Kuusalu valla merepeo raames korraldatud rannakalanduse mõttetalgutel olid teemad seotud kutselise kalapüügiga, kohaletulnud soovisid kõnelda harrastuskalapüügist.
Kuusalu valla merepidu algas ka tänavu mereteemalise seminariga, mis seekord oli Salmistul Okka Kõrtsis, kõneldi rannakaluritest ja -püügist.
Esinema olid kutsutud Eesti Mereakadeemia kalandusõppejõud Andres Jagor, merekooli õppejõud Lembit Liimand ning kaukami-püügi hobiuurija ja kalur Arne Saluste.
Väljakuulutatud teemad olid „Olukorrast rannakalanduses“, „Rannakaluri kutse omandamisest“, „EKF meetme säästevareng kalanduspiirkondades“ ja „Kõik kakuamidest“.
Kuulama oli tulnud paar-kolm inimest rannaküladest, kes tundsid huvi eelkõige merest võimaldatava harrastuskalapüügi vastu ning esitasid küsimusi sellest lähtuvalt.
Andres Jagor, kes Eesti liitumisel Euroopa Liiduga tegeles põllumajandusministeeriumi töötajana kalandusvaldkonna küsimustega, tutvustas, kui palju on aruannete järgi püütud kala liikide kaupa mullu ja seni esitatud andmete põhjal tänavu. Näiteks ahvenat oli eelmisel aastal püütud Eesti vetest kokku 24 tonni, 2013. aasta esimesel kolmel kuul 59,5 kilogrammi – poolaasta andmed veel puudusid. Lõhet püüti mullu 35 tonni, siiga 11,38 tonni, räime 698,38 tonni, turska 1,44 tonni.
Esineja tutvustas Läänemere räimepüügi kvoote, mis Eestis on jaotatud maakonniti, ja märkis, et tema meelest peaks olema Soome lahes räimepüügiks määratud eraldi kvoot ning Põhjaranniku maakonnad võiksid hakata seda taotlema. „Kulugu või kümme aastat, iga tõstatatud küsimus võib saada lahenduse, kui selle nimel tegutsetakse,“ märkis Andres Jagor.
Temalt küsiti randlase kalapüügiõiguse kohta – kui kutselised kalurid võivad müüa-osta ajaloolist püügiõigust, siis miks ei saaks siduda harrastuskalapüüki mereäärse elukoha või maaomandiga. Püügilubade taotlemine on muutunud väga häirivaks, aja- ja närvikulukaks. Kui võrgulube jagas ja püügiaruandeid kogus endises Loksa vallamajas kalandusspetsialist, oli see palju paindlikum ning inimlikum.
Kui viimastel aastatel on 1. detsembril taotlemine alanud, istutakse arvutite ees, püütakse paljudest ühekorraga tehtud klikkidest ummistunud programmide kaudu püügilubasid broneerida ning nende eest tasuda. Võistelda tuleb kõigi huvilistega, kes soovivad Harjumaal merest kala püüda, ent riik võiks eelistada kohalikku elanikku.
Andres Jagor vastas, et tema arvates ongi harrastuskalapüük hobi jaoks: „Ei saa olla, et sellega tegeletakse naabritädile kala müümiseks. Harrastuspüük on mõeldud enda tarbeks.“
Ta küsis vastu, milline võiks olla harrastuskalapüügi võrkude tihedus meres ruutkilomeetri kohta, ning märkis: „Igal kalavarul on piir, kui püüad väga palju, pole võimalik tagasi toota.“
Küsimusele, kui suurt kahju teeb harrastuskalur räimele, kui üle nädala püüab oma tarbeks, vastas ta, et randlasi on erinevaid: „Auku merre ei jää, kui kala välja võtad, seega raske on kontrollida tegelikku väljapüüki. Rannainimene peaks aru saama, et igal tegevusel on tagajärg. Rannakalandus on Pandora laegas, õnneks pole seni juhtunud kalaliikidega õnnetusi. Kui teed kalavarudele haiget, et ei suuda enam taastoota, pannakse püük seisma. Kaladel kulub viis sugupõlve enne, kui varu taastub.“
Samas soovitas ta, kui rannakülade harrastuskalurid tahavad muuta püügilubade väljastamise senist korda, tuleks vaadata, mida nad ise teevad kalavarude heaks: „Tehke näiteks film sellest, kuidas kohalikud puhastavad jõgede ja ojade suudmeid, et kalad pääseksid kudema. Selgitage, põhjendage.“
Harju maakonnas on kutselisi kalureid 140, harrastuskalapüügiks jagatakse lubasid suvekuudel 750.
Kui Arne Saluste oli rääkinud kakuamist ehk Jaapanist möödunud sajandi esimeses pooles Eestisse ja kogu Nõukogude Liitu üle võetud kastmõrrast või teisisõnu seisevnoodast, mis korraga püüab mitukümmend tonni kala, olid rannakülade esindajad nördinud.
Ülli Salk Põhja külast sõnas: „Kuulen, milliseid püügivahendeid kasutavad kutselised kalurid, ja mõtlen, et on otsata jultumus süüdistada, kuidas harrastuskalurid püüavad palju ning see on häving kalavarudele.“
MTÜ Harju Kalandusühing juht Kaido Vagiström tõdes, et püügitehnoloogiad on aja jooksul muutunud, kuid tõsiasi on see, et traalipüük tapab kalu kolm korda rohkem kui rannapüük.
Lembit Liimand märkis, et kutseliste kalurite tegevuse üle on kontroll suurem, nad panevad kirja, kui palju ja milliseid kalu on püüdnud.
Pärast seminari tekkis Okka Kõrtsi õuel harrastuskaluritel omavaheline vestlusring, kus osales ka Kaido Vagiström, kes avaldas arvamust, et ehk ei peaks võrguloa saamine olema Eestis igaüheõigus: „Praegune põhimõte on, et võrguga peaks saama kala püüda igaüks, ka Tartu elanik. Võrk võiks olla kutselise kalapüügi vahend ning eriõigus sellega püüda antaks väikesaarte ja rannakülade elanikele. Mida lähemal oleks püügilubade jagaja kohalikele elanikele, seda parem. Riik kirjutaks tema tööreeglid ette.“
