Keh­ra plaat­pil­lian­sam­bel Xi­lo­fo­no on te­gut­se­nud 20 aas­tat

Juu­be­li­kont­ser­dil esi­ne­sid en­di­sed ja prae­gu­sed plaat­pil­liõ­pi­la­sed ning ka nen­de emad.

Keh­ra kuns­ti­de­koo­li di­rek­tor Ene Kerb ni­me­tas güm­naa­siu­mi saa­lis lau­päe­val, 18. no­vemb­ril toi­mu­nud Xi­lo­fo­no sün­ni­päe­va­kont­ser­ti kuns­ti­de­koo­li juu­be­li­nä­da­lal kõi­ge olu­li­se­maks. Mee­nu­tus­te­ga pi­ki­tud kont­ser­ti ju­ha­tas Xi­lo­fo­no esi­me­se koos­sei­su lii­ge Triin Too­me­saar. Koos te­ma­ga esinesid Xi­lo­fo­no vi­list­la­sed, kes alustasid 20 aas­tat ta­ga­si koos temaga Keh­ras plaat­pil­liõ­pin­guid, an­samb­li prae­gu­ne põ­hi­koos­seis ning noo­red ja lap­sed, kes al­les esi­me­si kuid plaat­pil­le har­ju­ta­vad.

Koo­li au­las oli näitus an­samb­li 20aas­ta­sest te­ge­vu­sest, müü­di Xi­lo­fo­no plaa­te ning juu­be­liks il­mu­nud ko­gu­mik­ku „Xi­lo­fo­no kroo­ni­ka 1997-2017“.

„Te ole­te Keh­ra kuns­ti­de­koo­li ja Ani­ja val­la uh­kus,“ kii­tis Ani­ja val­la­vo­li­ko­gu esi­mees Jaan Oruaas plaat­pil­lian­samb­lis män­gi­jaid õn­nit­le­des.

Abi­val­la­va­nem Mar­ge Ra­ja an­dis Xi­lo­fo­no ju­hen­da­ja­te­le Ül­le Raua­le ja Ka­di Voo­se­li­le val­la­va­lit­su­se tä­nu­kir­jad. Tä­nu­kir­ja päl­vi­sid nad ka Ees­ti Muu­si­kaõ­pe­ta­ja­te Lii­dult. Õn­nit­le­jaid ja tä­nu­sõ­nu oli pä­rast kont­ser­ti pal­ju, plaat­pil­lian­sam­bel tä­nas omalt poolt kõi­ki toe­ta­jaid ning Xi­lo­fo­no kauaaeg­seid liik­meid.

ÜL­LE RAUD: al­gul and­sin sõr­me, siis käe ja lõ­puks sü­da­me
„Kõik sai al­gu­se sel­lest, et mu head sõb­rad kut­su­sid mind kaa­sa Salz­bur­gi Carl Orf­fi muu­si­ka­pe­da­goo­gi­ka su­ve­kur­su­se­le. Olin äs­ja asu­nud Keh­ra kuns­ti­de­koo­li töö­le ja Orff-muu­si­ka me­too­di­ka mul­le vä­ga meel­dib,“ mee­nu­tas Xi­lo­fo­no asu­ta­ja Ül­le Raud.

Ta ju­tus­tas, kur­su­selt saa­dud ela­mus oli nii või­mas, et soo­vis sa­ma me­too­di­kat – õp­pi­da muu­si­kat lii­ku­mi­se, lau­lu, tant­su ja imp­ro­vi­sat­sioo­ni kau­du – ka oma õpi­las­te­ga proo­vi­da. Kui­gi pil­le pol­nud, oli kur­sus­tel õpe­ta­tud, et muu­si­kat saab te­ha kõi­ge­ga, mis on meie üm­ber: „Mä­le­tan, et käi­sin män­guas­ja­de ja töö­riis­ta­de poo­di­des, ot­si­sin iga­su­gu ese­meid, mis he­li­se­sid ja kõ­li­se­sid.“

1996. aas­ta sü­gi­sel alus­tas ta Keh­ra kuns­ti­de­koo­lis Orf­fi me­too­di­kal põ­hi­ne­va­te rüt­mi­tun­di­de­ga, mil­lest kas­vas aas­ta hil­jem väl­ja Ees­tis ai­nu­laad­ne plaat­pil­li­de an­sam­bel.

„Olin and­nud sõr­me, aga ei tead­nud veel siis, et pea­gi an­nan ka käe ja mõ­ne aas­ta pä­rast kin­gin ko­gu sü­da­me ja hin­ge,“ kir­ju­tab Ül­le Raud an­samb­li kroo­ni­ka­raa­ma­tus.

Esi­me­sed pil­lid os­te­ti toe­ta­ja­te abi­ga. Esi­me­ne oli ksü­lo­fon, mis an­dis ka an­samb­li­le ni­me: „Nu­pu­ta­si­me, mis kee­les kõ­laks see na­tu­ke hu­vi­ta­va­malt ning leid­si­me his­paa­nia­keel­se vas­te xi­lo­fo­no.“
Ül­le Raua suur unis­tus oli te­ha plaat­pil­li­del muu­si­kat klas­si­kast po­pi­ni. Unis­tu­se täi­tu­mi­se­ni ku­lus 7 aas­tat. „Oli mee­le­tu ene­se­täien­da­mi­ne ja me­too­di­ka nu­pu­ta­mi­ne, kui­das saaks nen­de pil­li­de­ga män­gi­da nii, et kõ­laks na­gu kla­ver,“ ju­tus­tas ta.

20 aas­ta jook­sul üle 70 õpi­la­se

Pub­lik nä­gi Xi­lo­fo­not es­ma­kord­selt Keh­ra kuns­ti­de­koo­li 35. aas­ta­päe­val 15. no­vemb­ril 1997. Esi­me­ses koo­sei­sus män­gi­sid Triin Too­me­saar, Kai­sa Jõh­vik, Tee­le Eha­sa­lu, Kris­ti Treial, Ma­ret Kruu­sa­mä­gi (nüüd Ki­vis­tu) ja Vii­vi­ka Hom­muk. Neist kolm esi­mest olid an­samb­lis 8 aas­tat. Kõi­ge kauem, 16 aas­tat on Xi­lo­fo­nos­se kuu­lu­nud Kleer Ke­ret Ta­li ning Ül­le Raua kõr­val an­samb­li tei­ne ju­hen­da­ja Ka­di Voo­sel. Neid, kes on seal män­gi­nud üle küm­ne aas­ta, on mit­meid.

Xi­lo­fo­nos on aas­ta­te jook­sul män­gi­nud 73 last. Suu­rem osa tüd­ru­kud, kuid ka mõ­ned poi­sid, neist kõi­ge kauem, 4 aas­tat oli an­samb­lis Mar­tin Roo­bas.

20 aas­ta jook­sul on ol­nud ar­vu­kalt esi­ne­mi­si Ees­tis, kuid üles on as­tu­tud ka Es­to­nia kont­ser­di­saa­lis, Tal­linn-Stock­hol­mi lae­va­del, käi­dud mit­me­tel vä­lis­fes­ti­va­li­del, või­de­tud seal au­hin­na­li­si koh­ti ning an­tud väl­ja 6 plaa­ti. Kõik an­samb­li te­ge­mi­sed on õp­peaas­ta­te kau­pa kir­jas äs­jail­mu­nud kroo­ni­ka­ko­gu­mi­kus, mil­le toi­me­tas An­ne Tam­ma­ru ja ku­jun­das Xi­lo­fo­no vi­list­la­ne Kleer Ke­ret Ta­li.

Pea­le vi­list­las­te, kes esi­ne­vad aeg-ajalt pro­jek­ti­kor­ras, on plaat­pil­lian­samb­lil ne­li rüh­ma. Kõi­ge pi­se­mad, 7-9aas­ta­sed, kes õpi­vad muu­si­ka­koo­li noo­re­ma­tes klas­si­des, on Xi­lo­fo­no lap­sed. Järg­mi­ne rühm on Xi­lo­fo­no noo­red – ne­mad käi­vad muu­si­ka­koo­lis va­ne­ma­tes klas­si­des. Xi­lo­fo­no põ­hi­koos­sei­sus män­gi­vad güm­naa­siu­mi­neiud, kel õpin­gud muu­si­ka­koo­lis ju­ba sel­ja ta­ga. Väik­se­maid ju­hen­dab Ül­le Raud, põ­hi­koos­sei­su nüüd Ka­di Voo­sel. Teist oma töö jät­ka­jat loo­dab Ül­le Raud muu­si­kaa­ka­dee­mia löök­pil­li­de eria­la tu­den­gist Anni Karust, kes täiendab end prae­gu Por­tu­ga­lis.

An­samb­li põ­hi­koos­sei­su pii­gad esi­ta­sid sün­ni­päe­va­kont­ser­dil klas­si­ka ja pop­muu­si­ka kõr­val ka oma­loo­min­gu­li­si pa­lu, neid on kok­ku küm­me­kond. Pea­le nen­de as­tu­sid es­ma­kord­selt plaat­pil­li­män­gi­ja­te­na pub­li­ku et­te emad, kel­le lap­sed män­gi­vad Xi­lo­fo­nos.

„Nad on tub­lid, har­ju­ta­sid paar kuud ja män­gi­sid nüüd pä­ris ilu­sas­ti. Üt­le­sid küll, et po­leks us­ku­nud, et see on nii ras­ke töö,“ lau­sus Ül­le Raud.

Ema­de plaat­pil­lian­samb­lis as­tus üles ka Xi­lo­fo­no esi­me­se koos­sei­su lii­ge Ma­ret Ki­vis­tu, kel­le tü­tar Aliis Puu­saar alus­tas aas­ta ta­ga­si plaat­pil­li­de õp­pi­mist. Ei ol­nud üld­se ker­ge, tun­nis­tas Ma­ret Ki­vis­tu aas­ta­te jä­rel taas plaat­pil­li­pa­la­de õp­pi­mist.