INGA PLAKK esit­les Kuu­sa­lus oma raa­ma­tut „En­da aeg“

Kol­ga­kü­las elav In­ga Plakk tut­vus­tas möö­du­nud ree­del, 3. no­vemb­ril Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas oma loo­min­gust koos­ta­tud luu­le- ja maa­lial­bu­mit „En­da aeg“. Koos esit­lu­se­ga ava­ti rah­va­ma­jas te­ma maa­li­dest näi­tus. Sa­mad maa­lid ku­jun­da­vad ka äs­jail­mu­nud raa­ma­tut. Näi­tus jääb Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas ava­tuks ku­ni 10. det­semb­ri­ni.

Au­tor rää­kis rah­va­ma­ja fua­jees toi­mu­nud esit­lu­sel, et raa­ma­tus aval­da­tud teks­tid ja pil­did moo­dus­ta­vad ter­vi­ku – osad luu­le­tu­sed on ajen­da­tud te­ma maa­li­dest või pil­did kas­va­nud väl­ja luu­le­tus­test: „Iga tekst ja pilt on ava­nud mul­le iseen­nast, olen nen­de kau­du õp­pi­nud end tund­ma. Olu­li­ne on ol­la en­da jaoks ava­tud, tun­da ka oma var­ju­poolt, see ai­tab teis­te­le ning en­da­le vä­hem lii­ga te­ha.“

Raa­mat „En­da aeg“ jõuab lä­hia­jal müü­gi­le raa­ma­tu­poo­di­des­se, aga prae­gu saab se­da os­ta Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas. Raa­ma­tu­poo­di­de vee­bi­leh­te­del aval­da­tud tut­vus­tu­ses on öel­dud raa­ma­tu koh­ta: „Kva­li­teet­ses köi­tes luu­le- ja maa­lial­bu­mi si­su hõl­mab ko­gu ini­me­seks ole­mist: une­näod, hir­mud, vi­has­ta­mi­sed, ka­het­se­mi­sed, kurt­mi­sed, tai­pa­mi­sed, mõist­mi­sed, oh­ka­mi­sed, hüüd­mi­sed, kur­vas­ta­mi­sed, rõõ­mus­ta­mi­sed, õr­nu­sed, pal­ved. Te­raa­pi­li­se mõ­ju­ga teos on sot­siaal­hoo­le­kan­de alal te­gut­se­va au­to­ri esik­ko­gu si­sal­da­des loo­min­gut 1996-2023. Na­pid ta­ba­vad vär­sid liht­sas ja kau­nis kee­les ava­vad hin­ge­väl­ju ja too­vad loo­tust. Eksp­res­siiv­sed õli- ja ak­rüül­maa­lid an­na­vad eda­si elu ürg­hoo­vu­si süm­bo­li­te abil na­gu puud, maas­ti­kud, sil­mad, fi­guu­rid.“

In­ga Plakk on vii­ma­sed 8 aas­tat töö­ta­nud sot­siaal­vald­kon­nas – es­malt oli Ida-Tal­lin­na Kesk­haig­las hool­da­ja ja ka­bi­ne­ti as­sis­tent, prae­gu on Iru ea­ka­te ko­dus hool­dus­töö­ta­ja. Va­rem töö­tas ta te­ge­vus­ju­hen­da­ja­na Valk­las, kui seal oli veel eri­hool­de­ko­du, ning ka Jõe­läht­me val­la päe­va­kes­ku­ses.

Luu­le­tu­si on ta kir­ju­ta­nud nii kaua, kui end mä­le­tab: „Kir­ju­ta­mi­ne sel­gi­tab mul­le iseen­nast. Ka­hel kor­ral olen jõud­nud peaae­gu oma luu­le­raa­ma­tu­ni, kuid nüüd oli õi­ge aeg. Kui olin 26aas­ta­ne, näi­ta­sin luu­le­tu­si Kuu­sa­lu teat­rit­ru­pi too­kord­se­le la­vas­ta­ja­le El­lu Puu­dis­ti­le, te­ma soo­vi­tas pan­na kok­ku luu­le­ko­gu ja saa­tis teks­tid eda­si Do­ris Ka­re­va­le, kes kii­tis need heaks. Tu­li lei­da ku­jun­da­ja, pa­lu­sin abi oma klas­si­ju­ha­ta­jalt, sest ta joo­nis­tas häs­ti, te­ma üt­les, et ma ise os­kak­sin ku­jun­da­da. Loo­bu­sin, ja nii oligi õi­ge. Ka 2003. aas­tal pak­ku­sid tut­ta­vad kir­jan­dus- ja kuns­ti­ring­kon­nast, et võiksin te­ha luu­le­ko­gu, siis jäi sa­mu­ti te­ge­ma­ta.“

Kol­mas kord, mis jõu­dis raa­ma­tu väl­jaand­mi­se­ni, tu­li siis, kui In­ga Plakk hak­kas luu­le­tu­si aval­da­ma oma Fa­ce­boo­ki blo­gis: „Üks mu luu­le­tu­si lu­ge­nud ini­me­ne kü­sis, kas nen­de luu­le­tus­te­ga on ole­mas eral­di raa­mat, ta ta­haks os­ta. Mõist­sin, et nüüd on aeg ära te­ha. Olin just en­da las­te jaoks kok­ku pa­ne­mas üht ek­semp­la­ri, nüüd tu­li neid trü­kist kok­ku 100. Koos­ta­sin ja ku­jun­da­sin al­bu­mi oma hin­ge ja sü­da­me jär­gi.“

Lap­si on In­ga Pla­kil kuus, noo­rim neist jõud­nud güm­naa­siu­mis­se. Oma hea­deks test­lu­ge­ja­teks ja abi­lis­teks ni­me­tab ta Kal­li-Ma­rion Sas­si Kuu­sa­lust ning Pi­ret Bri­git­ta Rii­mi Tal­lin­nast, sa­mu­ti abi­kaa­sa Pee­ter Plak­ki, kes on te­ma loo­min­gu­li­si ot­sin­guid ja ene­se­leid­mi­si toe­ta­nud.

Maa­li­mi­se koh­ta mär­kis In­ga Plakk, et lap­se­na püü­dis klas­si­ju­ha­ta­ja te­da kuns­ti­rin­gi vär­va­ta, aga siis see hu­vi ei pak­ku­nud: „Ehk­ki mee­nub, et jalg­si kõn­di­des kan­gas­tus näh­tud loo­dus­vaa­de sil­me ees sa­ge­li maa­li või ka fo­to­na. Paar­küm­mend aas­tat ta­ga­si läk­sin Ees­ti Kuns­tia­ka­dee­mia õp­pe­jõu Im­bi Ploom­puu klas­si­ka­li­se joo­nis­ta­mi­se kur­sus­te­le, kuid jär­je­pi­de­valt maa­li­ma siis­ki ei ha­ka­nud. Uue im­pul­si sain Jõe­läht­me päe­va­kes­ku­ses, kus tu­li joo­nis­ta­mi­sel ai­da­ta üht va­nap­rouat. Võt­sin üle aas­ta­te taas pints­li kät­te ja olen maa­li­mi­se­ga te­ge­le­nud sel­lest ajast ala­tes.“