
Kirjanik KAJA SEPA ema ja isa sünnikodud on Kuusalu vallas asuvas Vanakülas.
Septembris ilmus Vanaküla Facebooki-lehele uudis: „Kas teadsite juba, et Väljaotsa Kaja kirjutas raamatu. Pealkiri on küll „Kassiiseloom“, kuid vabalt võiks see olla ka „Loomalood Vanakülas“. Äratuntavad rajad, hooned, talud ja inimesed. Tegelikult on see mõnus lugemine ka neile, kes Vanakülast midagi ei tea. Nad lihtsalt ei pääse seiklema pärisradadele, vaid kujutavad kõike omamoodi ette.“
„Kassiiseloom“ tuli trükist suve lõpus, selle andis välja kirjastus Petrone Print tõestisündinud loomalugude sarja neljanda raamatuna. Sari on mõeldud lugejatele alates 8. eluaastast.
Autor Kaja Sepp jutustab lugusid enda lemmikloomadest, valdavalt kassidest, ning samas loob pildi 1970-1980ndate aastate Vanakülast – kolhoosielust, oma vanaemadest ning sugulastest-sõpradest-naabritest.
Kirjastus on raamatu tutvustuses märkinud, et lugeja haaratakse kaasa mitte ainult lähiajaloo alaseks harimiseks, vaid veel enam hingehariduseks. „Kassiiseloomus“ räägitakse piimapukkidest, kolhoosilautadest, tööhobustest ja kodulehmadest, maatööst ja lapsepõlvest selle keskel ning hellusest ja karmusest, tunnetest ja tunnete varjamisest.
Käpajälg kaduvast maailmast
Kaja Sepal, küla kõnepruugis Väljaotsa Kajal, on Vanakülas maakodu – Väljaotsa Memme ehk emapoolse vanaema Elfriide Rausalu talukoht. Poolteist kilomeetrit eemal üle põllu elas teine vanaema Helmi Kadaste ehk Mäepealse Memm.
Autor kasvas üles ajal, kui lapsed toodi suveks maale, talvel elasid linnas ja käisid koolis. Nii oli ka Vanakülas suviti paljudes peredes linnalapsi. Kaja Sepal ja ta õel on olnud Vanakülas omainimesi eriti rohkelt, sest lisaks isa Ants Kadaste ja ema Ene Kadaste (neiupõlvenimega Rausalu) lapsepõlvekodudele on seal teistegi sugulaste talusid.
Raamatus on kõik paigad oma õigete nimedega. „Oli korraks mõte, et kas peaks ümber nimetama, aga milleks, kuna on sõbralikud mälestused, siis loodan, et keegi ei ole selle vastu,“ ütleb Kaja Sepp Sõnumitoojale.
Ka ta ise on sündinud Vanakülas, õigemini Loksa haiglas. Ning sellegagi on seotud eriline lugu – maas oli paks lumi, kiirabiauto ei pääsenud külavaheteele, isa tõi kolhoositallist hobuse ning läks kiirabile Valgejõele vastu, kõndis sügavas lumes, sünnitusvaludes abikaasa oli saanis.
Raamatus on Loksast juttu seoses poes leiva järel käimisega, leiba osteti tol ajal ka koduloomade toiduks. Kaja Sepa mõlemad Memmed on maetud Loksa kalmistule. Nüüdki jõulude ajal sõitis ta koos emaga Loksale, süütasid küünlad ja olid jumalateenistusel kirikus.
Kaja Sepp: „Mu ema töötas kunagi Loksal leivamajas ning Kõnnus oli poemüüja. Kui isa sõjaväest tagasi tuli ja mina sündisin, kolisid nad mõne aja pärast linna. Tunnen tänu lapsepõlve-suvedele ja sagedastele hilisematele maalkäimistele, et mu kodupiirkond on Põhja-Eestis see kant, mis algab Kuusalust ja jõuab välja Viitnani. Osad esivanemad on Kiiu-Aablast ja Viinistult.“
Loksat mäletab ta lapsepõlve ajast tööstusasulana, kus vanad põlised elanikud hoidsid oma identiteedist hoolega kinni. Nüüd on Loksa muutunud ilusamaks ja rohkem sõbralikuks väikelinnaks.
„Vanakülas Väljaotsal on minu jaoks kõige olulisem üks puu me õue kaskedest. Kui istun trepil ja vaatan vastu õhtupäikest, siis tunnen, see on minu koht,“ sõnab kirjanik.
Raamatut „Kassiiseloom“ on ta nimetanud käpajäljeks kaduvast maailmast – olematusse vajunud ajastust, küla kunagisest vanast kaardiväest, endistest taluperenaistest ja teenijatüdrukutest, kes pidid nõuka-aja oludes hakkama saama.
Küsimusele, kuidas kõik lood nii hästi meelde on jäänud, vastab Kaja Sepp, et nende peres armastati lugusid jutustada, osasid juhtumeid meenutati sageli.
Praeguse Vanaküla kohta lausub ta, et head meelt teeb ja tore on näha, kuidas Vanaküla on uuele elule ärkamas – külla on tulnud noori aktiivseid peresid, sünnib juurde lapsi, on ühised ettevõtmised.
Raamatu „Kassiiseloom“ pildid on joonistanud Kolga kooli vilistlane Markko Pikkat. „Kunstniku valis kirjastus, on suurepärane kokkusattumus, et oleme ühest kandist. Markko oskas kõike kohalikku täpselt edasi anda, kas või laastukorv, mille sees kassipoja koju tõin. Naersime, et ikka ühekandiinimesed ja teame, millised need asjad on,“ kommenteerib kirjanik.
Kaja Sepp töötab Omnivas kommunikatsioonijuhina. Varem on ta avaldanud kaks ilukirjanduslikku raamatut – noorsookirjanduse konkursi võitnud romaani „Hetk enne homset“ ja jutukogumiku „Vastassuunavöönd“.