IND­REK AGAR Keh­rast osa­les rah­vus­va­he­li­sel hu­ma­ni­taar­mis­sioo­nil Su­daa­nis

Pääs­tea­me­tilt mis­sioo­ni­me­da­li päl­vi­nud Ani­ja val­la ela­nik IND­REK AGAR ai­tas Aaf­ri­kas põ­ge­ni­ke­laag­ri juur­de ÜRO amet­ni­ke­le laag­ri­komp­lek­si ra­ja­da.

Pääs­tea­me­ti pääs­te­töö osa­kon­na val­mi­so­le­ku ta­li­tu­se eks­pert Ind­rek Agar vii­bis det­semb­ris-jaa­nua­ris viis nä­da­lat rah­vus­va­he­li­se hu­ma­ni­taar­part­ner­lu­se (IHP) mees­kon­na koos­sei­sus Su­daa­nis, kus ai­tas Ühi­ne­nud Rah­vas­te Or­ga­ni­sat­sioo­ni (ÜRO) amet­ni­ke­le püs­ti­ta­da põ­ge­ni­ke­laag­ri juur­de töö- ja ela­mis­komp­lek­si.

„Etioo­pia ja Erit­rea va­hel asu­vas Tig­ray piir­kon­nas Põh­ja-Etioo­pias käib ala­tes no­vemb­rist sõ­da ja ela­ni­kud põ­ge­ne­vad sealt naa­ber­rii­ki Su­daa­ni. Põ­ge­nik­ke tu­leb mas­si­li­selt, neil on seal telk­laag­rid ning rah­vus­va­he­li­se hu­ma­ni­taar­part­ner­lu­se liik­me­telt kü­si­ti abi­jõu­du põ­ge­ni­ke­laag­ri­te juur­de töö- ja ela­mis­koh­ta­de loo­mi­seks ÜRO amet­ni­ke­le, kes põ­ge­nik­ke ko­ha­peal ai­ta­vad,“ sel­gi­tas Ind­rek Agar.

Ta oli mis­sioo­nil ai­nus eest­la­ne, mees­kon­na üle­jää­nud 13 liik­mest olid 8 Root­sist, 3 Luk­sem­bur­gist ja 2 Taa­nist. Nen­de hul­gas oli nii va­ra­se­ma ko­ge­mu­se­ga mis­sioo­nil osa­le­jaid kui neid, kes olid es­ma­kord­selt. Ind­rek Agar osa­les vä­lis­mis­sioo­nil esi­mest kor­da, küll aga oli ta aas­ta ta­ga­si erio­lu­kor­ra ajal üle ka­he nä­da­la Saa­re­maal, kus oli abiks Ku­re­saa­re haig­la staabis, joo­nes­tas Co­vid-osa­kon­da­de plaa­ne: „Saa­re­maal ei ol­nud te­gu küll ot­se­selt mis­sioo­ni­ga, kuid Su­daa­nis tu­li mul te­ha ka sar­nast tööd. Olen ju­ba am­mu taht­nud mõ­nel vä­lis­mis­sioo­nil osa­le­da ja kui pa­ku­ti, olin ko­he nõus. Al­gu­ses pi­di­me mi­ne­ma Ees­tist ka­he­ke­si, kuid siis sel­gus, et meilt on va­ja vaid üh­te ini­mest.“

Ind­rek Agar sõi­tis Ees­tist ära eel­mi­se aas­ta 19. det­semb­ril, ta­ga­si jõu­dis tä­na­vu 24. jaa­nua­ril.

Et­te­val­mis­tus­tööd pea­lin­nas
Mees­kon­na liik­med sai kok­ku Su­daa­ni pea­lin­nas Har­tu­mis, kus nad pi­did esialg­se­te plaa­ni­de ko­ha­selt ela­ma-töö­ta­ma ühe nä­da­la, ku­ni sin­na jõuab Eu­roo­past kaa­sa too­dud len­nu­saa­de­tis – töö­riis­tad ja va­rus­tus, Ees­tist kaks tel­ki, Root­sist ge­ne­raa­to­rid, Luk­sem­bur­gist sa­tel­liit­si­de­sead­med. Sel­le aja­ga plaani­ti pan­na pai­ka ko­ha­peal­ne lo­gis­ti­ka, sest va­he­maad olid pi­kad, põ­ge­ni­ke­laag­rid asu­sid pii­riäär­se­tel ala­del pea­lin­nast sa­da­de ki­lo­meet­ri­te kau­gu­sel, mis­tõt­tu pi­dev eda­si-ta­ga­si sõit­mi­ne pol­nud mõel­dav.

„Ku­na va­rus­tus hi­li­nes ja see­jä­rel hoi­ti pi­kalt tol­lis kin­ni, jäi­me pea­lin­na mit­meks nä­da­laks. Ot­sus­ta­si­me mei­le eral­da­tud ma­jan­dus­ra­ha eest os­ta hä­da­va­ja­li­kud töö­riis­tad ja va­rus­tu­se ning min­na ko­ha­pea­le laag­rit ra­ja­ma,“ rää­kis Ind­rek Agar.

Va­ja­li­ke töö­riis­ta­de ja ma­ter­ja­li­de ost­mi­ne osu­tus üle oo­tus­te ae­ga­nõud­vaks et­te­võt­mi­seks, sel­leks ku­lus mi­tu nä­da­lat. Lõ­puks oli kõik va­ja­lik ole­mas, ka kopp-laa­dur kae­ve­töö­deks, ren­di­tud la­du ma­ter­ja­li hoid­mi­seks ning re­kad sel­le ve­da­mi­seks. Ta­gant­jä­re­le sel­gus, et ot­sus ko­ha­pealt ma­ter­ja­le va­ru­da osu­tus õi­geks, ku­na Su­daa­ni toll hoi­dis len­nu­saa­de­tist kin­ni kuu ae­ga: „Mi­na olin ju­ba Ees­tis ta­ga­si, kui see kät­te saa­di.“

Et ae­ga mit­te kaot­si las­ta, te­gid mis­sioo­ni­mees­kon­na liik­med pea­lin­nas ol­dud aja jook­sul tu­le­va­se ÜRO telk­laag­ri pa­be­ril val­mis: „Mi­nul oli mis­sioo­nil laag­ri­teh­ni­ku roll, kuid õp­pus­tel, kus olen osa­le­nud, olen ala­ti te­ge­le­nud IT ja kom­mu­ni­kat­sioo­ni vald­kon­na­ga. Ka Su­daa­ni ho­tel­lis meie mis­sioo­ni et­te val­mis­ta­des muu­tu­sin IT- ja kom­mu­ni­kat­sioo­ni­te­ge­la­seks, joo­nis­ta­sin vas­ta­valt mees­kon­na­liik­me­telt saa­dud in­fo­le laag­ri plaa­ne, pa­nin neid sa­tel­lii­di­pil­ti­de­le, et ko­ha­pea­le jõu­des saak­si­me nen­de jär­gi ha­ka­ta ko­he te­gut­se­ma.“
Laa­ger 300 ki­lo­meet­ri kau­gu­sel

Laa­ger, ku­hu Ind­rek Agar koos osa­de tii­mi­kaas­las­te­ga läks ÜRO amet­ni­ke­le töö- ja öö­bi­mis­koh­ti ra­ja­ma, asus pea­lin­nast Har­tu­mist 300 ki­lo­meet­ri kau­gu­sel. Sõit kes­tis kuus tun­di, igas pro­vint­sis olid vii­sa­kont­rol­lid.

„ÜROl on Su­daa­nis küll vä­li­kon­to­reid, kuid nen­de va­he­maa põ­ge­ni­ke­laag­ri­te­ga on nii pikk, et iga päev eda­si-ta­ga­si sõi­ta oleks suur aja­ku­lu. Osa teest laag­rip­lat­si­ni kul­ges möö­da la­ge­daid väl­ja­sid, sest laa­ger oli suur­test asus­tus­test ee­mal. Ai­nus sin­na viiv tee oli vä­ga keh­vas sei­sus ja pol­nud ot­se­tee. Seal­ne must pra­gu­li­ne maa­pind on prae­gu be­toon­kõ­va, ka 40ton­ni­ne kruu­sa­koor­ma­ga au­to ei jät­nud ise­gi sen­ti­meet­ri­sü­ga­vu­si jäl­gi. Kui­gi vih­ma­ga muu­tub nii plö­gaks, et au­tod jää­vad kin­ni.“

Ind­rek Agar osa­les ühel la­ge­dal väl­jal asu­va põ­ge­ni­ke­laag­ri juur­de ÜRO paa­ri­küm­ne­le esin­da­jai­le telk­laag­ri püs­ti­ta­mi­ses. Ta sel­gi­tas, et neil oli töö­jao­tus, mees­kon­na iga lii­ge vas­tu­tas min­gi töö­lõi­gu eest, kuid kõi­ke ei teh­tud ise, vaid ap­pi pal­ga­ti kõr­va­la­su­va põ­ge­ni­ke­laag­ri asu­kad.

„Laag­ris oli 5000 põ­ge­nik­ku, kõik nad soo­vi­sid tööd ja se­da käi­di pi­de­valt kü­si­mas. Pal­ka­si­me ko­ha­li­ku vär­ba­ja, kel­le­le and­si­me tea­da, kui pal­ju ja mil­lis­te os­kus­te­ga ini­me­si on sel päe­val va­ja. Ot­sus­ta­si­me, et vär­va­tu­te seas peab ole­ma vä­he­malt 30 prot­sen­ti nai­si ja liht­sa­ma­te töö­de te­gi­jad pi­did va­he­tu­ma. Kee­ru­li­se­ma­te­le töö­de­le pal­ka­si­me in­se­ne­ri­ha­ri­du­se­ga põ­ge­nik­ke.“

Esi­me­se­na kem­merg ja dušš
Töö­ta­da tu­li eu­roop­la­se jaoks har­ju­ma­tus 35kraa­di­ses kuu­mu­ses lõõs­ka­va päi­ke­se käes. Esi­me­ne, mi­da la­ge­da­le väl­ja­le li­saks piir­deaia­le ha­ka­ti ehi­ta­ma, olid kuiv­käim­la ja vä­li­dušš. Se­ni tu­li mis­sioo­ni­liik­me­tel ihu­hä­da­sid la­ge­dal alal ker­gen­da­da pea­mi­selt õh­tu­pi­me­das. End pes­ti pea­mi­selt niis­ke­te salv­rät­ti­de­ga: „Mui­du käi­me mis­sioo­ni­del oma va­rus­tu­se­ga, kus on ka ühe­kord­sed käim­lad ja du­ši­süs­tee­mid, kuid Su­daa­nis oli kõik me va­rus­tus tol­lis kin­ni.“

Ku­na puit on Su­daa­nis kal­lis ja ras­kes­ti kät­te­saa­dav, ehi­ta­ti tua­le­tid me­tal­list. Kee­vi­ta­mi­ne ja muud me­tal­li­tööd te­gi Ind­rek Agar koos ühe roots­la­sest tii­mi­kaas­la­se­ga, sest mõ­le­mad on töö­ta­nud au­to­re­mon­di­töö­ko­jas.

Mis­sioo­ni­mees­kon­na liik­med ela­sid laag­ris ta­va­lis­tes mat­ka­tel­ki­des, ÜRO amet­ni­ke kon­to­ri­teks ja öö­bi­mis­koh­ta­deks püs­ti­ta­ti suu­red kõrg­sur­vel täis­pu­hu­ta­vad tel­gid: „Mi­nu üks üle­san­ne oli te­ha tel­ki­de­le vun­da­men­did. Su­daa­nis järg­neb poo­leaas­ta­se­le põua­pe­rioo­di­le pool aas­tat vih­ma­sa­du­sid, mil­le­ga kaas­ne­vad üleu­ju­tu­sed, see­tõt­tu tu­li tel­gid maa­pin­nast mi­tu­küm­mend sen­ti­meet­rit kõr­ge­ma­le tõs­ta. Mi­nu mees­kon­nas oli üks põ­ge­ni­kust nai­s-in­se­ner, and­sin tal­le joo­ni­sed, ta sai ka­su­ta­da kop­pa ning töö­li­si. Sai vä­ga häs­ti hak­ka­ma. Hil­jem tu­li tel­giää­red lii­va­kot­ti­de­ga kind­lus­ta­da, et sa­ju ajal pin­nas laia­li ei val­guks.“

ÜRO amet­ni­kud, kes põ­ge­ni­ke­laag­ri juu­res ela­ma hak­ka­sid, üt­le­sid, et nen­de töö­ko­had pea­vad seal vas­tu pi­da­ma vä­he­malt kolm aas­tat. Um­bes sa­ma kauaks või­vad sin­na jää­da ka ko­du­maalt sõ­ja­te­ge­vu­se eest põ­ge­ne­nud.

„Pä­rast aas­ta­küm­neid ta­ga­si toi­mu­nud põ­ge­ni­ke­lai­net oli sin­na lä­he­dus­se tek­ki­nud väi­ke kü­la, osa pa­gu­la­si ei läi­nud enam ko­ju ta­ga­si. Prae­gu­sed põ­ge­ni­kud üt­le­sid, et oo­ta­vad esi­mest või­ma­lust ko­ju ta­ga­si pöör­du­mi­seks,“ lau­sus Ind­rek Agar.

Pä­rast te­ma Ees­tis­se naas­mist va­he­tu­sid ka tei­sed mis­sioo­nil osa­le­nud mees­kon­na­liik­med uu­te vas­tu, et ehi­ta­da ÜRO amet­ni­ke­le Su­daa­nis veel kolm vä­li­laag­rit.

Põ­nev ko­ge­mus
Kui­gi ta ei tund­nud kau­gel mis­sioo­nil kor­da­gi, et elu oleks ohus, mõt­les Ind­rek Agar va­he­peal küll, et mis saab ju­hul, kui mür­gi­ne skor­pion ham­mus­tab. Oht oli vä­ga reaal­ne, sest maa­pin­na 4-5 sen­ti­meet­ri laius­tes pra­gu­des elas nii skor­pio­ne kui ma­du­sid.

„Iga päev nä­gin vä­he­malt üht skor­pio­ni, üks oli ise­gi mul tel­gis. See­tõt­tu pi­did tel­gi­luu­gid ko­gu aeg kin­ni ole­ma. Aga eks ini­me­ne har­jub kõi­ge­ga, lõ­puks aja­sid skor­pio­ni liht­salt käe­ga ära na­gu kärb­se. Kui al­gu­ses käi­sid kõik mis­sioo­nil oli­jad rin­gi saa­bas­te­ga, siis pea­gi ju­ba plä­tu­de­ga na­gu ko­ha­li­kud. Maod ka­du­sid õn­neks ära, kui seal möl­la­ma hak­ka­si­me, kuid skor­pio­nid ja­lu­ta­sid igal õh­tul rin­gi, eri­ti meie söö­gi­laua ümb­ru­ses,“ sõ­nas Ind­rek Agar ja li­sas, et lä­heks vä­lis­mis­sioo­ni­le või­ma­lu­sel kind­las­ti veel: „Oli vä­ga hu­vi­tav ko­ge­mus, la­he mees­kond ning mul­le meel­di­vad ekst­reem­su­sed.“