JANE MÄT­TIK Roo­kü­last va­li­ti teist kor­da pa­ri­maks tõua­re­ta­jaks

„Are­tus­töö peab ole­ma hin­ges, siis tu­le­vad ka tu­le­mu­sed,“ üt­leb tä­na­vu Ees­ti pa­ri­maks tõua­re­ta­jaks ni­me­ta­tud li­ha­vei­se­kas­va­ta­ja JA­NE MÄT­TIK Ani­ja val­last Roo­kü­last.

Ke­va­del Ees­ti Li­ha­vei­se­kas­va­ta­ja­te Selt­si pre­si­den­diks va­li­tud Ja­ne Mät­tik, kes peab koos abi­kaa­sa El­mar Mät­ti­ku­ga Ani­ja val­las Roo­kü­las aber­diin-an­gu­se tõu­gu li­ha­vei­seid, kuu­lu­ta­ti Ees­ti pa­ri­maks tõua­re­ta­jaks teist kor­da – sa­ma tiit­li sai ta 2012. aas­tal, mil ka te­ma li­ha­vei­se­ka­ri hin­na­ti Ees­ti pa­ri­maks.

Pa­ri­ma tõua­re­ta­ja kuu­lu­tab Ees­ti Tõu­loo­ma­kas­va­ta­ja­te Liit väl­ja üks kord aas­tas. Tu­le­mu­sed sel­gu­vad veis­te jõud­lus­kont­rol­li süs­tee­mi si­ses­ta­tud and­me­te põh­jal. Iga are­ta­ja pa­neb kir­ja oma veis­te sün­di­nud va­si­kad, nen­de sün­ni­mas­sid, see­men­du­sed-paa­ri­tu­sed, kui pal­ju on müü­nud tõu­loo­mi ja nii eda­si. Tä­na­vu­ne edu­kaim kuu­lu­ta­ti väl­ja 1. sep­temb­ril Üle­nur­mel.

„See on tun­nus­tus aas­ta jook­sul teh­tud töö eest,“ üt­leb Ja­ne Mät­tik, kes te­ge­leb tõu­are­tu­se­ga pal­ga­töö kõr­valt – ta on pro­jek­ti­juht Ees­ti Tõu­loo­ma­kas­va­ta­ja­te Ühis­tus.

Ja­ne Mät­ti­ku­le on tä­na­vu­ne ol­nud edu­kas – ke­va­del Maa­mes­sil toi­mu­nud kon­kur­sil võit­sid te­ma pul­lid 3 esi­mest koh­ta, mul­li­kad hin­das saks­la­sest koh­tu­nik 1. ja 2. ko­ha vää­ri­li­seks: „Mi­nu ka­ri on ge­nee­ti­li­se baa­si poo­lest ju­ba nii­su­gu­ne, na­gu mul­le meel­dib. Olen hin­gelt tõua­re­ta­ja, see on mul­le ka ho­bi, ilm­selt see­tõt­tu on tul­nud tu­le­mu­sed.“

Li­ha­vei­sed küm­me aas­tat
Kuu­si­ku ta­lus on li­ha­vei­seid kas­va­ta­tud 10 aas­tat. 2008. aas­tal os­te­ti ne­li mul­li­kat ja pull. Järg­mi­sel aas­tal os­te­ti juur­de 19 leh­ma va­si­ka­te ja pul­li­ga.
„Need olid Ees­tis­se im­por­di­tud Šveit­sist, nii et mi­nu põ­hi­ka­ri on Šveit­si juur­te­ga,“ sõ­nab Ja­ne Mät­tik.

Prae­gu on ta­lus kok­ku 211 veist – 88 amm­leh­ma, üle­jää­nud pul­lid ja noor­loo­mad. Li­ha­vei­seid on eri­ne­vaid tõu­ge, Mät­ti­kud kas­va­ta­vad aber­diin-an­gu­seid. Oma­nik sel­gi­tab, et küm­me aas­tat ta­ga­si Ees­tis liht­salt teist tõu­gu noor­loo­mi või tii­neid mul­li­kaid os­ta ei ol­nud. Ta kii­dab an­gu­se ühe suu­re ee­li­se­na se­da, et on ge­nee­ti­li­selt nu­di – puh­ta­tõu­li­ne an­gus on il­ma sar­ve­de­ta, see­ga ini­me­se­le ohu­tum kui mõ­ni muu tõug. Kui­gi nüüd­seks on ka teis­tel are­ta­tud lii­ne, mis an­na­vad sar­ve­de­ta järg­la­si.

„An­gus on maail­mas enim tun­tud li­ha­vei­se bränd. Te­da hin­na­tak­se, ku­na li­ha on mar­mor­jas ehk li­has­koe va­hel on ka ras­va. See teeb li­ha mah­la­seks. An­gu­seid kas­va­ta­tak­se vä­ga pal­ju Uus-Me­re­maal, Aust­raa­lias, USAs ja Ka­na­das,“ sel­gi­tab Ja­ne Mät­tik.

Te­ma jaoks on li­ha­veis­te kas­va­ta­mi­ne eel­kõi­ge are­tus­töö. Igal aas­tal os­tab vä­lis­maalt kunst­li­kuks see­men­da­mi­seks sper­mat ning ena­mas­ti Taa­nist ja Sak­sa­maalt tõu­pul­le. Sün­di­nud va­si­ka­test se­lek­tee­rib väl­ja, kes so­bib tõu­loo­maks, kes mit­te. Tõu­loo­ma pu­hul loeb va­si­ka juur­de­kasv, li­saks hin­na­tak­se Taa­nist üle­võe­tud hin­da­mis­süs­tee­mi põh­jal loo­ma vä­li­mik­ku – heal tõu­loo­mal on pii­sav li­has­tus, ja­lad ot­se. Loeb ka ise­loom, veis ei to­hi ol­la ti­ge ega oht­lik, ra­hu­lik loom sööb ja kas­vab pa­re­mi­ni. Ja­ne Mät­tik müüb tõu­pul­le teis­te­le kar­ja­de­le: „Mak­si­mum, mi­da oma väi­ke­se kar­ja suu­ru­se juu­res olen müü­nud, on 11 tõu­pul­li aas­tas.“

Möö­du­nud nä­da­lal olid Ees­tis 26 aber­diin-an­gu­se kas­va­ta­jat Sak­sa­maalt ning ka ne­mad soo­vi­sid Kuu­si­ku ta­lust ja teis­tel siin­se­telt tõua­re­ta­ja­telt loo­mi os­ta.

Vei­sed, kes tõu­loo­maks ei kõl­ba, lä­he­vad li­haks. Ees­ti pa­rim tõua­re­ta­ja tõ­deb, et meil süüak­se vei­se­li­ha veel vä­ga vä­he, pea­mi­selt on eest­las­te toi­du­laual ik­ka ka­na- ja sea­li­ha.

„Ena­mus vei­se­li­hast tuuak­se Ees­tis­se mu­jalt – res­to­ra­ni­des pa­ku­tak­se peamiselt Ar­gen­tii­na, Uru­guai või Aust­raa­lia vei­se­li­ha, ku­na sealt kül­mu­ta­tud sis­se tuua on oda­vam kui os­ta Ees­tis kas­va­ta­tud li­ha. Sest meie tin­gi­mus­tes loo­mi kas­va­ta­da on kal­lim,“ nen­dib ta.

Sa­mas on Ees­tis vei­se­li­ha kok­kuos­tu­hind Eu­roo­pa kesk­mi­sest vä­he­malt 20 prot­sen­ti ma­da­lam ning sel­le tõt­tu müü­vad Ees­ti li­ha­vei­se­kas­va­ta­jad li­ha­loo­mi pea­mi­selt Tür­ki: „Ühel aas­tal müü­di Ees­tist Tür­ki 6000 noor­pul­li. Seal neid kas­va­ta­tak­se ja siis rea­li­see­ri­tak­se.“

Li­ha­vei­sed ela­vad õues
Li­ha­vei­sed ela­vad ena­mas­ti ka tal­vel la­ge­da tae­va all või on nei­le teh­tud ka­tu­sea­lu­seid. Ja­ne Mät­tik ju­tus­tab, et kor­ra­lik­ke far­me on nei­le teh­tud vä­ga vä­he, ku­na kal­leid in­ves­tee­rin­gud ei saa li­ha ma­da­la hin­na tõt­tu ku­na­gi ta­ga­si.

„On küll ras­ke vaa­da­ta, kui loo­mad on kül­ma tuu­le või tui­su­ga väl­jas, kuid see on nei­le pa­rem va­riant, kui ma­dal laut, kus po­le õh­ku ega val­gust. Li­ha­vei­sed ta­ha­vad pal­ju lii­ku­da, see­tõt­tu peab neid üs­na va­balt pi­da­ma. Kui neil on õhu- või val­gu­se­puu­dus, te­ki­vad hai­gus­pu­han­gud pal­ju ker­ge­mi­ni. Kül­ma nad ei kar­da, pel­ga­vad na­tu­ke niis­kust ja tuult, aga kui on tuu­le­va­ri, saa­vad hak­ka­ma,“ kin­ni­tab ta.

Aas­ta tõua­re­ta­ja li­sab, et on vä­ga va­le aru­saam, et li­ha­veis­te­ga po­le muud mu­ret, kui pa­ned nad ke­va­del võ­sa, sü­gi­sel võ­tad ja hak­kad müü­ma: „Li­ha­veist ei pea küll lüps­ma, aga kõik muu on na­gu ik­ka vei­se pu­hul – te­ma söö­da ja heao­lu eest tu­leb hoo­lit­se­da iga päev. Tööd on pä­ris pal­ju, kui ta­had, et see sind ära ela­taks. Et maks­ta lii­sin­guid ja loo­mi üle­val pi­da­da, pean hoo­lit­se­ma, et iga leh­ma koh­ta sün­niks vä­he­malt üks va­si­kas aas­tas ja saak­sin neid müüa tõu­loo­ma­na ehk kõr­ge­ma hin­na­ga, kui maks­tak­se li­ha eest.“

Kuu­si­ku ta­lu loo­mad on su­vel ka­he kü­la kar­ja­maa­del kuues eral­di gru­pis, mi­da tu­leb päe­vas paar-kolm kor­da lä­bi sõi­ta, eri­ti kuu­ma­de il­ma­de­ga, kui loo­mad ta­ha­vad pal­ju juua. Tu­leb jäl­gi­da, et aiad po­leks kat­ki ning loo­mad ei saaks joos­ta met­sa või au­to­tee­le: „Et elek­ter oleks kor­ra­li­kult aias sees, tu­leb aiaa­lu­seid trim­mer­da­da. Mi­na trim­mer­dan igal hooa­jal um­bes 80 hek­ta­rit põl­du, see teeb kok­ku pä­ris mit­meid ki­lo­meet­reid. Roo­kü­las on lii­ku­nud hun­te ja ka­ru­sid, kuu­len va­hel ko­ju ära, kui mets­loo­mad lii­gu­vad – vei­sed kar­ju­vad siis kõ­vas­ti.“

Tä­na­vu­ne põud pa­ni loo­ma­kas­va­ta­jad veel ühe mu­re­ga sil­mit­si – keh­va kas­vu tõt­tu jäi hei­na­saak ni­ge­laks. Kuu­si­ku ta­lu ka­su­tu­ses on üle 200 hek­ta­ri ro­hu­maid, sealt saa­di hei­na võr­rel­des ta­va­li­se­ga 500 rul­li vä­hem.

„Muidu mak­sab hei­na­rull 10 eu­rot, tä­na­vu kü­si­tak­se 40. Nii kal­lilt li­ha­veist söö­ta po­le mõ­tet, liht­sam on viia kom­bi­naa­ti. Meie saa­me õn­neks hak­ka­ma – ole­me vii­mas­tel aas­ta­tel kõ­vas­ti in­ves­tee­ri­nud uu­te ro­hu­maa­de ra­ja­mis­se, saa­me tä­na­vu te­ha roh­kem si­lo,“ tõ­deb Ja­ne Mät­tik.