Fotograaf KAMPO TAALMANN Raasikult on teinud amatöörfilme ja fotosid oma töökohast Raasiku Elektris ning jäädvustanud valla suuremad kultuurisündmused.
Raasiku aleviku servas Tehase tee ääres elab Kampo Taalmann, 1936. aastal sündinud hobifotograaf, kellel fotoaparaat alati kaasas. Kui palju kaameraid elu jooksul on olnud, ta öelda ei oska, kuid ka praegu riputab aeg-ajalt kaela Canoni digiaparaadi ning käib pildistamas koduümbrust.
Kaupo Taalmann on elanud suurema osa elust Raasiku vallas. Ta on sündinud Haljava külas, kus lõpetas 7klassilise kooli. Sel ajal mängis ta aktiivselt malet ja organiseeris võistlusi. Rakvere pedagoogilisest koolist sai ta õpetajahariduse, kuid erialast tööd eriti palju teha ei jõudnud, vahepeal tuli minna teenima vene kroonusse ning pärast seda meelitas teda kodukohas Raasiku Elekter, kus on töötanud 1960. aastast siiani. Praegu pensionärina töötab ta seal lukksepana 3 päeva nädalas.
Profileiba pole ta oma fotodega eriti teeninud, tasu on saanud pulmade ja matuste jäädvustamisega. Enamik pilte on ta teinud oma huvist, need on olnud näitustel Raasiku Elektris seinalehtedel, rahvamajas.
Palju pilte on tal veel negatiividel ja ilmutamata: „Võtan hoogu, et need ära ilmutada. Rakvere koduloomuuseumis on säilinud minu tehtud fotosid negatiividel. Neil on praegu juba üsna suur väärtus.“
Ta jutustas, et 1960ndatel aastatel oli Raasikul hobifotograafina tegutseda üsna põnev, sest harrastajaid oli toona mitmeid, koos oli tore pildistamist katsetada ning õppida. Raasiku Elektri kollektiivist tehtud piltidest tegi ta seinalehtedel näitusi. Paljud pildid on siiani Raasiku Elektri tehase kontoriruumides arhiivis ning neist on koostatud mahukad kaustad, mis jutustavad loo tehase ajaloost.
Oma fotokogu kõige suuremaks puuduseks peab ta seda, et pole süsteemi, seega ei oska ta kohe öelda, kas mõne sündmuse pildid on veel alles ning kust võib neid leida. Raskusi valmistab ka see, et nimesid ega aastarve pole paljude piltide taha kirjutatud.
Kui küsida, mis hetkede pildistamised on tal kõige eredamalt meeles, nimetab ta Raasiku Elektri tehase kollektiivi aktiivset elu – laupäevakuid, väljasõite veomasinatega, võistlusi.
Kultuurisündmustest meenutab ta Raasiku puhkpilliorkestri 60. sünnipäeva, Raasiku kooli lõpuaktuseid, kohtumist kirjanik Heino Kiigega Raasikul, koroona- ja malevõistlusi tehases, Gennadi Podelski kontserti Rakveres.
Haljava küla Kärba talu tegemisi on pildistanud Soome esperantistid,kelle saadetud piltidest sai tehtud reprod, nii heinateost kui uudismaa kündmisest, veskist, puidutööstuse ja suur turbiin, millest pole praeguseks enam midagi alles.
Meeles on veel kivide koristamine Peningi mõisa põldudelt ning õnnetus öösel kraavi sõitnud traktoriga. Fotokaamera oli tal kaasas ka mootorrattareisil Karjalasse. Omapärasemate piltidena toob ta välja värvifotokatsetused lilledest ning kunstfoto vihma käes seisvast mootorrattast.
Ta räägib, et eriline tähendus on fotol Raasiku raudteejaama juures majauksel seisvast juudist, kes pääses massihukkamisest ja keda ta 1960ndatel aastatel külastas. Majas elanud kohalik elanik olevat pakkunud kunagi juua Tšehhi juutidele, keda tuhandete kaupa Raasiku jaamas rongi pealt bussidele pandi, et hukkamisele viia.
Lisaks fotodele on teinud Kampo Taalmann ka amatöörfilme. Selleks oli tal Raasiku Elektris oma punt, kuhu kuulusid insener-konstruktorid Valev Annilo, Uudo Vilo ja Peeter Riso. Koos tehti ilmutustank ning osaleti amatöörfilmide festivalil. Kohalikest filmidest on säilinud Harju rajooni laulupäev Arukülas.
Fotohuvi sai tal alguse, kui ostis 1952. aastal esimese kaamera, teine oli mälestus isalt : „Isa jäi sõjas kadunuks ning hakkasin pildistama tema aparaadiga, millel olid alguses paljud osad puudu. See aparaat varastati mul sõjaväes ära, seal jäin ilma ka mitmest Smenast.“
Fotod on ta ilmutanud kõik ise ning sõnab, et teeks hea meelega valmis ka vanad negatiividel olevad pildid, kuid ilmutuskemikaalid on kallid ning neid pole enam kusagilt saada: „Varem segasin kõik lahused ise. Tahtsime kiiresti ja odavalt, otsisin ning segasin kemikaale. Parima tulemuse sai Ungari ilmutuskomplektiga.“
Pildistamist on ta õppinud vaid Rakveres, kus käis fotoringis: „Ühe aasta jõudsin olla õpilaste hulgas, siis võtsin ringi juhendamise enda kanda. Veetsin viis õhtut nädalas pimikus ning õppimine hakkas käest ära minema. Oli vaene aeg ning stipendiumi saamiseks ei tohtinud tunnistusel olla kolmesid.“
Pärast kooli lõppu oli ta kuu aega Sürgaveres algkooliõpetaja ning vanempioneerijuht, seejärel võeti vene kroonusse ja saadeti teisele poole Uuraleid, kus õnnestus teha pilte ka sõjaväelennuki pealt.
Pärast kroonut läks ta Raasiku Elektrisse esialgu transporditööliseks: „Lukksepana spetsialiseerusin metallile, käisin keevitajate kursusel, pensionile läksin keevitajana. Pärast pensioni olen taas lukksepp. Ametiga harjusin ära ja hakkas meeldima, see oli tükitöö, mis tuli kiiresti ära teha ja nuputada, kuidas saaks kiiremini.“
Ta jutustab, et professionaalse fotograafi elukutse peale mõtles kunagi küll: „Sõjaväes tegin fotosid diviisi ajalehele ning tahtsin minna õppima Moskvasse kinematograafia instituuti dokumentaalfilmide operaatoriks. Sinna oli aga vaja esitada film või fotode seeria, mida mul aga polnud, ning seda kaitsta. Käisin Tallinna kinostuudios tööd otsimas, sealt kuulsin, et Moskvasse on palju proovitud ning tagasi on tulnud isegi elukutselised. Kui esitamiseks vajalikud materjalid kokku sain, tuli hoopis naisevõtuplaan ning Moskvasse ei läinudki.“
Ta märgib, et nõukogude ajal oleks ta saanud keevitajana juba 55aastaselt pensionile: „Siis oleks olnud aega osta fotograafi patent ning hakata elukutseliseks, läks aga teisiti ning jäin amatööriks. Fotograafia on küll kallis hobi, kuid odavam kui viinajoomine, kui see hobiks võtta.“
Praegu pildistab Kampo Taalmann tänapäevase digiaparaadiga. Pilte säilitab mälukaartide peal, väimees on pannud neid ka arvutisse.
