarstile, see sobis ja pandigi suhu.
Metsna talu paadisilla juures näidati Helmut Nurmsalu ehitatud jõeküna – lameda põhja ja madalate külgedega laudadest alust, millega sai käia jõel kalal ja minna teisele poole jõge heinamaale. Kõigis jõeäärsetes taludes olid taolised künad. Merepoolsetes taludes tehti need veidi erinevamad, et sai ka merele minna. Ott Sandrak: „Milline leid, etnograafidel on selline jõesõiduk siiani märkamata jäänud!“
Kihelkonnamängu lõppu hindasid need, kes päikesetõusuks kella 4.04 ajal alles olid jäänud, eriti meeleolukaks. Kui hakati tagasi jalaka juurde jõudma, kostus sealt lõõtspillimäng. Küla pillimehed tegid taas ajalugu, mängisid mitu lugu, istudes jalaka otsas. Lauldi kaasa ja löödi tantsu.
Kihelkonnamängu peakorraldaja Melika Kindel: „Vihasoo külast on talletatud kohapärimust vähe. Kuigi kodulootare rajaja Lembit Arulo on koostanud raamatu, ei keskendu see üksnes kodukülale. Materjali ning infot kogusime kildudena erinevatest allikatest. Käisime eelnevalt kohtumas Raivo ja Ingrid Nurmsalu, Andres Napi, Jaano Veersooga. Kõige suurem rõõm on, et kihelkonnamängus osales palju kohalikke inimesi.“
Kuusalu kihelkonnamäng toimus Ott Sandraku ja Jaak Johansoni eestvedamisel 6. korda, esimene oli 2000. aastal Tsitres-Muuksis, veel on olnud Jumindal, Viinistul, Pärispeal, Tapurlas. Kihelkonnamänge on korraldanud ka Saima Kallionsivu.
