Kehras elava JÜRI SIKKA töö on maalimine

3914
JÜRI SIKKA ja tema maalid Kehra rahvamajas.

Õnnetuse tagajärjel ratastooli sattunud noormees avas Kehra rahvamajas näituse.

Jüri Sikka on pärit Anija külast ning käinud Kehra gümnaasiumis. Metsatöödel juhtunud õnnetus viis ta 9 aastaks Raplamaale Käru hooldekodusse. Sel suvel naasis kodukanti, et elada iseseisvat elu ja tegeleda maalimisega, mida peab nii enda tööks kui hobiks. Paari aasta jooksul on ta teinud 40 maali. Tema tööde näitusmüük on jaanuari lõpuni Kehra rahvamajas.

Kui Jüri Sikka pärast õnne­tust haiglas lamas, öeldi talle, et kõndida enam ei saa.

„Hakkasin kohe mõtlema, kuidas ratastoolis elada. Kõige tähtsam on võtta asju nii, nagu need on ja eluga edasi minna. Mõned hakkavad selliste õnnetuste järel jooma, teised leiavad usu. Mind aitas kaine mõtlemine. Õppisin elu hoopis teisiti nägema ja hindama,“ rääkis ta.

Hooldekodus jäi maalimise jaoks ruumi väheks. Kehrasse sai Jüri Sikka vallalt sotsiaalkorteri. Spetsiaalselt tema jaoks ehitati trepile kaldtee.
Treppe ja lumevalle peab ta ringiliikumisel kõige suuremaks probleemiks. Muude asjadega tuleb edukalt toime – sõidab autoga, käib paar korda kuus Tallinnas saalihokit mängimas ja maalib.

„Ma pole kunsti õppinud, oskuse on loodus andnud. Olen harjutanud ja internetist tehnikate kohta lugenud,“ ütles ta.

Eelistab õlimaali, korraga on käsil mitu pilti. Mõni valmib paari nädalaga, teine mitme kuuga. Üle poole aasta pole tal maali tegemiseks kulunud.

„Oleneb tujust. Kui vaim peale ei tule, siis ei saa teha. Muusika aitab inspiratsiooni luua. Pildi valmimise kiirus sõltub ka selle keerukusest, näiteks kui paljusid värve kasutan.“

Kunsti loob ta internetis leiduvate fotode järgi – kui mõni meeldima hakkab, jäädvustab maalile. Esimesed suuremad maalid tegi ta põrandal, nüüd on olemas molbert. Väiksemaid maalib mõnikord põlvedel.

Omaette näitus on tal esmakordselt, seni on pilte eksponeerinud interneti kaudu ning leidnud tuttavate abil ostjaid ja tellijaid nii Eestis kui Soomes.
Rahvamaja näituselt osteti möödunud nädalal kaks tema pilti. Jüri Sikka lubab mõned peatselt valmivad pildid asemele tuua.

Kehra kohta sõnas Jüri Sikka, et praegu on veel võõras tunne: „Lahkusin siit päris ammu. Omavanuseid tuttavaid ei ole näinud. Mõnda endist õpetajat olen kohanud.“

Tema eesmärk on jätkata kunstiga, harjutada, katsetada ja ennast arendada. Teiseks on tal plaan kirjutada valmis raamat.

„Suur osa elu on veel ees, aga praeguseks olnud seiklusi juba nii palju, et tahaks need kirja panna. Näiteks palju mälestusi sõjaväe ajast.“

Lisaks sellele, et ise toime tuleb, aitab ta teisigi, kes sarnases olukorras: „Leian üles inimesed, kes ei oska pärast õnnetust enam eluga midagi peale hakata. Nad jõuavad ise minuni. Olen uurinud ka psühholoogiat. Iseloom peab tugev olema ja huumorit jaguma, see hoiab tervena. Olen õppinud väärtustama inimsuhteid.“