KAJA SEPP kir­jel­dab raa­ma­tus „Kas­sii­se­loom“ oma lap­se­põl­ve Va­na­kü­la

Kir­ja­nik KA­JA SE­PA ema ja isa sün­ni­ko­dud on Kuu­sa­lu val­las asu­vas Va­na­kü­las.

Sep­temb­ris il­mus Va­na­kü­la Fa­ce­boo­ki-le­he­le uu­dis: „Kas tead­si­te ju­ba, et Väl­jaot­sa Ka­ja kir­ju­tas raa­ma­tu. Peal­ki­ri on küll „Kas­sii­se­loom“, kuid va­balt võiks see ol­la ka „Loo­ma­lood Va­na­kü­las“. Ära­tun­ta­vad ra­jad, hoo­ned, ta­lud ja ini­me­sed. Te­ge­li­kult on see mõ­nus lu­ge­mi­ne ka nei­le, kes Va­na­kü­last mi­da­gi ei tea. Nad liht­salt ei pää­se seik­le­ma pä­ris­ra­da­de­le, vaid ku­ju­ta­vad kõi­ke oma­moo­di et­te.“

„Kas­sii­se­loom“ tu­li trü­kist su­ve lõ­pus, sel­le an­dis väl­ja kir­jas­tus Pet­ro­ne Print tões­ti­sün­di­nud loo­ma­lu­gu­de sar­ja nel­jan­da raa­ma­tu­na. Sa­ri on mõel­dud lu­ge­ja­te­le ala­tes 8. eluaas­tast.

Au­tor Ka­ja Sepp ju­tus­tab lu­gu­sid en­da lem­mik­loo­ma­dest, val­da­valt kas­si­dest, ning sa­mas loob pil­di 1970-1980nda­te aas­ta­te Va­na­kü­last – kol­hoo­sie­lust, oma va­nae­ma­dest ning su­gu­las­test-sõp­ra­dest-naab­ri­test.

Kir­jas­tus on raa­ma­tu tut­vus­tu­ses mär­ki­nud, et lu­ge­ja haa­ra­tak­se kaa­sa mit­te ai­nult lä­hia­ja­loo ala­seks ha­ri­mi­seks, vaid veel enam hin­ge­ha­ri­du­seks. „Kas­sii­se­loo­mus“ rää­gi­tak­se pii­ma­puk­ki­dest, kol­hoo­si­lau­ta­dest, töö­ho­bus­test ja ko­du­leh­ma­dest, maa­tööst ja lap­se­põl­vest sel­le kes­kel ning hel­lu­sest ja kar­mu­sest, tun­ne­test ja tun­ne­te var­ja­mi­sest.

Kä­pa­jälg ka­du­vast maail­mast
Ka­ja Se­pal, kü­la kõ­nep­ruu­gis Väl­jaot­sa Ka­jal, on Va­na­kü­las maa­ko­du – Väl­jaot­sa Mem­me ehk ema­pool­se va­nae­ma Elf­rii­de Rau­sa­lu ta­lu­koht. Pool­teist ki­lo­meet­rit ee­mal üle põl­lu elas tei­ne va­nae­ma Hel­mi Ka­das­te ehk Mäe­peal­se Memm.

Au­tor kas­vas üles ajal, kui lap­sed too­di su­veks maa­le, tal­vel ela­sid lin­nas ja käi­sid koo­lis. Nii oli ka Va­na­kü­las su­vi­ti pal­ju­des pe­re­des lin­na­lap­si. Ka­ja Se­pal ja ta õel on ol­nud Va­na­kü­las omai­ni­me­si eri­ti roh­kelt, sest li­saks isa Ants Ka­das­te ja ema Ene Ka­das­te (neiu­põl­ve­ni­me­ga Rau­sa­lu) lap­se­põl­ve­ko­du­de­le on seal teis­te­gi su­gu­las­te ta­lu­sid.

Raa­ma­tus on kõik pai­gad oma õi­ge­te ni­me­de­ga. „Oli kor­raks mõ­te, et kas peaks üm­ber ni­me­ta­ma, aga mil­leks, ku­na on sõb­ra­li­kud mä­les­tu­sed, siis loo­dan, et kee­gi ei ole sel­le vas­tu,“ üt­leb Ka­ja Sepp Sõ­nu­mi­too­ja­le.

Ka ta ise on sün­di­nud Va­na­kü­las, õi­ge­mi­ni Lok­sa haig­las. Ning sel­le­ga­gi on seo­tud eri­li­ne lu­gu – maas oli paks lu­mi, kii­ra­biau­to ei pää­se­nud kü­la­va­he­tee­le, isa tõi kol­hoo­si­tal­list ho­bu­se ning läks kii­ra­bi­le Val­ge­jõe­le vas­tu, kõn­dis sü­ga­vas lu­mes, sün­ni­tus­va­lu­des abi­kaa­sa oli saa­nis.

Raa­ma­tus on Lok­sast jut­tu seo­ses poes lei­va jä­rel käi­mi­se­ga, lei­ba os­te­ti tol ajal ka ko­du­loo­ma­de toi­duks. Ka­ja Se­pa mõ­le­mad Mem­med on mae­tud Lok­sa kal­mis­tu­le. Nüüd­ki jõu­lu­de ajal sõi­tis ta koos ema­ga Lok­sa­le, süü­ta­sid küün­lad ja olid ju­ma­la­tee­nis­tu­sel ki­ri­kus.

Ka­ja Sepp: „Mu ema töö­tas ku­na­gi Lok­sal lei­va­ma­jas ning Kõn­nus oli poe­müü­ja. Kui isa sõ­ja­väest ta­ga­si tu­li ja mi­na sün­di­sin, ko­li­sid nad mõ­ne aja pä­rast lin­na. Tun­nen tä­nu lap­se­põl­ve-su­ve­de­le ja sa­ge­das­te­le hi­li­se­ma­te­le maal­käi­mis­te­le, et mu ko­du­piir­kond on Põh­ja-Ees­tis see kant, mis al­gab Kuu­sa­lust ja jõuab väl­ja Viit­na­ni. Osad esi­va­ne­mad on Kiiu-Aab­last ja Vii­nis­tult.“

Lok­sat mä­le­tab ta lap­se­põl­ve ajast töös­tu­sa­su­la­na, kus va­nad põ­li­sed ela­ni­kud hoid­sid oma iden­ti­tee­dist hoo­le­ga kin­ni. Nüüd on Lok­sa muu­tu­nud ilu­sa­maks ja roh­kem sõb­ra­li­kuks väi­ke­lin­naks.

„Va­na­kü­las Väl­jaot­sal on mi­nu jaoks kõi­ge olu­li­sem üks puu me õue kas­ke­dest. Kui is­tun tre­pil ja vaa­tan vas­tu õh­tu­päi­kest, siis tun­nen, see on mi­nu koht,“ sõ­nab kir­ja­nik.

Raa­ma­tut „Kas­sii­se­loom“ on ta ni­me­ta­nud kä­pa­jäl­jeks ka­du­vast maail­mast – ole­ma­tus­se va­ju­nud ajas­tust, kü­la ku­na­gi­sest va­nast kaar­di­väest, en­dis­test ta­lu­pe­re­nais­test ja tee­ni­ja­tüd­ru­ku­test, kes pi­did nõu­ka-aja olu­des hak­ka­ma saa­ma.

Kü­si­mu­se­le, kui­das kõik lood nii häs­ti meel­de on jää­nud, vas­tab Ka­ja Sepp, et nen­de pe­res ar­mas­ta­ti lu­gu­sid ju­tus­ta­da, osa­sid juh­tu­meid mee­nu­ta­ti sa­ge­li.

Prae­gu­se Va­na­kü­la koh­ta lau­sub ta, et head meelt teeb ja to­re on nä­ha, kui­das Va­na­kü­la on uue­le elu­le är­ka­mas – kül­la on tul­nud noo­ri ak­tiiv­seid pe­re­sid, sün­nib juur­de lap­si, on ühi­sed et­te­võt­mi­sed.

Raa­ma­tu „Kas­sii­se­loom“ pil­did on joo­nis­ta­nud Kol­ga koo­li vi­list­la­ne Mark­ko Pik­kat. „Kunst­ni­ku va­lis kir­jas­tus, on suu­re­pä­ra­ne kok­ku­sat­tu­mus, et ole­me ühest kan­dist. Mark­ko os­kas kõi­ke ko­ha­lik­ku täp­selt eda­si an­da, kas või laas­tu­korv, mil­le sees kas­si­po­ja ko­ju tõin. Naer­si­me, et ik­ka ühe­kan­dii­ni­me­sed ja tea­me, mil­li­sed need as­jad on,“ kom­men­tee­rib kir­ja­nik.

Ka­ja Sepp töö­tab Om­ni­vas kom­mu­ni­kat­sioo­ni­ju­hi­na. Va­rem on ta aval­da­nud kaks ilu­kir­jan­dus­lik­ku raa­ma­tut – noor­soo­kir­jan­du­se kon­kur­si võit­nud ro­maa­ni „Hetk en­ne hom­set“ ja ju­tu­ko­gu­mi­ku „Vas­tas­suu­na­vöönd“.