KAI­RI ja JA­NEK LASS ra­ja­sid Ani­ja val­la Üle­jõe kül­la unis­tus­te ko­du

1739
KAI­RI ja JA­NEK LASS ko­duaias pe­re­me­he meis­ter­da­tud kae­vu­ma­ja­ku­ju­li­se lil­le­kas­ti juu­res.

Meie ko­du on na­gu Tal­lin­na linn, mis ei saa ku­na­gi val­mis, üt­le­vad Har­ju­maa kau­nei­ma maa­ko­du oma­ni­kud KAI­RI ja JA­NEK LASS.

Üle­jõe kü­la Um­bo­ja ta­lu va­li­ti eel­mi­sel aas­tal Ani­ja val­la üheks ka­hest kau­ni­mast maa­ko­dust. Tä­na­vu esi­tas Ani­ja val­la­va­lit­sus Kai­ri ja Ja­nek Las­si ko­du Har­ju­maa Kau­ni ko­du kon­kur­si­le. Ka maa­kon­na ko­mis­jon hin­das Um­bo­ja ta­lu esi­ko­ha vää­ri­li­seks ehk ko­gu Har­ju­maa kau­nei­maks maa­ko­duks. Kii­de­ti, et kau­nis oja­kää­rus asu­vas ava­ra õue­ga, sa­mas pri­vaat­se asu­ko­ha­ga va­na­le ta­lu­ko­ha­le ra­ja­tud ela­mi­ses on kõr­vu­ti va­na­de vil­ja­puu­de­ga ruu­mi nii ilu- kui tar­beaia jaoks ning mi­tu õdu­sat nur­ga­kest mõ­nu­saks ärao­le­mi­seks.

Tõe­poo­lest, kui­gi üs­na lä­he­dal Keh­ra lin­na­le, on Um­bo­ja ta­lu siis­ki tõe­li­ne maa­ko­du. Suur kol­la­ne era­mu ja sa­mas too­nis kõr­val­hoo­ned ei ree­da, et te­ge­mist on va­na ta­lu­ko­ha­ga, kõik tun­du­vad pi­gem uu­se­hi­ti­sed. See­vas­tu avar si­seõu mee­nu­tab tões­ti suurt ta­luae­da.
Va­nast ta­lu­ko­hast kau­ni maa­ko­du ra­ja­nud Kai­ri ja Ja­nek Lass ko­li­sid 2004. aas­tal sin­na ka­he lap­se­ga küll Keh­ra kor­te­rist, kuid nad kumb­ki po­le pä­ri­selt lin­nai­ni­me­sed, mõ­le­mad on üles kas­va­nud maal.

„Ja­ne­ku va­nae­ma tõi meid siia – tea­dis, et meie ot­si­me mõ­nu­sat ta­lu­koh­ta ning et siin üks tä­di­ke müüb. Nii see meie omaks sai,“ rää­gib Kai­ri Lass.
Kui pe­re Um­bo­ja­le ko­lis, oli tü­tar nel­ja­ne, üks poeg ka­he­kuu­ne, tei­ne sün­dis aas­taid hil­jem ju­ba prae­gu­ses ko­dus. Sa­mal ajal, kui eel­mi­ne oma­nik väl­ja ko­lis, ko­li­sid Las­sid ju­ba sis­se. Pe­re­nai­ne mä­le­tab, et oli ap­ril­li­kuu, siin-seal oli veel lund.

„Aed oli siis pi­si­ke, pal­ju väik­sem, kui prae­gu,“ sõ­nab ta.

Prae­gu on Um­bo­ja ta­lu aed li­gi 3000 ruut­meet­rit suur.

Esi­me­sel su­vel vee­ti uu­de ko­ju vee- ja ka­na­li­sat­sioo­ni­to­rud, bee­bi­ga pe­res oli ve­si ma­jas hä­da­va­ja­lik.

Va­nast ma­jast sai uus
Oma ko­du loo­mis­loo on Kai­ri Lass üles tä­hen­da­nud kroo­ni­ka­raa­ma­tus­se. Sel­le esi­me­ne fo­to on teh­tud 2004. aas­tal Um­bo­ja elu­ma­jast, mil­lel on prae­gu­se ko­du­ma­ja­ga vä­he sar­nast, õi­ge­mi­ni – sar­na­sust po­le­gi.

„Va­nast ma­jast jäid vaid sei­nad püs­ti,“ üt­leb Ja­nek Lass.
Elu­ma­jalt ee­mal­da­ti ki­vi­voo­der, va­nad pal­gid soo­jus­ta­ti ning en­di­se üm­ber teh­ti si­su­li­selt uus ma­ja. Et 80ruut­meet­ri­ne ela­mu te­ha suu­re­maks, ehi­ta­ti esial­gu juur­de ko­gu ma­ja pik­ku­ne ter­rass.

„Kui ju­ba on oma ma­ja, ta­had, et igaü­hel oleks oma tu­ba ning ter­ras­si te­ge­mi­ne oli ai­nu­ke viis, kui­das saa­da tei­se­le kor­ru­se­le ruu­mi juur­de,“ sel­gi­tab Kai­ri Lass.

Ter­rass val­mis 2008. aas­tal, ma­ja ehi­tus lõp­pes 2014. Pe­re­nai­ne ju­tus­tab, et vä­ga pal­ju teh­ti tal­gu­te kor­ras: „Meil on mõ­nu­sad sõb­rad, kes olid ala­ti val­mis ap­pi tu­le­ma. Te­gi­me­gi ter­ras­si ehi­tu­se või aken­de va­he­tu­se tal­gud. Pä­rast oli tä­nu­tä­heks saun ja suur po­ti­täis süüa, mõ­nus ärao­le­mi­ne pea­le­kau­ba.“

Kui nüüd peaks uues­ti te­ge­ma, lam­mu­taks va­na ma­ja ma­ha, ar­vab pe­re­mees. Abi­kaa­sa li­sab, et se­da soo­vi­ta­sid ehi­ta­ja­test sõb­rad ko­he: „Mi­na üt­le­sin ei, taht­sin, et ka va­nast ma­jast jääks mi­da­gi al­les.“

„Jäi si­su­li­selt vaid üks va­he­sein, jupp palk­sei­na,“ mär­gib Ja­nek Lass, kes on õp­pi­nud põl­lu­me­heks, kuid ju­hib nüüd üle la­he ehi­tus­fir­mat.
Paar aas­tat ta­ga­si taas­tas ta ko­dus ka sau­na ja ga­raaži, ehi­tas aia­ma­ja ning puu­kuu­ri ja au­to­de var­jua­lu­se.

Aed ku­ju­neb spon­taan­selt
Sel ajal, kui Um­bo­jal käis ma­jae­hi­tus, oo­tas pe­re­nai­ne ae­ga, mil saaks ha­ka­ta ko­du­aeda ku­jun­da­ma.

„Käed sü­ge­le­sid ju­ba am­mu, aga ku­na ehi­tati ja õues son­gi­ti pi­de­valt ma­si­na­te­ga, pi­din kan­na­ta­ma. Kui 2015. aas­tal sai siia vee­tud ton­ni­de vii­si mul­da ja teh­tud hal­jas­tus, hak­ka­sin peen­raid kae­va­ma,“ lau­sub ta.

Suu­re õue kesk­mes ja ühes ser­vas on mu­ru ning lil­le­peen­rad, nen­de ta­ga las­te män­gu­väl­jak ja disc­gol­fi­nurk, tei­ses ää­res aia­maa va­na­de õu­na­puu­de ja mar­ja­põõ­sas­te, kas­vu­hoo­ne ning peen­ra­kas­ti­de­ga.

Um­bo­ja ko­duae­da kau­nis­ta­vad lil­le­peen­rad ei ole tra­dit­sioo­ni­li­selt nel­ja­kan­di­li­sed, vaid val­la­tult lai­ne­li­sed. Kai­ri Lass teeb neid aia­voo­li­ku abi­ga – pa­neb voo­li­ku ma­ha look­le­ma ning hak­kab sel­le jär­gi kae­va­ma. Joo­ni­seid ega põh­ja­lik­ke plaa­ne ta ei tee, ko­gu iluaed on ku­ju­ne­nud spon­taan­selt: „Kui pa­ras­ja­gu tun­nen, et siin võiks üks pee­nar ol­la, haa­ran la­bi­da ja teen. Näi­teks oli mul esmalt üks pi­si­ke pee­nar, vei­di ee­ma­le is­tu­ta­sin lap­se­põl­ve­ko­dust kaa­sa too­dud elu­puu, mille kasvatas va­na­va­nae­ma – just te­malt on pä­rit mu aian­dus­pi­sik. See­jä­rel vaa­ta­sin, et need kaks võiks ühen­da­da üheks peen­raks. Te­gin ära, järg­mi­sel aas­tal avas­ta­sin, et on nii pal­ju ilu­said lil­li, mi­da ta­han, kuid peen­ras­se enam ei ma­hu. Kae­va­sin siis pee­nart veel pi­ke­maks.“

Kui­gi lap­sed kar­da­vad, et ema võ­tab lil­le­pee­nar­de kae­va­mi­se­ga neilt män­gu­maa ning abi­kaa­sa üt­leb, et peen­rad tee­vad õue niit­mi­se ras­ke­maks, ei saa ta kiu­sa­tu­se­le vas­tu, kui näeb jäl­le mõnd ilu­sat lil­le, mi­da oma ko­duõues veel po­le: „See on na­gu hai­gus. Et uued lil­led ära ma­huk­sid, tu­leb­ki peen­raid te­ha juur­de või laie­maks.“

Ta­lu lil­le­peen­rad on lait­ma­tult ro­hi­tud. Ku­na maa on vä­ga lii­va­ne, ei ole seal umb­ro­hu­ga vä­ga suurt mu­ret: „Või käib ro­hi­mi­ne nii möö­da­min­nes, et ma ei pa­ne tä­he­le­gi.“

Kas­vu­hoo­nes­se kas­va­tab Kai­ri Lass kur­gi, to­ma­ti ja muu köö­gi­vil­ja tai­med seem­nest, sel aas­tal kas­va­tas nii et­te ka su­ve­lil­led: „Mu ma­ja­pi­da­mi­ses oli 190 peiu­poi­si­tai­me. Ak­na­lauad olid nii­võrd täis, et kas­sil pol­nud koh­ta ak­nast väl­ja vaa­da­ta. Ka amp­li­lil­led kas­va­ta­sin esi­mest kor­da ise. Ku­na aia pea­le lä­heb vä­he­malt küm­me amp­lit, siis on pä­ris ku­lu­kas neid os­ta. Prae­gu on lo­bee­liad, järg­mi­sel aas­tal proo­vin või­bol­la mi­da­gi muud.“
Köö­gi­vil­ja­pee­nar­de ase­mel on Um­bo­ja ta­lus peen­ra­kas­tid. Nii need, kui ka kae­vu­ma­ja ning ron­gi­ku­ju­li­sed lil­le­kas­tid on pe­re­me­he kä­te­töö. Abi­kaa­sa leiab in­ter­ne­tist või ko­dua­ja­kir­jast idee ning te­ma meis­ter­dab.

Ko­du ei saa ku­na­gi val­mis
Kau­ni ko­du kon­kur­si­le esi­tas Um­bo­ja ta­lu Kai­ri Las­si ema Pil­le Kul­la.

„Ta ki­be­les ju­ba mi­tu aas­tat, mi­na muud­kui vas­ta­sin, et ära esi­ta, meil po­le siin veel mi­da­gi, pa­ne­me en­ne vä­he­malt aia üm­ber. Eel­mi­sel aas­tal pol­nud enam mil­le­gi ta­ha pu­ge­da, aed oli ole­mas, peen­rad ka, jäin nõus­se. Kui tä­na­vu val­lamajast he­lis­ta­ti ja küsiti, kas või­vad meid esitada maa­kon­na kon­kur­si­le, olin al­gul samuti vas­tu, aga rää­gi­ti nii ilusasti, et üt­le­sin – hea küll, tee­me siis ära. Te­gi­me­gi, kui­gi võit tu­li vä­ga oo­ta­ma­tult,“ kõneleb Harju­maa ilusaima koduaia pere­naine.

Um­bo­jast on saa­nud Las­si­de unis­tus­te ko­du, kus on hea ol­la. Siis­ki on see nen­de hin­nan­gul na­gu Tal­lin­na linn, mis ei saa ku­na­gi lõp­li­kult val­mis.
„Sau­na ka­tus tu­leb ära va­he­ta­da,“ ni­me­tab Ja­nek Lass järg­mi­se olu­li­se töö.

„Bas­sei­ni mõt­ted mõl­gu­vad ju­ba am­mu peas,“ li­sab Kai­ri Lass.