Keh­ra kuns­ti­de­koo­li õpe­ta­jad aja­sid nal­ja­kuu pu­hul pil­lid sas­si

1982
Flöö­diõ­pe­ta­ja EDA JÜ­RI­SOO esi­nes koos oma õpi­las­te, kuns­tiõ­pe­ta­ja SIR­JE VOOL­MAA ja plaat­pil­li­de õpe­ta­ja ÜL­LE RAUA­GA.

Kont­ser­dil „Ap­ril­li­kuu eri“ män­gi­sid Keh­ra kuns­ti­de­koo­li õpe­ta­jad pil­li­del, mi­da olid har­ju­ta­nud vaid mõ­ne kuu.

Ki­tar­riõ­pe­ta­ja män­gis kla­ve­rit, kla­ve­riõ­pe­ta­jad tuu­bat või kan­nelt, kand­leõ­pe­ta­ja viiu­lit, viiu­liõ­pe­ta­ja akor­dio­nit või tšel­lot, flöö­diõ­pe­ta­ja plaat­pil­le, plaat­pil­liõ­pe­ta­jad flöö­ti ja met­sa­sar­ve, puhk­pil­liõ­pe­ta­ja kont­ra­bas­si – sel­li­ne oli tei­si­päe­val, 11. ap­ril­lil Keh­ra kuns­ti­de­koo­li saa­lis toi­mu­nud õpe­ta­ja­te kont­sert. Ta­va­pä­ra­sest eri­ne­vat pil­li män­gi­sid 12 õpe­ta­jat. Pub­li­ku et­te astusid ka kolm täis­kas­va­nud õpi­last – Tii­na Tep­pan, kes õpib kuns­ti­de­koo­lis kla­ve­rit, ning akor­dio­ni­män­gu õp­pi­vad An­ne Tam­ma­ru ja Kris­ti Huu­si.
Kui­gi va­he­peal läks mõ­nel esi­ne­jal pil­li­mäng pa­bis­ta­mi­se tõt­tu sas­si või tük­kis naer pea­le, saa­tis kõi­ki esi­tu­si pub­li­ku – pea­mi­selt oma koo­li õpi­las­te – ma­ru­li­ne ap­laus. Iga esi­ne­mi­se jä­rel esi­ta­sid kont­ser­ti juh­ti­nud õpe­ta­jad Kai­di Rus­sing ja Fa­riš­ta­mo El­ler kol­lee­gi­de­le kü­si­mu­si. Kont­ser­di lõ­pe­tas „Ühis­lu­gu­laul“ AEA ehk Ap­ril­li­kuu Eri An­samb­li esi­tu­ses – õpe­ta­jad män­gi­sid „va­le­del“ pil­li­del ja laul­sid oma­loo­min­gu­li­se lau­lu.

Kolm kuud har­ju­ta­mist
Uu­te pil­li­de õp­pi­mi­se ja kont­ser­di idee tek­kis Keh­ra kuns­ti­de­koo­li õpe­ta­ja­tel koo­li jõu­lu­peol.
„Män­gi­si­me koos plaat­pil­li, sel­lest tek­kis pal­ju ele­vust. Sa­mas oli see vä­ga õpet­lik – kui mui­du tun­dub, et mis see plaat­pil­li män­gi­mi­ne nii vä­ga on – võ­tad ke­pi­ke­sed ja lööd, siis te­ge­li­kult pol­nud­ki liht­ne. Siis mõt­le­si­me, et miks mit­te õp­pi­da eri­ne­vaid pil­le ja te­ha omaet­te kont­sert,“ ju­tus­tas viiu­liõ­pe­ta­ja Kai­di Rus­sing.
Le­pi­ti kok­ku, et kont­sert toi­mub nal­ja­kuul ap­ril­lis. Aas­ta al­gu­ses va­li­sid õpe­ta­jad pil­lid ning hak­ka­sid käi­ma kol­lee­gi­de juu­res har­ju­ta­mas või õp­pi­sid ise.
Kai­di Rus­sing võt­tis klas­si­nur­gas seis­nud tšel­lo: „Olin se­da vaa­da­tes mõel­nud, et võiks proo­vi­da. Nüüd oli mo­ti­vat­sioon pill kät­te võt­ta. Koo­lis meil tšel­lo eria­la po­le, õp­pi­sin ise­seis­valt, ka­suks tu­li, et olen õp­pi­nud viiu­lit – teh­ni­ka on sar­na­ne. Aga ise on kee­ru­li­sem õp­pi­da, kui ta­had pil­li­män­gu kor­ra­li­kult sel­geks saa­da. Põ­hias­ju uu­ri­sin ka You­tu­best.“
Flöö­diõ­pe­ta­ja Eda Jü­ri­soo õp­pis Ül­le Raua juu­res plaat­pil­le ning õpe­tas kol­lee­gi­le plokkf­löö­ti. Pool tun­nist ku­lus flöö­di-, pool plaa­ti­pil­liõp­pe­le.
„Loot­sin, et plaat­pill on liht­sam, kui mõ­ni tei­ne, mil­le õp­pi­mi­ne võ­tab vä­ga kaua ae­ga. Har­ju­ta­da sain um­bes kor­ra nä­da­las, ku­na pill on suur, ei saa se­da ko­ju ve­da­da. Vä­ga to­re oli, te­ge­li­kult sain sel­geks pä­ris ras­ke loo,“ lau­sus Eda Jü­ri­soo.
Ül­le Raud li­sas: „Mi­nu esi­tus oli ehe näi­de sel­lest, et ka ko­dus tu­leb har­ju­ta­da. Flöö­ti män­gi­da on tun­du­valt ras­kem, kui plaat­pil­le. Oi, kui pal­ju võh­ma võ­tab pu­hu­mi­ne! Lu­gu tun­dus nii pikk, et mul ei jät­ku­nud õh­ku. Pea käis rin­gi, huu­led olid va­lu­sad.“
„Us­ku­ma­tult ras­ke pill, vaa­tan vask­puhk­pil­li­män­gi­jaid nüüd täies­ti tei­se pil­gu­ga,“ sõ­nas kont­ser­dil met­sa­sar­ve pu­hu­nud plaat­pil­li­de õpe­ta­ja Ka­di Voo­sel.
Kla­ve­riõ­pe­ta­ja Ok­sa­na Lo­hi­no­va, kes õp­pis kont­ser­diks nii kan­nelt kui plaat­pil­le, ju­tus­tas, et koos pil­li­män­gu­ga õp­pis ka ees­ti keelt – ta tu­li Uk­rai­nast Ee­sis­se 8 kuud ta­ga­si ning suht­leb nüüd ees­ti kee­les: „Mõt­le­sin ko­he, et ta­han õp­pi­da kan­nelt – kui mul on ju­ba kee­le­kümb­lus, ol­gu ka kul­tuu­ri­kümb­lus, õpin ees­ti rah­vus­pil­li. Uk­rai­nas on te­ge­li­kult vei­di sar­na­ne inst­ru­ment ban­duu­ra, mi­da män­gi­tak­se sa­mu­ti keel­tel, kuid mi­na se­da kah­juks ei os­ka. Kand­le har­ju­ta­mi­sel läk­sid sõr­med esmalt vä­ga va­lu­saks ja pu­na­seks. Plaat­pil­li õp­pi­mi­ne oli pi­sut ker­gem, seal on noo­ti­de asu­koht sa­ma, mis kla­ve­ril. Ka mul en­dal oli kaks kol­lee­gist õpi­last, Ma­re Vil­lem­soo­le õpe­ta­sin mi­na kla­ve­rit, te­ma mul­le ees­ti keelt.“

Järg­mi­ne esi­ne­mi­ne – koo­li juu­be­lil
„To­re, et suur osa õpe­ta­jaid võt­sid osa, kui­gi oli ka neid, kes jät­sid pil­li õp­pi­mi­se poo­le­li. Ehk said nad nüüd jul­gust ja jät­ka­vad,“ üt­les Kai­di Rus­sing.
Üks, kel­lel jäi har­ju­ta­mi­ne poo­le­li, on kuns­ti­de­koo­li di­rek­tor Ene Kerb.
„Alus­ta­sin küll viiu­liõp­pi­mist, paar-kolm tun­di käi­sin, siis jäi kä­si hai­geks ning enam pol­nud ka ae­ga. See on vä­ga tõ­si­ne töö, va­jab sü­ve­ne­mist, sel­les mõt­tes on meie õpe­ta­jad ik­ka vä­ga tub­lid. Kont­sert oli vä­ga la­he,“ kii­tis ta.
Koo­li­juht ar­vas, et kui­gi muu­si­kaõ­pe­ta­jai­le teeb uue pil­li õpin­gud ker­ge­maks see, et tun­ne­vad noo­ti, on iga pill teis­test eri­nev ning õp­pi­mi­ne ras­ke: „Vaa­tan nüüd õpi­la­si ko­he tei­se pil­gu­ga, viiu­li män­gi­mi­ne on mi­nu jaoks täie­lik müs­ti­ka.“
Ka tei­sed õpe­ta­jad leid­sid sa­ma. Ei tea, kas me nüüd just lee­be­maks muu­tu­me, aga mõist­va­maks ehk küll, ar­vas Kai­di Rus­sing. Ta ole­tas, et kind­las­ti mo­ti­vee­ris kont­sert ka nen­de õpi­la­si roh­kem pil­li har­ju­ta­ma: „Kui kuu­lad vaid täius­lik­ku män­gu, po­le see nii ha­riv, kui teis­te vi­ga­dest õp­pi­mi­ne.“
Kla­ve­riõ­pe­ta­ja Fa­riš­ta­mo El­ler, kes män­gis nal­ja­kuu kont­ser­dil tuu­bat, kin­ni­tas, et õpi­las­te­le meel­dis kont­sert vä­ga. Nii te­ma kui tei­sed õpe­ta­jad lu­ba­sid uu­te pil­li­de õp­pi­mist jät­ka­ta. Ene Kerb lu­bas, et järg­mi­ne tao­li­ne esi­ne­mi­ne on sü­gi­sel, kui kuns­ti­de­kool saab 55. aas­ta­seks: „Sel­leks ajaks õpin ka mi­na mi­da­gi, kui­gi viiu­lit ilm­selt mit­te, see on lii­ga ras­ke.“