Kehralased pole ikka pangabussiga rahul

900

Eelmisel reedel käis Kehras ja Kuusalus taas Swedbanki pangabuss.

Kehras oli pangabussi ootejärjekorras ka nüüd, nagu kuu aega tagasi, mitukümmend inimest. Kuigi Swedbanki Tallinna regiooni juht Eve Vuks lubas 22. juuli Sõnumitoojas, et järjekorras ootajaile võetakse järgmisel korral kaasa lahtikäivad toolid, neid ei olnud. Istuda sai vaid ühel pingil, mille viisid vallavalitsuse töötajad pangabussi peatuskohta endise ait-kuivati ees juba kuu aega tagasi.

Vallavalitsusest räägiti, et vahepeal arutati – sinna võiks tuua ka teise pingi Sõpruse väljaku bussiootepaviljoni juures, kus seda ei kasutata. Kuid siis leiti, et mõistlikum on pakkuda pangabussile teist peatuskohta valla kultuurikeskuse ees, siis oleks võimalik ootajatel kasutada sealset tualetti ning puhata järjekorras oodates jalga. Kuid pangabussi juht kinnitanud vallavalitsuse töötajaile, et inimesed nagunii siseruumidesse ootama lähe, nad seisavad ikka väljas järjekorras, kuna kardavad selles oma kohta kaotada.

Kehra ettevõtja Peeter Neio, kes käis reedel kasutamas pangabussi sissemakseautomaati, tõdes: „Harjuma peab kõigega, kuigi nüüd on pangatoimingute tegemine tunduvalt ebamugavam kui varem.“

Ta rääkis, et kulutas sularaha sissemaksmiseks 15 minutit, kuna väike aparaat võimaldab korraga sisse anda 30 kupüüri.

„Õnneks käin sageli Kosel ja Tallinnas, kus saan kasutada sealsete pangakontorite teenuseid. Neis on ka suuremad sissemakseautomaadid, seal ei lähe sularaha arvele kandmiseks nii kaua aega,“ märkis Peeter Neio. 
Samal ajal, kui pangabuss oli reedel Kehras, käis vallavalitsuses pahane inimene, kes kurjustas, et linnas pole enam pangakontorit.

Kannatavad vanemad inimesed
Anija valla sotsiaaltööspetsialist Marianne Leis tõdes, et pangakontori sulgemise tõttu on kõige rohkem kannatanud pensionärid.

Ta jutustas, kuidas eelmisel nädalal tuli vallavalitsusse eakas naine, kes saab pisukest rahvapensioni. Kuna naisel endal liikumine kehv ja silmanägemine vilets, palus ta naabrinaisel oma pension sularahaautomaadist välja võtta. Kuna naabrinaine vajutas PIN-koodi kolm korda valesti, võttis automaat pangakaardi ära. Vallaametnikud püüdsid prouat, kel oli kotis vaid 25 krooni sularaha, aidata ning helistasid Swedbanki piirkonnakontorisse. Paluti, et naisele tehakse uus pangakaart ning saadetaks see reedese pangabussiga Kehrasse. Kuid pangast vastati, et nii kiiresti saavad nad väljastada vaid ajutise kaardi, uue pangakaardi saaks Kehrasse saata kahe nädala pärast, kui pangabuss taas seal peatub. Kummagi kaardi eest tuleks maksta 30 krooni. Ka ID-kaardiga ei saanud naine pangabussist raha, kuna sularaha seal pole.

„Ühe mehe saatsime riikliku toetuse saamiseks pangabussist küsima oma konto väljavõtet. Sealt vastati, et ei saa, kuna paber on otsas,“ rääkis Marianne Leis.

Sotsiaaltöötajaile on silma hakanud – kui varem kanti toetused inimeste arvetele, mis asusid Swedbankis, siis üha enam tuleb ülekandeid teha SEBis asuvatele kontodele. Vanainimesed, kes ei suuda pangabussi sabas seista või ei saa sularahaautomaatide kasutamisega hakkama, on hakanud arveid avama Kehra sides töötavas SEBi postipangas: „Vaevalt, et side Kehrast kaob ning ei usu, et ka postipank suletakse. Pensionäridel ei ole suurt vahet, millises pangas nende konto on. Laenusid neil pole, neil on lihtne teise panka üle mina. Kuid olen kuulnud, et ka nooremad inimesed, kellel on palk laekunud Swedbanga arvele, kannavad selle nüüd edasi oma arvele SEBis.“

Üks pensionär, kellele veebruarist kanti pension pangaarvele, käis vallavalitsuses ja esitas avalduse, et soovib edaspidi saada oma pensioni koju.

„Ta ütles, et pangabussi järjekorras ta ootama ei hakka, vaid on nõus maksma iga kuu 60 krooni, et pension koju tuuakse,“ sõnas Marianne Leis.

Kuusalus oli rahvast pidevalt
Kuusalu postkontori töötaja Evi Heinlo rääkis, et sel korral pangabussi juures pikki järjekordi polnud, aga rahvast oli kogu aeg, vahepeal ootas neli-viis inimest.

„Toole ei olnud, mehed istusid kõnnitee ääre peal. Eelmisel korral nägin, et oli kolm tooli, aga ma ei tea, kust need saadi, võib-olla muusikakoolist. Sel korral oli muusikakool kinni ja meil polnud ka midagi anda,“ ütles Evi Heinlo.