
Päästeametilt missioonimedali pälvinud Anija valla elanik INDREK AGAR aitas Aafrikas põgenikelaagri juurde ÜRO ametnikele laagrikompleksi rajada.
Päästeameti päästetöö osakonna valmisoleku talituse ekspert Indrek Agar viibis detsembris-jaanuaris viis nädalat rahvusvahelise humanitaarpartnerluse (IHP) meeskonna koosseisus Sudaanis, kus aitas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ametnikele püstitada põgenikelaagri juurde töö- ja elamiskompleksi.
„Etioopia ja Eritrea vahel asuvas Tigray piirkonnas Põhja-Etioopias käib alates novembrist sõda ja elanikud põgenevad sealt naaberriiki Sudaani. Põgenikke tuleb massiliselt, neil on seal telklaagrid ning rahvusvahelise humanitaarpartnerluse liikmetelt küsiti abijõudu põgenikelaagrite juurde töö- ja elamiskohtade loomiseks ÜRO ametnikele, kes põgenikke kohapeal aitavad,“ selgitas Indrek Agar.
Ta oli missioonil ainus eestlane, meeskonna ülejäänud 13 liikmest olid 8 Rootsist, 3 Luksemburgist ja 2 Taanist. Nende hulgas oli nii varasema kogemusega missioonil osalejaid kui neid, kes olid esmakordselt. Indrek Agar osales välismissioonil esimest korda, küll aga oli ta aasta tagasi eriolukorra ajal üle kahe nädala Saaremaal, kus oli abiks Kuresaare haigla staabis, joonestas Covid-osakondade plaane: „Saaremaal ei olnud tegu küll otseselt missiooniga, kuid Sudaanis tuli mul teha ka sarnast tööd. Olen juba ammu tahtnud mõnel välismissioonil osaleda ja kui pakuti, olin kohe nõus. Alguses pidime minema Eestist kahekesi, kuid siis selgus, et meilt on vaja vaid ühte inimest.“
Indrek Agar sõitis Eestist ära eelmise aasta 19. detsembril, tagasi jõudis tänavu 24. jaanuaril.
Ettevalmistustööd pealinnas
Meeskonna liikmed sai kokku Sudaani pealinnas Hartumis, kus nad pidid esialgsete plaanide kohaselt elama-töötama ühe nädala, kuni sinna jõuab Euroopast kaasa toodud lennusaadetis – tööriistad ja varustus, Eestist kaks telki, Rootsist generaatorid, Luksemburgist satelliitsideseadmed. Selle ajaga plaaniti panna paika kohapealne logistika, sest vahemaad olid pikad, põgenikelaagrid asusid piiriäärsetel aladel pealinnast sadade kilomeetrite kaugusel, mistõttu pidev edasi-tagasi sõitmine polnud mõeldav.
„Kuna varustus hilines ja seejärel hoiti pikalt tollis kinni, jäime pealinna mitmeks nädalaks. Otsustasime meile eraldatud majandusraha eest osta hädavajalikud tööriistad ja varustuse ning minna kohapeale laagrit rajama,“ rääkis Indrek Agar.
Vajalike tööriistade ja materjalide ostmine osutus üle ootuste aeganõudvaks ettevõtmiseks, selleks kulus mitu nädalat. Lõpuks oli kõik vajalik olemas, ka kopp-laadur kaevetöödeks, renditud ladu materjali hoidmiseks ning rekad selle vedamiseks. Tagantjärele selgus, et otsus kohapealt materjale varuda osutus õigeks, kuna Sudaani toll hoidis lennusaadetist kinni kuu aega: „Mina olin juba Eestis tagasi, kui see kätte saadi.“
Et aega mitte kaotsi lasta, tegid missioonimeeskonna liikmed pealinnas oldud aja jooksul tulevase ÜRO telklaagri paberil valmis: „Minul oli missioonil laagritehniku roll, kuid õppustel, kus olen osalenud, olen alati tegelenud IT ja kommunikatsiooni valdkonnaga. Ka Sudaani hotellis meie missiooni ette valmistades muutusin IT- ja kommunikatsioonitegelaseks, joonistasin vastavalt meeskonnaliikmetelt saadud infole laagri plaane, panin neid satelliidipiltidele, et kohapeale jõudes saaksime nende järgi hakata kohe tegutsema.“
Laager 300 kilomeetri kaugusel
Laager, kuhu Indrek Agar koos osade tiimikaaslastega läks ÜRO ametnikele töö- ja ööbimiskohti rajama, asus pealinnast Hartumist 300 kilomeetri kaugusel. Sõit kestis kuus tundi, igas provintsis olid viisakontrollid.
„ÜROl on Sudaanis küll välikontoreid, kuid nende vahemaa põgenikelaagritega on nii pikk, et iga päev edasi-tagasi sõita oleks suur ajakulu. Osa teest laagriplatsini kulges mööda lagedaid väljasid, sest laager oli suurtest asustustest eemal. Ainus sinna viiv tee oli väga kehvas seisus ja polnud otsetee. Sealne must praguline maapind on praegu betoonkõva, ka 40tonnine kruusakoormaga auto ei jätnud isegi sentimeetrisügavusi jälgi. Kuigi vihmaga muutub nii plögaks, et autod jäävad kinni.“
Indrek Agar osales ühel lagedal väljal asuva põgenikelaagri juurde ÜRO paarikümnele esindajaile telklaagri püstitamises. Ta selgitas, et neil oli tööjaotus, meeskonna iga liige vastutas mingi töölõigu eest, kuid kõike ei tehtud ise, vaid appi palgati kõrvalasuva põgenikelaagri asukad.
„Laagris oli 5000 põgenikku, kõik nad soovisid tööd ja seda käidi pidevalt küsimas. Palkasime kohaliku värbaja, kellele andsime teada, kui palju ja milliste oskustega inimesi on sel päeval vaja. Otsustasime, et värvatute seas peab olema vähemalt 30 protsenti naisi ja lihtsamate tööde tegijad pidid vahetuma. Keerulisematele töödele palkasime inseneriharidusega põgenikke.“

Esimesena kemmerg ja dušš
Töötada tuli eurooplase jaoks harjumatus 35kraadises kuumuses lõõskava päikese käes. Esimene, mida lagedale väljale lisaks piirdeaiale hakati ehitama, olid kuivkäimla ja välidušš. Seni tuli missiooniliikmetel ihuhädasid lagedal alal kergendada peamiselt õhtupimedas. End pesti peamiselt niiskete salvrättidega: „Muidu käime missioonidel oma varustusega, kus on ka ühekordsed käimlad ja dušisüsteemid, kuid Sudaanis oli kõik me varustus tollis kinni.“
Kuna puit on Sudaanis kallis ja raskesti kättesaadav, ehitati tualetid metallist. Keevitamine ja muud metallitööd tegi Indrek Agar koos ühe rootslasest tiimikaaslasega, sest mõlemad on töötanud autoremonditöökojas.
Missioonimeeskonna liikmed elasid laagris tavalistes matkatelkides, ÜRO ametnike kontoriteks ja ööbimiskohtadeks püstitati suured kõrgsurvel täispuhutavad telgid: „Minu üks ülesanne oli teha telkidele vundamendid. Sudaanis järgneb pooleaastasele põuaperioodile pool aastat vihmasadusid, millega kaasnevad üleujutused, seetõttu tuli telgid maapinnast mitukümmend sentimeetrit kõrgemale tõsta. Minu meeskonnas oli üks põgenikust nais-insener, andsin talle joonised, ta sai kasutada koppa ning töölisi. Sai väga hästi hakkama. Hiljem tuli telgiääred liivakottidega kindlustada, et saju ajal pinnas laiali ei valguks.“
ÜRO ametnikud, kes põgenikelaagri juures elama hakkasid, ütlesid, et nende töökohad peavad seal vastu pidama vähemalt kolm aastat. Umbes sama kauaks võivad sinna jääda ka kodumaalt sõjategevuse eest põgenenud.
„Pärast aastakümneid tagasi toimunud põgenikelainet oli sinna lähedusse tekkinud väike küla, osa pagulasi ei läinud enam koju tagasi. Praegused põgenikud ütlesid, et ootavad esimest võimalust koju tagasi pöördumiseks,“ lausus Indrek Agar.
Pärast tema Eestisse naasmist vahetusid ka teised missioonil osalenud meeskonnaliikmed uute vastu, et ehitada ÜRO ametnikele Sudaanis veel kolm välilaagrit.
Põnev kogemus
Kuigi ta ei tundnud kaugel missioonil kordagi, et elu oleks ohus, mõtles Indrek Agar vahepeal küll, et mis saab juhul, kui mürgine skorpion hammustab. Oht oli väga reaalne, sest maapinna 4-5 sentimeetri laiustes pragudes elas nii skorpione kui madusid.
„Iga päev nägin vähemalt üht skorpioni, üks oli isegi mul telgis. Seetõttu pidid telgiluugid kogu aeg kinni olema. Aga eks inimene harjub kõigega, lõpuks ajasid skorpioni lihtsalt käega ära nagu kärbse. Kui alguses käisid kõik missioonil olijad ringi saabastega, siis peagi juba plätudega nagu kohalikud. Maod kadusid õnneks ära, kui seal möllama hakkasime, kuid skorpionid jalutasid igal õhtul ringi, eriti meie söögilaua ümbruses,“ sõnas Indrek Agar ja lisas, et läheks välismissioonile võimalusel kindlasti veel: „Oli väga huvitav kogemus, lahe meeskond ning mulle meeldivad ekstreemsused.“