Jumin­da va­ba­taht­lik me­re­pääs­te tä­his­tas loo­mi­se 130. ja taas­loo­mi­se 10. sün­ni­päe­va

Küm­me aas­tat ta­ga­si loo­dud Ju­min­da SAR osa­leb ühe­na viiest me­re­pääs­te pi­loo­tük­su­sest rah­vus­va­he­li­se me­rea­bi­süs­tee­mi Tros­si käi­vi­ta­mi­ses Ees­tis.

„Ko­gu küm­ne aas­ta jook­sul ole­me na­vi­gat­sioo­ni­hooae­ga­del ol­nud 24/7 val­ves, tä­na õh­tuks võ­ta­me val­ve ma­ha,“ sõ­nas Ju­min­da pool­saa­re va­ba­taht­li­ku me­re­pääs­teük­su­se ehk SA­Ri (ing­li­se kee­les Seach and Res­cue) juht Ar­tur Tal­vik ree­del, 16. juu­lil Ha­ra sa­da­mas toi­mu­nud se­mi­na­ri „Me­ri an­dab, me­ri ot­tab“ lõ­pus.

Li­saks juu­be­li­te pu­hul kor­ral­da­tud se­mi­na­ri­le ja Ju­min­da en­di­se pii­ri­val­ve­kor­do­ni juu­res toi­mu­nud tor­di­söö­mi­se­le oli õh­tul Lee­si poe õues sün­ni­päe­va­le pü­hen­da­tud pi­du, kus esi­nes an­sam­bel Cur­ly St­rings.

Ju­min­da SA­Ri kuu­lu­vad 30 koo­li­ta­tud me­re­pääst­jat. Koo­li­ta­tud on roh­kem pääst­jaid, kuid mõ­ned on ko­li­nud mu­ja­le, uued tul­nud ase­me­le. Pea­le me­re­pääst­ja esi­me­se ja tei­se ast­me koo­li­tu­se on Ju­min­da SA­Ri osad liik­med lä­bi­nud reos­tus­tõr­je koo­li­tu­se. Pääst­ja­te ter­vis peab ole­ma kor­ras ning iga kol­me aas­ta ta­gant tu­leb käia kor­dus­koo­li­tu­sel.

Tä­na­vu su­vest on Ju­min­da SAR kaa­sa­tud Tros­si me­rea­bi pi­lootp­ro­jek­ti – osu­ta­tak­se teh­ni­list me­rea­bi ku­ni 24 meet­ri pik­kus­te­le väi­ke­lae­va­de­le. Põh­ja­maa­de rah­vus­va­he­li­ne Tros­si tee­nus on si­su­li­selt kind­lus­tus­tee­nus, mil­le­ga lii­tu­nud kaat­ri-, ja­hi- ja je­tio­ma­ni­kud saa­vad 90eu­ro­se aas­ta­mak­su eest me­rea­bi sõl­tu­ma­ta sel­le te­ge­li­kest ku­lu­dest. See ei puu­du­ta elu­de pääst­mist, mi­da te­hak­se kõi­gi­le me­rel hä­das ole­va­te­le igal ajal ja mak­su­maks­ja ra­ha eest.

Ju­min­da me­re­pääs­te­rüh­ma põ­hi­sa­dam on Ha­ras. Ha­ra sa­da­mas paik­ne­vad 2014. aas­tal vee­tee­de ame­tilt an­tud pääs­te­kaa­ter Var­va­ra, kaks aas­tat ta­ga­si Sak­sa va­ba­taht­li­kelt me­re­pääst­ja­telt kin­giks saa­dud spet­siaal­ne me­re­pääs­te­laev Bre­men ning paar väik­se­mat paa­ti. Pool­saa­re lää­ne­pool­sel kül­jel on üks pääs­te­paat Lee­si­kal­da laut­ri­ko­ha ää­res, et va­ja­du­sel jõuaks kii­re­mi­ni ap­pi Kol­ga la­he­le. Täien­dav val­ve­koht ka Ta­pur­la sa­da­mas.

Ar­tur Tal­vik: „Meil on le­ping po­lit­sei- ja pii­ri­val­vea­me­ti­ga. Meid on ins­pek­tee­ri­tud ja in­ven­tee­ri­tud. Riik mak­sab val­mi­so­le­ku eest va­ba­taht­li­ke­le me­re­pääs­teük­sus­te­le aas­tas 6000-8000 eu­rot. Väl­ja­sõi­tu­de kor­ral kom­pen­see­ri­tak­se kü­tu­se ku­lu ning esi­me­se ast­me koo­li­tu­se lä­bi­nud pääst­ja­le 8 eu­rot, tei­se ast­me koo­li­tu­se lä­bi­nu­le 10 eu­rot. Meie pääst­ja­te­le pal­ka ei mak­sa, ra­ha jääb ülal­pi­da­mis­ku­lu­de kat­teks. Ra­ha ku­lub pääs­teük­su­se töös hoid­mi­se­le oga­ralt pal­ju, riik­lik toe­tus ka­tab al­la kol­man­di­ku.“

Ta rää­kis se­mi­na­ril, et aas­tas on Ju­min­da me­re­pääst­ja­tel et­te tul­nud kesk­mi­selt kolm-ne­li pääs­te­juh­tu­mit. Riik­lik prio­ri­teet on elu­de pääst­mi­ne. Me­re­pääs­te ja­ga­tak­se ka­heks – elu­pääs­teks, mi­da riik ra­has­tab, ja teh­ni­li­seks abiks, mil­le eest ta­sub me­re­sõit­ja. Nii te­hak­se sel­leks, et mak­su­maks­ja ra­ha eest ei peaks kin­ni maks­ma me­rel käi­mi­se lol­lu­si, sest teh­ni­li­sed rik­ked te­ki­vad sa­ge­li tüh­ja paa­gi­ga me­re­le mi­ne­kust ja muust keh­vast et­te­val­mis­tu­sest, aga ka häs­ti et­te­val­mis­ta­tud teh­ni­ka võib rik­ki min­na, sel­gi­tas Ju­min­da SA­Ri juht. Me­re­val­ve­kes­kus saa­dab väl­ja­kut­se kor­ral in­fo, kas te­gu on eluoht­li­ku juh­tu­mi või teh­ni­li­se rik­ke­ga.

Po­lit­sei- ja pii­ri­val­vea­me­ti me­re­tur­va­li­su­se gru­pi juht Mar­ge Koht­la kõ­ne­les, et Ees­tis on kok­ku 33 le­pin­gus ole­vat me­re­pääs­teü­hin­gut, neist ena­mik on pi­de­vas val­mi­so­le­kus, tun­nus­ta­tud va­ba­taht­lik­ke me­re­pääst­jaid on li­gi 550. Kesk­mi­selt juh­tub aas­tas 250 me­reõn­ne­tust ja on li­gi 500 hät­ta­sat­tu­nut. Va­ba­taht­li­ke me­re­pääst­ja­te abi­ga la­hen­da­tak­se li­gi 40 prot­sen­ti sünd­mus­test. Soov on, et va­ba­taht­lik ko­man­do sõi­daks häi­re kor­ral väl­ja 15-30 mi­nu­tit pä­rast tea­te saa­mist. Ees­märk on jõu­da mis­ta­hes punk­tis me­re­hä­da­li­se­le ap­pi ku­ni tun­ni aja­ga, kesk­mi­ne aeg on tä­na­vu 46 mi­nu­tit.

Ai­nus säi­li­nud ki­vist pääs­te­jaam
Ju­min­da pool­saa­re va­ba­taht­li­ke me­re­pääst­ja­te te­ge­vu­se al­gust loe­tak­se 1891. aas­tast, kui Ju­min­da kü­la ran­nas val­mis maa­ki­vi­dest pääs­te­jaam. Ena­mik pääs­te­jaa­mu ra­ja­ti tol ajal pui­dust, vaid Saa­re­maal Sõr­ves oli suur kind­lust mee­nu­tav pääs­te­jaam, mi­da po­le enam al­les. Ju­min­da pääs­te­jaam on muin­sus­kait­se all ja ka­su­tu­ses su­vi­la­na. Nõu­ko­gu­de ajal oli hoo­ne mõn­da ae­ga ho­bu­se­tall.

Pääs­te­jaa­ma ehi­ta­mi­se ja me­re­pääs­teük­su­se asu­ta­mi­se­ga on ko­ha­li­ke ela­ni­ke jut­tu­de jär­gi seo­tud kaks me­reõn­ne­tust. Ju­min­da pool­saa­re juu­res sat­tu­sid rah­va­pä­ri­mu­se jär­gi 1880nda­tel aas­ta­tel me­reõn­ne­tus­se kaks kau­ba­lae­va, Root­si kau­ba­laev Au­ro­ra ja Pe­ter­bu­ri kae­ra­laev Var­va­ra. Mõ­le­ma lae­va kap­te­nil olid kaa­sas nai­ne ja lap­sed. Ko­ha­li­kud ela­ni­kud pääst­sid nad. Au­ro­ra kap­ten kin­kis tä­nu­tä­heks luu­bi ehk pääs­te­paa­di, Var­va­ra kap­ten an­ne­tas 5000 rub­la, mil­le eest ehi­ta­ti pääs­te­jaam ning os­te­ti paat ja va­rus­tus.

Juu­be­li­se­mi­na­ril rää­kis ko­du-uu­ri­ja, Kol­ga koo­li õpe­ta­ja Me­li­ka Kin­del, et uu­ris Ju­min­da me­re­pääs­te­jaa­ma ra­ja­mi­se koh­ta and­meid ar­hii­vi­de di­gi­ta­li­see­ri­tud do­ku­men­ti­dest. Lei­tud in­fo­kil­du­dest kind­lat lu­gu kok­ku pan­na ei saa. Vrak­ki­de re­gist­ris ei ole Var­va­ra ni­me­list lae­va. Sa­mas on ni­me­ki­ri Ju­min­da lä­he­dal huk­ku­nud Root­si lae­va Au­ro­ra as­ja­de oks­jo­nist, ost­ja­te seas oli ka ko­ha­lik­ke ela­nik­ke. Ühest do­ku­men­dist sel­gub, et Pe­ter­bu­rist an­ne­ta­ti 5000 rub­la koos soo­vi­ga, et pääs­te­jaam tu­leb ra­ja­da Bar­ba­ra mä­les­tu­seks. Bar­ba­ra ehk Var­va­ra oli ve­ne kait­se­pü­hak ka tu­le­tõr­ju­ja­te­le ja me­re­mees­te­le. Ta mär­kis, et üks õn­ne­tus­juh­tum võib ol­la rah­va suus muu­tu­nud ka­heks eri looks.

Ees­ti Me­re­muu­seu­mi di­rek­tor Ur­mas Dre­sen sõ­nas se­mi­na­ril, et Ees­ti me­re­pääs­te aja­loo koh­ta on pal­ju ma­ter­ja­li, ent se­da ei ole põh­ja­li­kult uu­ri­tud. Ta tut­vus­tas fo­to­sid ku­na­gis­test pääs­te­jaa­ma­dest ja -luu­pi­dest, ka pääst­ja­test. Va­ba­taht­li­ku me­re­pääs­te aja­lu­gu al­gab 1872. aas­tal, kui keis­rin­na kä­sul loo­di Lae­va­huk­ku­de Abi And­mi­se Ühin­gu Ees­ti­maa osa­kond. 19. sa­jan­di lõ­puks oli Ees­tis 28 pääs­te­jaa­ma, neist 9 töö­ta­sid pi­de­valt. Aas­tal 1927 an­ti pääs­te­jaa­mad Ees­ti Pu­na­se­le Ris­ti­le. Kui Ees­ti oku­pee­ri­ti, pal­jud pääs­te­jaa­mad su­le­ti ja paa­did vii­di ära.

Ju­min­da en­di­ne kü­la­va­nem Kar­li Lam­bot üt­les, et nä­gi 1947. aas­tal, kui­das nõu­ko­gu­de sõ­ja­laev võt­tis Ju­min­da pääs­te­paa­di slep­pi ja viis Lok­sa­le, kus see lõi­ga­ti tük­ki­deks.

Ne­li pla­ka­tit me­re­pääs­test
Ju­min­da SAR tel­li­mu­sel on val­mis­ta­tud ne­li teks­ti­de ja fo­to­de­ga pla­ka­tit „Ju­min­da va­ba­taht­li­ku me­re­pääs­te aja­lu­gu”. Teks­tid koos­ta­sid Me­li­ka Kin­del ja Ar­tur Tal­vik, ku­jun­das Al­lan Triik. Pla­ka­tid pan­di Ha­ra ja Lee­si­kal­da sa­da­mas­se, Lee­si poe ja Ju­min­da mii­ni­la­hin­gu au­sam­ba juur­de.

Ju­min­da SAR liik­med
Ago Kat­vel ja Ai­ve Mõt­tus Ju­min­dalt; Taa­vi, Mih­kel ja Kad­ri Us­tav Tam­mis­tult; Ul­var Vel­di, Vik­tor Ki­ke­rist ja Jo­han Pen­der Lee­silt; Rai­vo Sell Kol­ga-Aab­last; Theo Kehl­mann, Pee­ter Kap­ten ja Rau­no Ma­sing Pu­di­soolt; Sil­ver Lo­de­raud Ha­rast; Tõ­nis Velst­röm, Er­ti Paal­berg, Tar­vi Velst­röm, Li­dia ja And­rus Mõ­sovs­ki, Ants Egel, Bran­don Te­der Vir­velt; Vel­jo Kat­ta­go, Ola­vi Sööt, Al­ger Paal­berg, Gert Nei­land, Ar­tur Tal­vik Jr, Gert­rud Tal­vik ja Ar­tur Tal­vik Ta­pur­last. Li­saks 3 re­serv­lii­get ja 4 liik­me­kan­di­daa­ti.

Mereõnnetusest Juminda poolsaarel
Mei­le tea­ta­ti ik­ka veel sel­lest suu­rest tor­mist, mis 8-9 sept. öö­sel pea­le hak­kas. Nii üt­leb kir­ja­saat­ja Kuu­sa­lu ki­hel­kon­nast Kol­ga val­last, et seal torm puid juur­te­ga maa seest üles­se kis­ku­nud ehk lah­ti murd­nud….

…Aga torm ja ma­ru oli nii kan­ge, et lae­ned ala­ti üle lae­va käi­si­vad. Nüid tõm­ma­ti lae­va peal hä­da­lipp üles­se, mis mär­ku pi­di and­ma, et maalt ini­me­sed ap­pi tu­lek­si­vad. Aga ap­pi­mi­ne­mi­ne oli see­su­gu­se tor­mi­ga täies­te või­ma­tu. Õh­tu jõu­dis kät­te ja ilm läks vä­ga pi­me­daks. Suur tu­li teh­ti ran­nas üles, mil­le­ga õn­ne­tu­ma­te­le tea­da an­ti, et ran­nast nei­le ap­pi mi­ne­mi­ne ilm­või­ma­tu oli. Kui tei­se päe­va hom­mi­kul torm vä­he vaik­se­maks jäi, läk­si­vad me­hed mit­me ve­ne­ga õn­ne­tu­ma­te­le ap­pi. Torm oli, aga siis­ki veel kan­ge kül­lalt, nii et mit­med kor­rad ve­ne­si üm­ber vi­sa­ta tah­tis. Vii­maks jõud­si­vad ome­ti vap­rad me­hed õn­ne­li­kult lae­va juur­de. Kap­ten ja mad­ru­sed oli­vad sel­le üle vä­ga rõem­sad. Kap­te­nil oli abi­kaa­sa, 2 vei­kest last ja tee­ni­ja­tüd­ruk kaa­sas. Nad tõi­vad nüid kõi­ge es­malt lap­sed meie kät­te ja pa­lu­si­vad neid sül­le võt­ta. Et õn­ne­tu­mad ees­ti keelt ei mõist­nud, siis pi­di­me kõik käe­ga näi­tus­te va­ral üks­tei­sest aru saa­ma. Kap­te­ni ka­jut oli vett täis, sel­le­pä­rast pi­di­vad kõik lae­va peal oli­jad ühes koos mad­rus­te ka­ju­tis ole­ma. Lae­va poolt las­ti nüüd suur paat sis­se ja õn­ne­tu­mad as­tu­si­vad sin­na sis­se ja ka osalt meie ve­ne­des­se. Kui lae­va­rah­vas õn­ne­li­kult ran­da oli­vad jõud­nud, oli neil kõi­ki­del sil­mas pi­sa­rad. Laev oli Root­si­maalt pä­rit, ni­me­ga “Au­ro­ra”, kap­te­ni ni­mi oli Gus­tav Lith­man. Laev oli 70 jal­ga pikk, 7 aas­tat va­na ja vä­ga ilu­sas­te ja kõ­vas­te ehi­ta­tud. Sel­lest lae­vast ei ole nüid enam muud üh­te­gi head loo­ta, kuid saab aga ära lam­mu­ta­tud.
Wal­gus 25.ok­toob­ril 1883.a.