KARNAAKS õpetab Kehra käsitööhuvilisi

1984

KÜLLI KROON, kunstnikunimega Karnaaks teeb ehteid.

Karnaaks on käinud Anija valla kultuurikeskuse käsitööklubis oma teadmisi jagamas kahel korral. Esimeses õpitoas valmistati koos polümeersavist ehteid, teisel korral õpiti traaditööde põhitõdesid. Sel nädalal näitab ta käsitööklubis, kuidas valmistada traadist roosikujulisi kõrvarõngaid ja prossi. Külli Krooni kutsus Käsitööklubisse teine Anija valla ehtekunstnik Monika Avalaid, kellega nad tutvusid käsitööhuviliste internetikeskkonnas Isetegija.

Karnaaks on õppinud ehete valmistamist iseseisvalt ning tegelenud sellega kolm aastat. Ta ütleb, et on Eesti käsitööhuvilistest kõige rohkem huvitunud polümeersavist, millest on hea valmistada eheteks vajalikke helmeid. Erinevates õpitubades Tallinnas näitab ta peamiselt savi kasutamist.

Erialalt arhitekt
Kehrasse kolis Külli Kroon aasta tagasi, sest tema abikaasa on sealt pärit. Ise on ta Paidest.
Lapsepõlvemängudest kodukohas on tulnud ka tema kunstnikunimi.

Kui koolitee Paides lõppes, jätkas ta õpinguid Tallinna Kõrgemas Tehnikakoolis arhitekti erialal ning kolis elama pealinna.

Praegu on Külli Kroon lapsehoolduspuhkusel, kuid sügisest töötab edasi firmas ARS Projekt, kus ta tegeleb peamiselt sisearhitektuuriga.

„Igas projektis on oma miski sees. Kui konkreetse projektiga tegelen, on see kõige parem ja huvitavam asi, mida teha. Projekteerisin pikalt Hansapanga kontoreid. Seal on küll palju nõudmisi, kuid saab lasta ka fantaasial lennata, näiteks disainida mööblit. Samuti on võimalik lisada kontorile huvitavaid detaile ja muuta ruumi elavamaks selle funktsiooni kaotamata.“

Käsitöö on hobi
Huvi käsitöö vastu tekkis Karnaaksil teismelisena: „Saime iga päev sõbrannadega kokku ja jutustasime niisama. Ühel hetkel mõistsime, et aeg kaob niimoodi käest ja peaksime tegelema millegi asjalikuga.
Hakkasime koos heegeldama. Tegime linikuid, pitse käterätikutele ja palju muud. Kooli lõpetamise järel huvi vaibus.”

Viis aastat tagasi loodi internetti käsitööhuvilistele veebikeskkond nimega Isetegija. Karnaaksis tärkas taas huvi näputöö vastu ning otsustas alustada ehetega. Huvi kasvas ning ta hakkas välja mõtlema järjest keerulisemaid kombinatsioone.

Isetegija foorumis oli juttu sellest, et välismaal on olemas eriline materjal polümeersavi, millest on hea valmistada huvitavaid ja omanäolisi ehteid.

„See on hästi voolitav, plastiliini pehmusega kunstsavi. Seda on erinevates toonides, mida saab omavahel ühendada. Kuumutamise järel muutub ta kivikõvaks ega purune kergesti. Lisaks helmeste valmistamisele saab sellega teisi esemeid kaunistada ja omanäolisemaks muuta, näiteks katta karpe, purke või isegi pastapliiatseid. Peaasi, et materjal kannataks 110-kraadist kuuma.“

Oma esimese savi tõi Karnaaks Hollandist ning asus proovima, mida sellega teha saab. Kuna huvi savi vastu oli Eestis suur, hakati seda siingi müüma ning mitmed isetegijad katsetasid polümeersavi võimalusi. Nüüdseks on savi kauplustest kättesaadav ning seda kasutavad paljud.

Karnaaks sõnab, et tema on sellega veidi rohkem tegelenud kui teised, kuna enamik helmed eheteks on ta teinud just polümeersavist.

Õpetamine meeldib
Peale Kehra käsitööklubi käib Karnaaks õpitubades, mida korraldab internetis tegutsev käsitööpood Helmehaldjas. Ta ütleb, et teda on võimalik kutsuda näiteks sünnipäevadele või teistesse seltskondadesse ehete tegemist õpetama. Materjali võtab ise kaasa, seega ei ole huvilistel vaja muud teha, kui kohale tulla. Kohapeal valmistatud ehted jäävad omanikele.

„Imestasin ükskord, kui üks kohaletulnu arvas, et peab ise tehtud asja mulle jätma. Kõik, mida me õpitoas teeme, jääb inimestele, nad on sellesse pannud oma hinge.“

Karnaaks räägib, et õpetamine talle sobib: „Tore on näha rõõmsaid nägusid, kui keegi on avastanud, kuidas midagi ise valmistada. Kodus olen ehete meisterdamist õpetanud oma 6-aastasele tütrele Elinale, kes on kohati minust osavam. Polümeersavist roose teeb ta paremini, tulevad palju õhulisemad ja ilusamad.“

Veebruraris oli Anija valla kultuurikeskuses ehete näitus, kus oli üleval valik Karnaaksi ja Monika Avalaidi ehteid. Karnaaks leiab, et näituse tegemine oli hea mõte, kuna andis talle ülevaate, kui kaugele ta ehete valmistamisel on jõudnud ning millele peaks edaspidi keskenduma.

Ideid saab ta kõigest enda ümber, püüdes igas asjas leida midagi positiivset. Inspiratsioon tuleb ka internetist teiste kunstnike töid vaadates: „Tekivad mõtted, mida teha teistmoodi. Mõnikord need mõtted ei lase magadagi. Öösel pea kogu aeg töötab.“

Karnaaksile meeldib, kui tellimusi täites jääb rohkelt loomingulist vabadust. Käsitööd ei tee ta raha teenimise eesmärgil: „Tahan teha rõõmu ja lustiga, mitte nagu vabrik.“