Kehra kooli algklasside õppeala juhataja ning eesti keele ja kirjanduse õpetaja ANNE TAMMARU sai eelmisel sügisel Harju Aasta Õpetaja tiitli.
Tänavu täitub Anne Tammarul Kehra kooli õpetajana 25 aastat. Praegu on ta õppeala juhataja 1.-4. klassidele ning annab põhikoolile eesti keele ja kirjanduse tunde.
Anne Tammaru on Kehra gümnaasiumi vilistlane. Pärast keskkooli õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis eesti keelt ja kirjandust ning tuli tagasi Kehra kooli, kuhu vajati algklasside õpetajat.
Ta peab tööd algklassidega heaks kogemuseks: „Sain mitmekülgse karastuse, õpetasin kõiki aineid peale muusika. Kõige paremini õpib lapsi tundma väikesena. Algklasside õppealajuhataja olen olnud 1996. aastast.”
Põhikoolile annab ta eesti keele ja kirjanduse tunde: „Mulle meeldib õpetada põhikooli õpilasi, nad on iseseisvad inimesed, kellega saab arutada erinevatel teemadel. Püüan tunde anda võimalikult mitmekesiselt. Hea, et pedagoogidel on selles osas üsna vabad käed, teeme rühmatöid, kus saab vahetada mõtteid, viime läbi rollimänge ja kasutame dramaturgia elemente. ”
Kirjanduse õpetaja hobid on reisimine, käsitöö ja lugemine. Anne Tammaru ütleb, et teda rõõmustab, kui ka lapsed loevad raamatuid.
Lugemisharjumused on erinevad, ta annab soovitusliku kirjanduse nimekirja varakult, et õpilased saaksid planeerida lugemiseks aega: „Tore, kui mõni õpilane tuleb ja ütleb, et talle meeldis raamat, mida tunnis tutvustasin. Siis on õpetaja jutt end ära tasunud.”
Rõõmu valmistavad ka andekad ning tublid õpilased, kes käivad konkurssidel ja saavutavad häid tulemusi. Anne Tammaru õpilastest sai Joanna Niiberg 7.-9. klasside maakondlikul etlemisvõistlusel kolmanda koha. Korduvalt on konkurssidel silma paistnud 9. klassi õpilane Kenneth Norden, keda ta on õpetanud algklassidest peale.
Anne Tammaru korraldab koolis mitmeid ettevõtmisi, on pannud kokku esinemiste stsenaariume. Kui eelmisel sügisel peeti Kehra gümnaasiumi 160. sünnipäeva, koostas ta sõnalise eeskava.
Ta on lavastanud algklassilastega näidendeid ja sõnab, et enda klassidega oli näidendeid eriti tore teha, sest teadis täpselt, kes millist tüüpi sobib mängima.
Äsja lõppes koolis emakeele nädal, mille raames korraldas sõnatundmise võistluse: „Selgitasime välja, kui hästi tunnevad õpilased niiöelda unustusse vajunud sõnu, mida tänapäevase õpilase kõnepruugis ei kohta enam palju. Selgus, et õpilased, kes elavad koos vanavanematega, teadsid sõnu paremini.”
Anne Tammaru arvab, et ilmselt pole algklasside majas ühtegi kolleegi, kes ei oleks sünnipäevaks saanud tema loodud luuleridu: „Kirjutan luuletusi.
Tõsisemate luuletuste jaoks peab olema pea puhanud ja siis tuleb ka inspiratsioon iseenesest. Luuletusi on aastate jooksul kogunenud palju, nendest saaks anda välja kogumiku, kuid ei pea seda vajalikuks.“
Tema luuletused on ilmunud Kehra gümnaasiumi almanahhides, mille väljaandmises on aidanud kaasa, ning ta on ka Kehra kunstidekooli hümni sõnade autor.
Õpetaja elukutse valiku põhjuseks peab Anne Tammaru oma lapsepõlve, nende pere viiest lapsest on neli töötanud pedagoogidena: „Käisime Kiviloo algkoolis ja seal tuli kõike ise teha ning korraldada. See pisik jäi külge. Hiljem õppisime Kehra gümnaasiumis. Minu vend Avo Möls on Aruküla põhikooli direktor. Ka on meie kujunemisel suur roll emal, kes oskas meid niiöelda sõnatult kasvatada. Oleme püüdnud olla samamoodi tasakaalukad.“
Tänapäeva õpilasi peab Anne Tammaru teistsugusteks kui vanasti, sest kool muutub koos ühiskonnaga ja õpetajal tuleb suuta sellega sammu pidada, olla eluga kursis ja hoida kätt niiöelda pulsil: „Laste teadmised on hoopis teistsugused kui varasemal ajal. Õpilased teavad väga palju IT valdkonnast. Eeskujud on muutunud. Õpilased peegeldavad seda, mis toimub kodudes. Sellest saab aru kasvõi käekirju jälgides. Õpetamine on seisund – iga tund on erinev ja kunagi ei tea ette, kuhu seal välja jõutakse. Autoritaarsusega ei saavuta koolis midagi, oluline on koostöö.”
