Kuusalu valla Andineeme burgeriputka juures olid juunis-juulis pikad järjekorrad.
Andineeme rannas suvitajatele on tuttav puidust müügiputka, kust saab osta jooki ja kiirsööki. Putka pole olnud lahti igal suvel, toitlustajad on olnud seal erinevad. Alates käesolevast suvest võttis putka enda hoole alla Andineemelt pärit Roman Neso Laupmaa, kes lootis tulla suvel maale puhkama ning pakkuda kohalikele veidi grillburgerit, kuid sööjaid sattus putkasse nii palju, et kogu suve jooksul on olnud tal ainult 3 päeva, mil pole pidanud Andineemel olema.
Putka juures käib elu ka pilvise ilmaga – möödunud nädalavahetusel tibutas vihma, kuid merevesi oli veel soe. Randa olid tulnud ujujad ja surfarid, mängis mahe muusika ning putkaesisel terrassil olid end mugavalt sisse seadnud puhkajad.
Roman Neso Laupmaa ütles, et söögiäri on läinud käima oluliselt paremini, kui oleks osanud oodata: „Arvestasin sellega, et kuna teeme pärisburgereid grillpihvi ja kvaliteetsete ja värskete toiduainetega, siis rahvast nii palju ei tule – meie burger on kallim, kui tavaline niiöelda rotiburger. Võtsin putkapidamist kui puhkust, kuid läks täiesti vastupidi.”
Ametilt on Roman Neso Laupmaa kaskadöör, teinud seda tööd ligi 10 aastat ning osalenud nii Eesti kui välismaa filmides – esimene oli „Detsembrikuumus”. Ta lausus, et see töö meeldib väga, kuid sellega eputada ei taha: „Tuleb teha igasuguseid trikke – autodega kihutamist, kukkumist, hüppamist. Kuna ainult Eestis selle tööga ära ei ela, trikitan ka välismaal.”
Päev burgeriputka juhatajana algab hommikul 7-8 ajal, siis sõidab ta linna toiduaineid hankima, lõunaks Andineemele tagasi kotlette küpsetama ning müüma: „Mitmed kohalikud käivad meie juures söömas iga ilmaga. Mõned sõidavad Tallinnast pärast tööd meie juurde sööma ja aega veetma ning õhtuks tagasi. Poleks osanud oodata, et tullakse ka ainult toidu pärast.”
Roman Neso Laupmaa kolis Andineemele 18 aastat tagasi, praegu elab Tallinnas. Andineemel on tal suvekodu.
Ka käesoleval suvel soovis ta puhata ja aega veeta: „Ei tahtnud teha äri, vaid pääseda linnast, puhata ning midagi müüa. Kevadel tegin putkas remonti, tõmbasin kõik maha ja alustasin nullist. Tahtsin, et kõik oleks minu standardite järgi.”
Süüa valmistab ja müüb ta kahekesi oma elukaaslasega, aeg-ajalt käivad sõbrad abis, kuid lisatööjõudu pole olnud mahti välja koolitada. Kokandust pole kumbki õppinud, retseptid on pärit ühelt sõbrannalt, kes on kokk. Koos valiti ja katsetati, mis kõige rohkem maitseb, ning hakati seda müüma.
Sügisel on tal plaanis burgeriputka uksed sulgeda, kuid ilmselt mitte kohe septembris: „Hoiame kätt pulsil ning vaatame, milline on ilm. Seda, mis toob järgmine suvi, veel ei oska öelda ega lubadusi anda.”
Ta lausus, et sööjate positiivne tagasiside annab motivatsiooni: „Juuni ja juuli olid füüsiliselt ja vaimselt väga kurnavad. August on selline vaiksem, nagu kujutasin ette, et tuleb kogu suvi.”
Teistesse lähedalasuvatesse rannasöögikohtadesse pole ta jõudnud, sest aega pole: „Oleks huvitav näha küll, mida pakutakse, kuid mina ajan Andineemel oma asja ning ei taha kellegagi konkureerida.”
