Kui vähegi võimalik, kandke oma kodukandi rahvarõivaid, soovitas Eesti Rahva Muuseumi kuraator REET PIIRI Kehras toimunud rahvariidepäeval.
Laupäeval, 24. oktoobril oli Kehra rahvamajas teist korda rahvariidepäev.
„Elmisel korral rääkisime rahvariietest üldisemalt, nüüd oli soov kõnelda põhiliselt selle kandi ehk Harju-Jaani kihelkonna rahvarõivastest,“ sõnas valla kultuurikeskuse juhataja Ruth Lille.
Kohal olid naised mitme eri kihelkonna riietega. Harju-Jaani kihelkonna rahvarõivastes Raasiku rahvamaja juhatajal Helle Vaga ning Kehra naisrühma Kadrel juhendajal Aita Tammeorg uurisid, kas nende kostüümid on õiged ning kuidas midagi kanda.
Reet Piiri selgitas, et peakatetest läks Põhja-Eestis tanumood kiiresti üle ning juba 18. sajandi lõpus hakkasid naised kandma pottmütse. Tanu ja pottmütse kandsid abielunaised, tüdrukutel olid peas pärjad. Etnograaf soovitas Harju-Jaani naistel, kel enamasti on peas tanud, kanda aeg-ajalt ka pottmütse. Sellised on praegu näiteks Kehra memmede rahvatantsurühmal Kadri, kes kannab Kose kihelkonna rahvarõivaid.
Teaduri sõnul pole väga oluline, kas Harju-Jaani rahvariiete käiste peal on tikand või pilutatud äär. Käisteks kutsuti Põhja-Eestis särgi peale pandud varrukatega osa. Käised olid kõikjal sarnase lõikega, üsna laiade varrukatega. Harju-Jaani triibuline seelik on Reet Piiri meelest väga ilusates värvides, ühtki originaalseelikut ERMis paraku pole. Seeliku õige pikkus oli 15 sentimeetrit põrandast. Seeliku peal kandsid abielunaised põlle, mis olid Harju-Jaani kihelkonnas laiad, õige põll on seelikust 10 sentimeetrit lühem. Moodsad põlled olid rohelised, valgeid linaseid põllesid ei peetud pidulikuks.
„Põhja-Eestis oli moes enamasti see, mida sai poest osta. Omakootud ja tikitud riideid oskas teha iga naine, see, mida sai poest, oli jõukuse tunnus,“ jutustas ERMi töötaja.
Jalas kanti enamasti igal pool pastlaid, kuid Harjumaal hakati üsna varakult kandma ka musti kingi. Sukad olid valged, villased või linased.
Ehetena kanti särgi kaelusel sõlgesid või sakilise äärega preese, mis Põhja-Eestis ei olnud väga suured. Neid ei pandud kõrgele, pigem rinna peale, sest sõlg oli rinnaehe. Kui korraga kanti mitut sõlge, oli suurem alati allpool: „Põhja-Eesti sõled olid ilusad sädelevad, kividega. Ehted olid kindlasti metallist, kaelas võis kanda ka keti või helmeste otsa pandud rahasid.“
Koti, mida kanda rahvariiete juures, soovitas Reet Piir teha just nii suure, et sinna mahuksid sisse kõik laulu- ja tantsupeole kaasavõetavad asjad: „Praegu näeme laulupeorongkäigus, et naistel on seelikutriibust tehtud kott, kuid siis ikka veel ka kilekot t käe otsas.“
Tallinna läheduse tõttu jõudsid uued moed Harju-Jaani kihelkonda kiiresti ning 1870ndatel aastatel hakkasid sealsed naised rahvariidekostüümide asemel kandma kapot-kleite. Sellised on praegu näiteks Anija naisansambli liikmetel. Ruudulise kleidi peal oli pitsiline seelik.
Põhja-Eesti meestel oli valge särgi peal vest, tagant linane, eest siidihõlmadega ning kanti potisiniseid põlvpükse. Meeste ülerõivad olid linane rüü või villane pikk-kuub, talvel lambanahkne kasukas. Peas olid suvel linased mütsid või niinimetatud murumütsid, moodsad Harju mehed kandsid ülevalt laienevat viltkaabut.
Anija valla rahvatantsukollektiivid kannnavad peale Harju-Jaani ja Kose ka Ambla ja Jõelähtme kihelkonna rahvariideid.
„Kui on võimalus, võiks kanda oma kodukihelkonna riideid, kes seda ilu ikka teistele näitab, kui teie ikka ise. Nii et kui hakkate tellima uusi rahvariideid, võiksid need olla oma kodukandist,“ arvas Reet Piiri ning leidis, et Anija vallas on kõik hästi – sealsete taidluskollektiivide rahvarõivad on enamasti vähemalt naaberkihelkondadest, mitte teisest Eesti otsast.
