Helmen Kütt, riigikogu sotsiaalkomisjoni liige
Pisut rohkem kui kolme kuu pärast astub jõusse uus lastekaitseseadus, mille ümber on keerelnud segadust, vääritimõistmist ja lausa hirme. On päritud, kas tõesti läheb nii, et ametnikud saavad lapse üsna lihtsalt pere juurest ära võtta. Õli on aidanud tulle valada ka enamjaolt ekslikud kuuldused Põhjamaade karmidest reeglitest.
Olen sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatega aru pidanud ning uurinud, millised lootused ja ootused on neil seoses seadusega, mis vahetab välja ligi veerand sajandit kehtinud lastekaitseseaduse. Tegu on inimestega, kes on puutunud kokku väga valusate ja keeruliste lugudega, kes on näinud peredraamasid, väärkoheldud ja vägivalla all kannatanud lapsi ja muserdatud hingi. Üldine hoiak on neil positiivne, kuigi nende töömaht ja vastutus on suurenemas.
Olukorras, kus Eestis on arvukalt abivajavaid lapsi, ning tuge ja nõustamist ootavaid perekondasid, on iga laste heaolu parandamisele suunatud samm ja tegu kiiduväärne. Laste perest eraldamise alused on kirjas perekonnaseaduses, mis kehtib rohkem kui viis aastat. Selle aja jooksul on perest lahutatud arv vähenenud. Seadus lubab ka edaspidi kohtul lapse vanematest eraldada vaid juhul, kui lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik muul moel ära hoida. Ma ei usu, et keegi, kes on kursis julmalt koheldud väikese Emily juhtumiga, julgeb sellele perekonnaseaduse sättele vastu vaielda. Paraku tuleb meil tunnistada traagilist tõsiasja, et vahel vajavad lapsed kaitset ka oma ema, isa või teiste lähedaste eest. See on vältimatu, kui ohus on lapse tervis või isegi elu, kui vanem on olnud korduvalt vägivaldne ja põhjustanud lapsele kehavigastusi.
Lapse saab pere juurest ära viia juhul, kui ta on tõesti hädaohus. Uuest aastast rakenduv lastekaitseseadus muudab regulatsiooni täpsemaks, kaitstes samas enam lapse ja vanema suhet. Lüheneb aeg, mil hädaohus laps võib kohtu loata perest eemal olla. Varem pidi omavalitsus pärast lapse perest eraldamist „viivitamatult“ pöörduma kohtusse, mis oli väga veniv mõiste, nüüd on see aeg piiritletud 72 tunniga. Kui kohtumäärust pole, saab vanem oma lapse hiljemalt kolme ööpäeva jooksul tagasi. Lapse perest lahutamine oli ja on ka edaspidi äärmuslik abinõu.
Valed on väited, nagu lubaks uus seadus lapsi kergekäeliselt perest eraldada või saaksid lastekaitsetöötajad suuremad õigused. Lapse perekonnast eraldamise põhjuseks ei saa olla vaesus ega pere kasinad majanduslikud võimalused. Küll aga on riik ja omavalitsused kohustatud varasemast enam toetama lapsevanemaid, last kasvatavaid vanavanemaid ning teisi lähikondseid. Märksa suuremat rõhku tuleb panna ennetustööle, ka perega koostööle. Vahel hakkavad asjad laabuma, kui noorukesele, kogenematule emale pakkuda head nõu või koolitust, kuidas olla hea ema. Iseäranis sümpaatne on seaduse punkt, mis paneb igaühele meist kohustuse jagada infot, kui on teada või siis tõsine kahtlus, et mõni laps vajab kaitset või on ohus. Olgu see siis tühja kõhuga ja hoolitsuseta laps naaberkorteris või südaööl linnatänaval ringihulkuv teismeline.
Loodan, et ka seaduse sunnita kohtab Eesti elus üha rohkem hoolimist ja märkamist. Ükski seadus ei ole kunagi lõplikult valmis ega täiuslik. Vaatame, kuidas seaduse rakendamine praktikas välja kukub ja kui mõne aja jooksul peaksid välja kooruma kitsaskohad, siis tuleb teha vastavad parandused. Selleks ju riigikogu ongi. Meie lastekaitset jääb aga punase niidina läbima printsiip, et perekond on lapse kasvamiseks kõige parem koht ja et esmane vastutus lapse hea käekäigu eest on tema vanemate kanda.
