Kolgakülas elav Inga Plakk tutvustas möödunud reedel, 3. novembril Kuusalu rahvamajas oma loomingust koostatud luule- ja maalialbumit „Enda aeg“. Koos esitlusega avati rahvamajas tema maalidest näitus. Samad maalid kujundavad ka äsjailmunud raamatut. Näitus jääb Kuusalu rahvamajas avatuks kuni 10. detsembrini.

Autor rääkis rahvamaja fuajees toimunud esitlusel, et raamatus avaldatud tekstid ja pildid moodustavad terviku – osad luuletused on ajendatud tema maalidest või pildid kasvanud välja luuletustest: „Iga tekst ja pilt on avanud mulle iseennast, olen nende kaudu õppinud end tundma. Oluline on olla enda jaoks avatud, tunda ka oma varjupoolt, see aitab teistele ning endale vähem liiga teha.“
Raamat „Enda aeg“ jõuab lähiajal müügile raamatupoodidesse, aga praegu saab seda osta Kuusalu rahvamajas. Raamatupoodide veebilehtedel avaldatud tutvustuses on öeldud raamatu kohta: „Kvaliteetses köites luule- ja maalialbumi sisu hõlmab kogu inimeseks olemist: unenäod, hirmud, vihastamised, kahetsemised, kurtmised, taipamised, mõistmised, ohkamised, hüüdmised, kurvastamised, rõõmustamised, õrnused, palved. Teraapilise mõjuga teos on sotsiaalhoolekande alal tegutseva autori esikkogu sisaldades loomingut 1996-2023. Napid tabavad värsid lihtsas ja kaunis keeles avavad hingevälju ja toovad lootust. Ekspressiivsed õli- ja akrüülmaalid annavad edasi elu ürghoovusi sümbolite abil nagu puud, maastikud, silmad, figuurid.“
Inga Plakk on viimased 8 aastat töötanud sotsiaalvaldkonnas – esmalt oli Ida-Tallinna Keskhaiglas hooldaja ja kabineti assistent, praegu on Iru eakate kodus hooldustöötaja. Varem töötas ta tegevusjuhendajana Valklas, kui seal oli veel erihooldekodu, ning ka Jõelähtme valla päevakeskuses.
Luuletusi on ta kirjutanud nii kaua, kui end mäletab: „Kirjutamine selgitab mulle iseennast. Kahel korral olen jõudnud peaaegu oma luuleraamatuni, kuid nüüd oli õige aeg. Kui olin 26aastane, näitasin luuletusi Kuusalu teatritrupi tookordsele lavastajale Ellu Puudistile, tema soovitas panna kokku luulekogu ja saatis tekstid edasi Doris Karevale, kes kiitis need heaks. Tuli leida kujundaja, palusin abi oma klassijuhatajalt, sest ta joonistas hästi, tema ütles, et ma ise oskaksin kujundada. Loobusin, ja nii oligi õige. Ka 2003. aastal pakkusid tuttavad kirjandus- ja kunstiringkonnast, et võiksin teha luulekogu, siis jäi samuti tegemata.“
Kolmas kord, mis jõudis raamatu väljaandmiseni, tuli siis, kui Inga Plakk hakkas luuletusi avaldama oma Facebooki blogis: „Üks mu luuletusi lugenud inimene küsis, kas nende luuletustega on olemas eraldi raamat, ta tahaks osta. Mõistsin, et nüüd on aeg ära teha. Olin just enda laste jaoks kokku panemas üht eksemplari, nüüd tuli neid trükist kokku 100. Koostasin ja kujundasin albumi oma hinge ja südame järgi.“
Lapsi on Inga Plakil kuus, noorim neist jõudnud gümnaasiumisse. Oma headeks testlugejateks ja abilisteks nimetab ta Kalli-Marion Sassi Kuusalust ning Piret Brigitta Riimi Tallinnast, samuti abikaasa Peeter Plakki, kes on tema loomingulisi otsinguid ja eneseleidmisi toetanud.
Maalimise kohta märkis Inga Plakk, et lapsena püüdis klassijuhataja teda kunstiringi värvata, aga siis see huvi ei pakkunud: „Ehkki meenub, et jalgsi kõndides kangastus nähtud loodusvaade silme ees sageli maali või ka fotona. Paarkümmend aastat tagasi läksin Eesti Kunstiakadeemia õppejõu Imbi Ploompuu klassikalise joonistamise kursustele, kuid järjepidevalt maalima siiski ei hakanud. Uue impulsi sain Jõelähtme päevakeskuses, kus tuli joonistamisel aidata üht vanaprouat. Võtsin üle aastate taas pintsli kätte ja olen maalimisega tegelenud sellest ajast alates.“