HENRI REEDER
Eesti Pensionäride Ühenduste Liit andis tänavu 20. augustil esmakordselt tänumedalid iseseisvuse taastamise ajal silmapaistnud inimestele.
„Siiani ei ole meeles peetud tavalisi inimesi, kes võtsid osa neist poliitilistest aktsioonidest, mis tegid võimalikuks Eesti iseseisvuse väljakuulutamise,” sõnas liidu juhatuse esimees Andres Ergma.
Ta selgitas, et ettepanekuid, kellele tänumedal omistada, tegid liitu kuuluvad pensionäride ühendused ja kohalikud omavalitsused.
Kokku otsustati välja anda 300 tänumedalit. Laureaatide seas olid ka Jüri Muru ja Tiit Reeder Raasiku vallast ja Raasiku endine abivallavanem Ardo Niinre, endised omavalitsusjuhid Ilsia Väli ja Jüri Lillsoo Anija vallast ning Laivi Kirsipuu ja Karli Lambot Kuusalu vallast. Eesti taasiseseisvumispäeval, 20. augustil Tallinna Teletornis toimunud konverentsil andsid Andres Ergma ja Aadu Jõgiaas Tallinna Pensionäride Ühendusest üle ligi sada tänumedalit. Ida-Harjust oli ainsana kohal Tiit Reeder Arukülast.
„Mulle väga meeldis, et tõsteti esile ka neid tavalisi inimesi, kes ei paistnud tollal üksikisikutena kusagil silma, ent ometi andsid oma võimete piires kõik Eesti iseseisvuse taastamise toetamiseks,” sõnas Tiit Reeder.
Tiit Reeder töötas laulva revolutsiooni ajal Aruküla kolhoosi peaenergeetikuna. Tema ühiskondlik tegevus algas kevadel 1988, kui tehti üleskutse luua kohalikke Rahvarinde tugigruppe: „Asutasin Aruküla tugigrupi. Meid oli ligi 20, kõik kohalikud aktiivsed inimesed.”
Tugigrupp hakkas esmalt tegelema kohaliku elu küsimustega, muuhulgas seisis Pikavere kooli taastamise eest. Selleks oli vaja mõisahoone saada autobaasi käest tagasi külanõukogule. Sel ajal tekkisid ka esimesed mõtted huvikooli Pääsulind loomiseks. Kooli asutajad Malle Jaako ja Maia-Reta Trampärk olid samuti Rahvarinde Aruküla tugigrupi liikmed.
1989. aastal korraldas Rahvarinne Balti keti aktsiooni ja kohalikud tugigrupid aitasid organiseerimistöös. Aruküla kolhoosile määrati teelõik Rapla kandis.
„Umbes nädal oli aega mõelda, kuidas rahvas sinna saada,” sõnas Tiit Reeder.
Kolhoosi juhtkond oli alguses kõhklev, kuid lubas siiski kasutada kolhoosi busse: „Need pandi puupüsti rahvast täis, igas bussis oli vähemalt kaks korda rohkem inimesi kui istekohti. Ühtegi inimest rohkem ei mahtunud, pidin ka oma pere autoga viima.”
1991. aasta augustis oli Aruküla kolhoosis käimas viljakoristuse periood: „Kuivatid töötasid ja tööpäevad olid väga pingelised. 19. augusti õhtul kuulsime raadiost, et sõjaväemasinad tulid üle piiri. Oli arvata, et nad tulevad telemaja ja teletorni juurde. Minu alluvuses töötanud kolhoosi elektrikud olid kangesti äksi täis, et läheme kaitsma. Pärast tööd sõitsimegi elektrikute mikrobussiga teletorni juurde. Aga sel ööl ei toimunud seal midagi.”
20. augustil jõudsid dessantväelased Tallinnasse ja siis toimus Vabaduse väljakul miiting iseseisvuse väljakuulutamise toetamiseks. Tiit Reeder meenutas, et läks natuke varem töölt ära ja sõitis oma Moskvitši kaubikuga miitingule. Jüris võttis peale ühe hääletaja.
„Mõtlesin, et äkki tahab ka miitingule tulla. Sain alles sõitma hakata, kui mees hakkas vene keeles küsima, et kas linnas käisid ja tanke nägid ning et mängivad siin oma demokraatiat. Peatasin auto kinni ja ütlesin talle: „Välja!“. Mees ei saanud aru, aga kui oma nõudmist kordasin, astus välja ja lõi autoukse pauguga kinni.”
Koos kolhoosi elektrikega käis Rahvarinde Aruküla tugigrupi juht veel 20. ja 21. augusti öösel raadiomaja valvamas.
„Tundsin, et pean sinna minema, muidu ei andesta hiljem endale. Abikaasa jäi lastega koju, võttis raadio voodisse ja kuulas uudiseid. Mina läksin teadmisega, et ei pruugi enam tagasi tulla. Teksade tagataskusse panin paar rubla raha ja juhiloa. Mõtlesin, et siis on mind lihtsam tuvastada, kui midagi peaks juhtuma,” meenutas Tiit Reeder.
