JAKO REINASTE: „Sõjakirves on volikogus maha maetud.“

2533

Raasiku vallavolikogu liige JAKO REINASTE armastab laulda regivärsse.

Muusikuhingega ministeeriumi­ametnik Jako Reinaste moodustas möödunud aastal uue valimisliidu Üheskoos, mille esinumbrina kogus valimistel 112 häält ning pääses volikogusse.

Rahvasaadiku roll on tema arvates põnev. Lisaks volikogutööle juhib ta majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis energiaturgusid, laulab arhailist meestelaulu ning renoveerib Kalesi külas eestiaegset Kadarpiku talu.

Jako Reinaste esivanemad on pärit Raasiku vallast: „Mu juured on siinsetel talumaadel. Vanaisa sai esimese Eesti ajal talukoha välja osta, see oli mitmeaastane saaga. See on suur mõisamoonakate maja, kus elas kunagi mitu perekonda, ehitatud 1905. aastal.“
Ta rääkis, et maja vajab veel kõvasti kõpitsemist: „Lumerohke talvega tahtis katus sisse kukkuda ja nüüdseks on vahetatud kogu katusekonstruktsioon ning seinad said uue voodri ja veidi soojustust.

Tööd on veel palju, tahaks ajaloolist muljet säilitada ning tänapäeva mõistes mugavalt ära elada.“

Kasvas üles maal ja linnas

Lapsepõlve veetis ta peamiselt linnas: „Käisin Arukülas lasteaias, siis kolisime emaga Tallinnasse. Talle anti töölt korter, mis oli kitsuke ühiselamutuba. Elasime seal 4-5 aastat. Nädalavahetused veetsin maal isa juures. Jäin linna ka kooli, 9. klassist alates elasin jälle maal ning  sõitsin  iga päev Tallinnasse.“

Lapsepõlvest mäletab Jako Reinaste taluelu ning palju loomi: „Meil olid kõikvõimalikud loomad, vahel tekkisid nad lauta lausa üleöö. Kunagi tõi isa kolhoosilaudast lehma, sest kolhoosi moodustamise ajal anti sinna ka meie talust paljud loomad. Nüüd on meil loomadest vaid kassid ja koerad.“

Magistrikraadiga soojustehnika insener

Magistrikraadi kaitses ta Tallinna Tehnikaülikoolis soojustehnika erialal. Enne erialasele tööle asumist proovis kätte veel mitmes ametis: „Esimene töökoht oli Rock Summeri turvamees,  seejärel olin teenindaja keskaegses Olde Hansa restoranis, Fortumis insener, sealt kaubeldi mind  Tallinna Küttesse, kus jõudsin olla nii labidamees, insener, projektijuht, kliendihaldur kui ka uuringute osakonna juhataja. Töötasin seal üle 7 aasta. 2,5 aastat tagasi tehti ettepanek kandideerida  majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumisse, kus olen siiani.“

Oma elukaaslase, Maarja Vahtrasega tutvus Jako Reinaste TTÜ Säästva Arengu Klubis: „Tema emapoolsed esivanemad on pärit Kuusalu vallast Kolgakülast, koolis käis ta Haapsalus. Klapime maailmavaateliselt väga hästi.“

Ametnikutööga on Jako Reinaste rahul: „Enese arengu mõttes võiks sellise etapi elus läbi teha. Ma ei kujutanud kunagi ette, et kontoritöö võib mulle huvi pakkuda. See pole sugugi ainult paberite liigitamine. Energeetika on keeruline kooslus ning tähendab inimestele alati kulutusi ja on selles mõttes ebapopulaarne. Lahenduste lahtiharutamine on pikk protsess ning tihti toob positiivse võidu alles kaugemas tulevikus.“

Jako Reinaste sõnas, et energeetika on sage jututeema: „Kui pole poliitikast ega ilmast rääkida, siis energeetikast on ikka kõigil oma sõna öelda. Hirmud, mis olid enne elektrituru avanemist, on vähenenud. Turg toimib üldiselt hästi ning tootmisvõimsusi on meil piisavalt.“
Ta töö hõlmab välislähetusi, üsna tihti tuleb käia näiteks Brüsselis: „Möödunud nädalal käisin lausa kaks korda. Üldiselt püüan planeerida, et ei peaks kodust palju ära käima, sest ega keegi teine igapäevatööd ära ei tee ja tööpäev jätkub lennukis. Brüsselis osalen Euroopa Komisjoni juures erinevates töögruppides, seal oodatakse liikmesriikidelt tagasisidet, arutatakse probleeme, vahetatakse infot. Energiaturud  riigipiire  ei  tunnista.“

Lüü-Türr, tants ja näitlemine

Suurim hobi on Jako Reinastel meestelaul ansamblis Lüü-Türr: „Viimasel ajal on üsna sagedaseks kujunenud esinemised Lüü-Türriga, see lisab kõigile indu.“

Akadeemiliselt pole ta laulmist kunagi õppinud: „Lauluõpetaja saatis mind Tõnismäe poistekoori laulma. Seal öeldi, et mul on Ivo Linna hääl ja sellega ma karjääri ei tee. Aga ikkagi vähemalt aasta laulsin veel Toomkiriku poistekooris kõige kõrgemat häält, kuid pärast häälemurret ei osanud ma üldse laulda. Õnneks leidis Age Mets mu üles, surus Jüri kirikukoori, pigistas oma kõrvad kinni ning õpetas mind jälle laulma. Seejärel laulsin mitu aastat noortekooris, kuni see meestelauluks ja rahvamuusikaks üle läks.“

Ta peab end muusikagurmaaniks: „Neid versioone, mis minu peal töötavad, on palju, näiteks rock ja indie ja traditsionaalne rahvamuusika.“

Lüü-Türri ansambliga laval olles sünnib tal tihti mõni rida juurde: „Vahel tuleb esinemise ajal tahtmine laulule oma jupp juurde teha või sõnu muuta, vahel lihtsalt lähevad need õiged sõnad meelest. Järellauljad peavad mind hoolikalt kuulama.“

Lisaks laulmisele on ta ka tantsinud ja näidelnud: „Kunagi tantsisin peotantsu, siis rahvatantsu ning nüüd keerutan vahel jalga simmanitel. Äpunäpu näitetrupi jaoks on jäänud väga vähe aega.“

Vabal ajal meeldib talle vana päästeparvega sõitmas käia: „Ajame kamba kokku ning sõidame mööda jõgesid. Igast rägastikust läbi ei saa, kuna parv on 2 meetrit lai, siis tuleb asjad välja võtta ning jalgsi mööda metsa matkata, parv seljas, kuni jõgi roigastest jälle puhtam.“

Peipsi ääres on Jako Reinastel emapoolsete esivanemate maamaja: „Ka see maja vajab kõpitsemist, põrandad on praegu üles võetud. Metsategu on mu talvine hobi, kuigi puid oleks lihtsam osta. Mul jätkub tahtmist midagi oma kätega ära teha, vaheldus argipäevale.“

Neli kuud volikogus

Neli kuud volikogus on tema arvates väga arendav: „Nüüd on õigus veel rohkem kritiseerida. Töö vajab palju suhtlemist, iga päev tuleb kellegagi mingit teemat arendada. Kindlasti on info liikumine veel see, millega tööd tuleb teha. Volikoguliikmed eelistavad kasutada erinevaid kommunikatsioonivahendeid. Tuleks luua olukord, kus kõik oleksid alati ühesuguses inforingis, siis on ka väiksemad võimalused segaduse tekkeks.“

Ta lausus, et õhkkond on volikogus hea: „Valimistekirves on maha maetud. Läheb veel veidi aega, enne kui volikogu koosseis üksteisega harjub ja siis kasvab ka julgus erinevaid teemasid volikogus lahata. Aare Etsil soovitaksin esitada oma konstruktiivset kriitikat volikogu istungitel ja tihedamini ka kohal käia, mitte pärast blogis üksi Raasiku valda taga kiruda. Volikogu istungid ju selleks ongi, et volikoguliige saaks oma suhtumist väljendada ja ka siis põhjendada.“

Jako Reinaste loodab, et ametnikel on julgust muutustega kaasa minna: „Nemad ju muutusi ellu viivad. Elu läheb edasi ja hoiame eelarvel silma peal.“