Karu hir­mu­tas Raa­si­ku val­las nai­se maa­ko­dust mi­ne­ma

„Kui nä­gin, et ta jook­seb mul­le jä­re­le, ar­va­sin, et need on mu elu vii­ma­sed se­kun­did,“ üt­leb JAA­NI­KA TRU­VE, kel oli maa­ko­du juu­res Pe­ri­las eh­ma­tav koh­tu­mi­ne ka­ru­ga.

Laupäeva, 13. ap­ril­li õh­tul poo­le ka­hek­sa pai­ku ja­lu­tas Jaa­ni­ka Tru­ve, kel­le maa­ko­du on Raa­si­ku val­la Pe­ri­la kü­las, Jä­ga­la-Pi­ri­ta ka­na­li ää­res.

„Kõi­ge­pealt nä­gin üht kit­se. Hu­vi­ta­val kom­bel ei kart­nud ta mind, tu­li vä­ga lä­he­da­le. Olin lõ­pe­ta­nud te­le­fo­ni­kõ­ne tüt­re­ga, kui mär­ka­sin, et tei­sel pool ka­na­lit on ka­ru. Mit­te väi­ke mõm­mik, vaid suur täis­kas­va­nud elu­kas, ilu­sa ko­he­va kar­va­ga, um­bes seits­me koe­ra suu­ru­ne,“ ju­tus­tab ta.

Nai­se ja­lad ha­ka­nud just­kui isee­ne­sest jooks­ma, kui oli tei­nud mõ­ned kii­red sam­mud, nä­gi ta, et ka­ru al­gu­ses jook­sis ja see­jä­rel ujus üle um­bes 5 meet­ri laiu­se ka­na­li te­ma suu­nas. Jaa­ni­ka Tru­ve pres­sis end lä­bi võ­sa ja üle kraa­vi hei­na­maa­le ning jook­sis paa­ri­sa­ja meetri kau­gu­se­le naab­ri­te juur­de: „Kui naab­riõue jõud­sin, võt­tis ku­ri koer ta­gu­mi­kust kin­ni, aga mõt­le­sin – tüh­ja sest, vä­he­malt el­lu jäin. Tead­sin küll, et ka­ru on ini­me­sest ala­ti kii­rem, aga jook­sin vist mõt­te­ga, et kui ta rün­dab, siis ma vä­he­malt ei näe, kui­das sel­ja ta­gant ta­pab.“

Naab­ri­te noor­pe­re­mees viis šo­kis nai­se au­to­ga te­ma maa­ko­du­ni, kust ta ko­he mi­ne­ma sõi­tis. Mõ­ni päev hil­jem käi­di koos abi­kaa­sa­ga ot­si­mas ka­ru jäl­gi, et saa­da tea­da, kui kau­ge­le loom te­da jä­li­tas: „Nä­gi­me jäl­gi ka­na­li ää­res ko­has, kus ta vet­te tu­li ning ka võ­sa ää­res, mil­lest jook­sin lä­bi. Nii et vä­he­malt võ­sa­ni tu­li mul­le jä­re­le.“

Kum­ma­list ük­si­kut puud, mi­da Jaa­ni­ka Tru­ve 13. ap­ril­li õh­tul tei­sel pool ka­na­lit nä­gi ja oli ka kor­ra va­rem tä­he­le pan­nud, siis enam ei ol­nud. See­tõt­tu ole­tab, et võis puuks pi­da­da te­da jäl­gi­nud ka­hel kä­pal seis­nud ka­ru.

Teis­te naab­ri­te­ga ves­tel­des kuu­lis ta, et üle-eel­mi­sel aas­tal mur­dis ka­ru loo­ma­kas­va­ta­jast naab­ri va­si­ka, kes oli läi­nud kar­ju­sest väl­ja ro­hu sis­se ma­ga­ma, ning mit­mel aas­tal on ka­ru lõh­ku­nud si­lo­pal­le. Ka naab­ri­mees, kel­le juur­de ta 13. ap­ril­lil ka­ru eest jook­sis, ole­vat aas­taid ta­ga­si seal ka­ru näi­nud.

Koh­tu­mi­ne ka­ru­ga hir­mu­tas Jaa­ni­ka Tru­vet se­da­võrd, et maa­ko­dus ta enam käia ei jul­ge: „Mi­nu mee­lest tu­leks ini­mest rün­dav ka­ru ma­ha las­ta, ta on ju oht­lik. Saat­sin Raa­si­ku val­la­va­lit­su­se­le, ja­hi­selt­si­le ja kesk­kon­naa­me­ti­le fo­to­sid ka­ru jäl­ge­dest, lu­ba­ti as­ja­ga te­ge­le­da, aga mi­da­gi ei teh­ta.“

Ku­na ka­ru­ja­hi hooaeg al­gab 1. au­gus­til, tu­leks te­ma ar­va­tes väl­jas­ta­da Pe­ri­la ka­ru lask­mi­seks eri­lu­ba.

Ka­rus­pet­sia­list PEEP MÄN­NIL – ka­ru kar­dab ini­mest
Mets­loo­ma­de küttimiseks eri­lu­be väl­jas­ta­va kesk­kon­na­ame­ti ja­hin­du­se spet­sia­lis­ti Uno Treie­ri kin­ni­tu­sel on Tal­lin­na ümb­ru­ses tao­li­si oo­ta­ma­tuid ka­ru­ga koh­tu­mi­si igal ke­va­del, sa­mu­ti mar­ja­de val­mi­mi­se ajal, kuid ke­da­gi rün­na­nud ka­ru ei ole.

Kesk­kon­naa­gen­tuu­ri juh­tivs­pet­sia­list, Ees­ti kõi­ge suu­re­maks ka­ru­de as­ja­tund­jaks ni­me­ta­tud Peep Män­nil kom­men­tee­rib Pe­ri­la ka­ru­lu­gu kuul­des, et ka­ru ini­mest kind­las­ti ei va­rit­se­nud ega tu­le ku­na­gi pi­ke­ma maa pealt ini­me­se­le lä­he­ma­le te­da hir­mu­ta­ma: „Ka­ru jook­seb ini­me­sest kolm kor­da kii­re­mi­ni ning oleks sel­le daa­mi kind­las­ti kät­te saa­nud, kui tal oleks see plaan ol­nud.“

Sel­lel, miks hak­kas ka­ru Jaa­ni­ka Tru­ve­le jä­re­le jooks­ma, võis Peep Män­ni­li hin­nan­gul ol­la mi­tu põh­just – kas oli ku­sa­gil lä­he­dal ema­ka­ru poe­ga­de­ga või oli te­gu noo­re loo­ma­ga, kes tu­li uu­dis­hi­must lä­he­ma­le. Va­na isa­ka­ru se­da te­ma kin­ni­tu­sel kind­las­ti ei tee. Kõi­ge tõe­näo­li­se­maks peab Peep Män­nil se­da, et ka­ru ini­mest ei näi­nud­ki, jook­sis täies­ti ju­hus­li­kult sa­mas suu­nas: „Neid juh­tu­meid on küll, kus ka­ru jook­seb ini­me­se suu­nas ja ini­me­ne ar­vab, et ka­ru ajab te­da ta­ga, kuid te­ge­li­kult on liht­salt ta suund täies­ti ju­hus­li­kult ini­me­se poo­le. Kui te­da näeks, pöö­raks üm­ber ja la­seks jal­ga. Ka­rul ei ole vä­ga hea nä­ge­mi­ne ning kui ta ini­me­se lõh­na ei tun­ne, võib te­ma suu­nas joos­ta küll, kui te­da mis­ki häi­rib või põ­ge­neb kel­le­gi-mil­le­gi eest.“

Peep Män­ni­li kin­ni­tu­sel po­le ei Ees­tis ega mu­jal Eu­roo­pas ol­nud üh­te­gi juh­tu­mit, kus suur ka­ru oleks ini­mest ee­malt jä­li­ta­nud ja rün­na­nud. Pea­le olu­kor­da­de, kus haa­va­tud loom püüab elu pääst­mi­seks ja­hi­me­hi rün­na­ta, on ka­ru ain­sad rün­na­kud ini­mes­te suh­tes ol­nud vä­ga lü­hi­ke­se dis­tant­si pealt, kui ini­me­ne on ko­ge­ma­ta sat­tu­nud poe­ga­de­ga ema­ka­ru lä­he­da­le ning ka­ru poe­gi kait­seb: „Ees­tis po­le näi­teks nais­te­rah­vast ka­ru mit­te kor­da­gi rün­na­nud, nii et nai­sed või­vad veel eri­ti ra­hu­li­kud ol­la.“

Ta li­sab, et ka­ru­de ter­ri­too­riu­mid on vä­ga suu­red, ka­ru ei ela kel­le­gi ma­ja ta­ga met­sas, vaid lii­gub rin­gi mit­me­küm­ne ki­lo­meet­ri raa­diu­ses. Ka­ru­de spet­sia­list mär­gib veel, et hir­mul on sa­ge­li suu­red sil­mad ning Pe­ri­las Jaa­ni­ka Tru­vet eh­ma­ta­nud ka­ru ei ol­nud ini­me­se suh­tes ag­res­siiv­ne: „Saan aru, et ini­me­ne hak­kas kart­ma, aga po­le va­ja hir­mu tun­da. Ka­ru ei näe ini­me­ses saak­loo­ma, ta kar­dab ini­mest vä­ga.“

Peep Män­nil sel­gi­tab, et eri­loa ka­ru lask­mi­seks an­nab kesk­kon­naa­met ja­hi­selt­si­le ju­hul, kui loom te­ki­tab kor­du­valt olu­list kah­ju, lõ­hub näi­teks me­si­ta­ru­sid, või käi­tub vä­ga eba­loo­mu­li­kult ja ini­me­se suh­tes kor­du­valt ag­res­siiv­selt: „Prae­gu po­le küll põh­just eri­lu­ba an­da, see oli ju­hus­te kok­ku­sat­tu­mus, et ini­me­ne ja ka­ru olid ühel ajal sa­mas ko­has. Pea­le­gi se­da ka­ru seal­kan­dis kind­las­ti enam po­le.“

Ko­ha­li­kud ja­hi­me­hed – piir­kon­nas on 3-4 ka­ru
Pe­nin­gi ja­hi­selt­si juht And­rus Na­del ar­vab ko­du­kan­dis näh­tud kä­pa­jäl­ge­de põh­jal, et Jaa­ni­ka Tru­vet hir­mu­tas noor, esi­mest aas­tat ük­si lii­kuv um­bes sa­ja­ki­lo­ne ka­ru­poiss: „Kui loom on ter­ve, ko­he­va kar­va­ga, on ju­ba na­tu­ke vi­de­vik, tun­dub­ki ta suu­rem. Kui tõu­sis kor­ra ka­he­le kä­pa­le, oli­gi ta vä­he­malt ka­he­meet­ri­ne.“

Pe­nin­gi selt­si ja­hi­mees­tel on met­sas söö­dap­lat­sil kaa­me­ra, ka seal po­le käi­nud vä­ga suu­red ka­rud, pi­gem noo­red loo­mad. Jahiseltsi juht on kin­del, et Jaa­ni­ka Tru­ve näh­tud ka­ru on am­mu läi­nud mu­ja­le: „Ka­ru po­le pe­sa­hoid­ja loom na­gu mets­si­ga. Sü­gi­sel käib söö­da­ko­had lä­bi ja lä­heb pes­sa ma­ga­ma, ke­va­del lä­heb rin­gi lii­ku­ma. Meie kaa­me­ras olid kaks ka­ru vii­ma­ti kuu ae­ga ta­ga­si. Jook­suaeg hak­kas pih­ta, nüüd on nad ka­du­nud.“

And­rus Na­de­li hin­nan­gul on ka­ru­de po­pu­lat­sioon Ees­tis suu­re­ne­nud – kui veel mõ­ned aas­tad ta­ga­si oli Pe­nin­gi selt­si maa­del üks ka­ru või ema poe­ga­de­ga, siis nüüd on kind­las­ti 3-4 ka­ru. Ka­ru­ küttimis­e lu­be an­tak­se Ida-Har­jus­se aas­tas 8-9. Norm saab te­ma sõ­nul täis ju­ba poo­le hooa­ja pealt.

„Üri­ta­me igal aas­tal ka­ru ta­ba­da, kuid po­le õn­nes­tu­nud. Vii­ma­ti küti­ti meie selt­sis ka­ru ve­ne-ajal,“ sõ­nab ta.

Jaa­ni­ka Tru­vel soo­vi­tab ta maa­ko­du pii­ra­ta aia­ga, sest ise­gi, kui ja­hi­mees­tel õn­nes­tuks see ka­ru ta­ba­da, lii­gu­vad seal ka tei­sed.

Aru­kü­la ja­hi­selt­si juht Adolf Tei­no, kes la­si aas­ta­te eest Loo-kan­dis ka­ru ma­ha, tõ­deb sa­mu­ti, et ka­ru ta­ba­mi­ne po­le su­gu­gi liht­ne: „Ei ole nii, et lä­hen ja la­sen. Mi­na käi­sin kuu ae­ga va­ra­hom­mi­kul kel­la nel­jast te­da va­rit­se­mas.“

Ta mär­gib, et eh­ma­ta­vaid koh­tu­mi­si ka­ru­ga on nen­de kan­dis ol­nud ka va­rem. Aas­taid ta­ga­si oli üks Aru­kü­la mees Lei­va­jõel ka­lal ning kui puuoks­te prak­su­mi­se pea­le üle õla vaa­tas, oli ka­ru te­mast mõ­ne meet­ri kau­gu­sel. Paar aas­tat ta­ga­si ja­lu­ta­nud üks tüd­ruk koos koe­ra­ga Pe­nin­gi ja Raa­si­ku va­hel met­sa­teel, kui nä­gi um­bes 50-60 meet­rit ee­mal ka­ru üle tee mi­ne­vat. Mõ­le­mal ju­hul pan­nud ini­me­sed hir­mu­ga sa­mu­ti jook­su.

„Mets­loom ei rün­da ini­mest ku­na­gi, kui ei pa­ne te­da väl­ja­pääs­ma­tus­se olu­kor­da. See­tõt­tu ei pea kart­ma. Kui loo­ma näed, tu­leks jää­da pai­ga­le ja te­ha kõ­ve­mat häält, siis lä­heb ta kind­las­ti ära. Ja ka­ru kar­dab hirm­sas­ti pau­ku,“ üt­leb Adolf Tei­no.