KEIJO-JOHANN NORDEN Kehrast ja MIHKEL TIKERPALU Viinistult näitlevad Lennusadama laval

5774
Keijo-Johann Norden ja kutseline näitleja MIHKEL TIKERPALU.

Nukuteatri lavastust „Kapten Granti lapsed“ mängitakse Lennusadamas jäälõhkuja Suur Tõll peal 20 korda.

Kehra gümnaasiumi õpilane, 12aastane Keijo-Johann Norden sai märtsis teada, et on valitud 121 tüdruku ja 54 poisi hulgast kapten Granti lapse rolli. Kapten John Mangles’i osa mängib Nukuteatri näitleja Mihkel Tikerpalu Viinistult. Esietendus on Lennusadamas 9. augustil.

Kui Keijo-Johann Norden liitus trupiga maikuus, siis Mihkel Tikerpalu kuulis Nukuteatri plaanist tuua lavale „Kapten Granti lapsed“ 2 aastat tagasi. Selle lavastusega algab sügisel tema 5. hooaeg Nukuteatris.

Ta rääkis, et „Kapten Granti laste“ proovid algasid, kui kõik osatäitjad valitud: „Esialgu lugesime näidendi läbi, analüüsisime. Intensiivsed proovid algasid 11. juulil.“

Jules Verne on üks Mihkel Tikerpalu lemmikkirjanikest: „Lood on põnevad, täis ajalugu ja seiklusi. Lavastuses on keeruline panna ilutsev ja romantiline sõnakasutus tänapäeval arusaadavasse keelde.“

Lavastus toimub laeva Suur Tõll peal ja ees, esinemispaik on Nukuteatri tavapärastest lavadest tunduvalt suurem: „Distantsid on pikemad, näitlejad peavad rääkima mikrofonidesse.“

Lennusadamas hakkasid näitlejad proovi tegema nädal aega tagasi, enne seda harjutati Nukuteatris: „Laeval saab teha põnevaid võitlusstseene ning meil on isegi elus hobune.“

Mihkel Tikerpalu on pärit Viinistult, koolis käinud Loksal: „Õppisin lavakunstikoolis näitlejaks, pärast lõpetamist tulin tööle Nukuteatrisse.“

Ta jutustas, et näitlemispisik haaras teda Loksa koolis: „Tegin kaasa koolinäidendites, väljaspool kooli ei näidelnud.“

Esimene suurem roll oli tal peaosa filmis „Ühe armastuse lugu“, mille võtted toimusid Vihasoos ning selle ümbruses: „Filmi andis välja Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Kool.“

Nukuteatrisse sattus ta juhuslikult: „Ettekujutus nukuteatrist on see, et ollakse sirmi taga ja mängitakse nukkudega, minu esimesed rollid siin olid aga just draamarollid, nukke kasutatakse vaid pooltes lavastustes. Nukuteater pole enam ainult sirm, nukud ja lasteteater.“

Keijo-Johann Norden kiidab, et prooviperiood on olnud huvitav: „Pärast viimast etendust pean kohe järgmisel päeval kooli minema. Mul polnud suvevaheajaks plaane ning kui kuulsin, et mind valiti lavastusse, oli suurepärane tunne.“

Noor näitleja tõdeb, et proovid on olnud intensiivnsed: „Teeme väga palju tööd, viimasel nädalal on olnud proovid iga päev, alles laval tuleb õige sisseelamine.“

Suure lava kogemus on tema jaoks põnev: „Väga palju on liikumist ja tegevust. Me nimetame seda näitlemiseks, kuid see on tegelik elu, sest lähen rolli nii sisse. Kui lavastuses minnakse isa otsima, siis mõtlen, mis tunne oleks mul enda isa otsides. Tekst jäi hästi pähe, sest see on loogiline. Kui keegi mulle midagi ütleb või küsib, on lihtne sealt edasi minna ning vastata. Kuigi etendus kestab kolm tundi, jääb sellest väheks. Raamat on lihtsalt nii mahukas ja põnev.“

Ta kiidab, et trupiga on suure pere tunne: „Saame hästi läbi, ja kellelegi alt üles ei vaata. Tahan olla originaalne. Kui õpetajad lugesid, et mind rolli valiti, olid nad väga rõõmsad. Muidugi olid õnnelikud ka vanemad.“

Etendused lõpevad augusti lõpus, siis, peab Keijo-Johann Norden näitlemise mõneks ajaks kõrvale jätma: „Kehra gümnaasiumis pole enam kooliteatrit.Loodan väga, et mõni õpetaja asub näitetruppi juhendama. See muudab koolielu vaheldusrikkamaks ja võimaldab käia festivalidel.“